Artiklid ja Kirjad

Uudised meilt ja mujalt.

Veel tõketest kirikute ühinemisel

29. mail 2011 - Jüri Linnask - Ilmunud Vaba Eesti Sõnas

Olen mitmel korral suud pruukinud kirikute ühinemise asjus. Ei saa veel vaiki olla. VES-st # 18 leidsin taas kaks ühinemisprobleemide lahendamisele suunatud kirjutist: esimene neist (F. Ise) on õilis apellatsioon emotsioonidele lahkhelidest ülevaatamiseks; teine (õp. N. Vahter) on loogiliste põhjendustega eklesiastilisele alusele ehitatud esitlus asjaoludest, millesse ühinemise aktsioon näib takerdunud olevat.

Esimene leiab puudused piiratud esitluste/arutluste, diskussiooni võimalustes arusaamatuste tekkimisel. Teine juhib tähelepanu põhilistele erinevustele, mis on arenenud meie pool sajandit kestnud lahusoleku kestel. Esimene apelleerib arusaamisele kannatustest, mida meie kodumaa õpetajad on pidanud taluma. Teine esitab põhjendustega konkreetse lahenduse, mis varemaltki esitatud: KIRIKU KONGRESS!

Kui inimesed on füüsiliselt, mõtteliselt, elustiililiselt, hingeliselt ja teatud määral isegi keeleliselt olnud 50 aastat eraldatud, on see üldse loogiline, et vastavalt lihtsameelsele ettepanekule, ilma vastastikuse arutelu ja läbirääkimisteta asuksid lahusolnud kokku õnnelikku ühiselu elama? Piiblisalmidest esitletakse küll ilutsevaid juhtlauseid, aga isegi kõige algelisemale piibli juhendile, käsuõpetusele on vaja selgitusjuhendeid: “Mis see on? Ühinemine on pealiskaudselt õilis ja tore küll. Ühenduses peitub jõud, aga ainult kui on saavutatud kooskõla.

Kas me teame õieti, kelle-mille vahel me ühinemisaktsiooni üritame? Eelnevalt möödunud aastal St. Peterburis (FL) peetud sinoditel, (kongressi nime see koosviibimine ei väärinud), oli peapiiskop Tauli poolt meie kirikuid/õpetajaskondi liigitatud kolme jaotusse: 1. väliseesti, 2. Vaimulikud, kes elasid rahulikult punavõimude haardes; ja 3. Õpetajad, kes represseeriti ja saadeti karistusaega kandma Siberimaale. Mulle näis selline troika jaotus meie peapiiskopi sulest siis imelikuna, aga pärast järjekordset isamaa külastust hakkasin mõistma, et kirik, millega ühinemist sobitame, on tõepoolest kaks kirikut. See on muutunud üha ilmsemaks iga kiriku külastusega ja jumalateenistusel osalemisega Eestis. Samas teame ka, et Tallinna Konsistoorium on teatud määral nagu ainuvalitseja. Kui meie lahkunud peapiiskop U. Petersoo ei suutnud katsetele vaatamata ühinemist sobitada raputas ta kurvalt pead ja esitles: “See ei ole ju rahva kirik!” Eestlase omapära pole kunagi olnud sobiv ülempreestrite müstika valdamiseks. Eestlane tuli Kolmainu juurde alles siis, kui “vennaste” õpetajad tõid usu jumala rõõmusõnumist rahva sekka. Alles siis juurdus usk rahva hinges ja kujunes alusmüüriks ärkamisajale ning Eesti Vabariigi ja Eesti Evangeeliumi Kiriku sünnile. Rahva järgnevat usku Kõigevägevamasse leiame meie hümni viimase salmi sõnades: “Su üle Jumal valvaku…”

Mis on sellest järel pärast punaste lagastustööd? Küsitlustel ei tunnista üle 90% selle laulu lauljatest enam jumala osadust oma elus ega Tema abi meie vabaduspüüdlustel.
Vast enamiks meist on vähemal või rohkemal määral kuulnud-lugenud kannatustest, mida meie rahvas, õpetajad ja kirikud pidid üle elama NSV kõige karmimal repressiooni ajastul.

Seevastu näib uskumatu tänapäeva kirikujuhtide poolt väidetud kiriku ja ristiusu kuulutuse vabadus tollal, tuginedes peapiiskop Jaan Kiiviti sõnadele: “Meie võime jutlustada vabalt… kiriku uksed on avatud.” Kui vaba oli see kirik?

Olen aastate kestel järjest vaadelnud selle “vaba” kiriku ajaloo esitlust elektroonilises meedias. Veel aasta-paari eest oli täielik tühimik peapiiskoppide Kõpu ja Kiiviti vahel, aastatel 1944-1949. Alles enne äsjast ühinemisaktsiooni katset ilmus sinna “kohusetäitjana” õp. Anton Eilarti nimi. See täitis vaid ajavahemiku aastal 1945. Oli siis meie kirik ülejäänud katmata vahemikus põrandaalune? Miks puudub kiriku ametlikust ajaloolisest andmestikust tänaseni veel August Pähna nimi, ka “kohusetäitja” aastatel 1945-1949?

Mõlema piiskopi ametitäitja aeg lõppes arreteerimise ja Siberi orjatööga. On õp. Pähna süükoorem veel tänaseni andestamata – ta varjas end 1939-1941 hirmu aastate vältel – et tema nime isegi täna veel häbenema peab? Kordame nüüd lühivaatlusega meie Evangeelse Luterliku kiriku ajalgu järjest avanevas valguses. Kiivit teame olnud olevat 1941. a. alates nõukogude agent (wikipedia korrektuur), hiljem kõrgem (julgeoleku?) ohvitser, kellel oli võim keelata represseeritud õpetajaile ametikoha taastamist. Järgnevat peapiiskoppi Alfred Toomingat tähendas õp. Dr. Võõbus julge mehe olevat. Tema leiti Tallinnas surnult. Kas võime oletada sõnakuulmatust võimudele? Oli tema meie tõeline märter? Tollal oli seletamatu surm sellistel juhtudel moes. Sõnakuulmatus polnud vast vabanduseks isegi Suure isamaasõja veteranile.
Siis leiame järjestuses Aleksander Harki, ka tema oli suure sõja veteran, kapteni aukraadis punaväe ohvitser (KGB?). Peapiiskop Harki ametiaja alguskuupäev ühtub vahetult meie kodumaa kiriku nime muudatusega.

Ärme peibutame endid. Evangeeliumi Kiriku ja Evangeelse Kiriku sõnastusis on suur usuline tähenduslik vahe, umbes sama suur kui leidub lapse riietuse ja lapseliku riietuse tähenduslikus võrdluses. Tuleme nüüd Kuuno Pajula juurde. Meenutame, temal lubati õppida Göttingenis läänes ja ta täitis uljalt võimude usaldust nende eesmärke kaitstes. Muidugi esitlesid kõik meie nõukogude kirikujuhid uljalt nõukogude maailma rahu eesmärke kristlikel konverentsidel, samas jälgides, et keegi võimude eestkirjadest kõrvale ei kalduks.

Küsime järjekordselt ilmalikus valguses: mis see on? Oleme vast korduval lugenud Vello Helki arutelu ajaloo revisionismist, mis meie isamaal veel tänapäeval käigus. Jääb vaid imestada, kuidas Eesti Vabariik 1918. a. deklaratsiooni ja Tartu Rahulepingu alusel on siiski säilinud. Kas poleks juba aeg meie kiriku inimestel koguneda, ühineda deklaratsiooni taustal, mis samuti taastaks meie kiriku õige ajaloo ja õige nimega taotledes sellega taas eesti rahva usku ning usaldust? Nõukogude ajastul oli “sortside” saladuste avaldamine muidugi oma eluga mängimine. Võibolla on NSV siseministeeriumi toimikule antud allkiri lubadustega hüvituste vastu veel tänapäevalgi kehtiv! Mitmed meie muinasjutud jutustavad kurbadest tagajärgedest kui inimene ahnuse taustal oma hinge paganale müüb.

Arusaadavalt kõigile, inimene on ekslik. Näitena, isegi kõige ustavam Jeesuse jünger Peetrus pidi kolmandat kuke kiremist kuulma, enne kui taipas tõotusele vaatamata oma Issandat kolmekordselt maha salgavat. Mitu korda peab “kukk kirema”, enne kui meie kiriku juhid avaldavad meie rahvale tõe kiriku ajaloo sellest tumedast punasest perioodist. Kui neis tõeliselt on olemas usk kristlikku ja evangeelsesse armuandmisesse, siis peaksid nad ju teadma, et kahetsejaile antakse patud andeks. Usk jumalasse on tihedas ühenduses tõega.

Kirik, mis on kaastöös olnud “sortsidega”, ei saa loota jumala andidele ega rahva usaldusele, ei saa loota, et rahvas taas pöörduks jumala poole ja laulaks taas veendunult; “Su üle Jumal valvaku…”

Vajalikku usku ja üksmeelt selleks saab edendada ainult KIRIKU KONGRESS.


© Copyright 2020 Evangelical Lutheran Church Eesti Synod - All Rights Reserved - Terms of Use

Built with Mobirise free template