Jutlused ja Palved

Issandas armsad kaaspõgenikud, nende lapsed ja lapselapsed! Kaaskristlased! 

Ma panin tänase jutluse pealkirjaks “põgenik kui laps” mitmel põhjusel. Esiteks sellel, et oleme jälle jõudnud kuupäevani, septembri lõpus, mil pühitseme kindla korra järgi meie põgenemist kodumaalt. Tänavu on sellele traagikale antud eriline tähtsus Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu poolt, sest tuleval aastal täitub 75 aastat põgenemisest. Me pole unustanud ega unusta, miks ja kuidas me oleme siin Ameerikas ja mitte Eestis; võõrsil ja mitte kodumaal. Halastamatu kurjuse riigi, Nõukogude Venemaa, poolt Eesti vallutamine ja okupatsioon sundis meid põgenema. Eestisse jäänud inimesed olid sunnitud elama Jumala ja inimlikkuse vastase, marksistliku leninismi raudse korra all. Teiseks pealkirjas õeldu tähenduseks on tänases Pühakirja tekstis Jeesuse Kristuse toime ja õpetus, mis on: Ja Ta võttis lapse ja pani selle nende keskele, ja kaisutas teda ning ütles neile: “Kes iganes ühe niisuguseist lapsist vastu võttab minu nimel, see võtab mind vastu.” Kuidas aga on põgenik kui laps peale selle ilmselge sarnaduse, et mõlemad on abitud ja võimetud neid ümbritsevat olukorda valitsema ja muutma. Jutluse ettevalmistuse ajal leidsin aga kolmanda põhjuse, et meelsus, mis valitses Jeesuse Kristuse siin maailmas olemise ja Uue Testamendi sündimise ajastul lapse kohta oli palju hoolimatum ja isegi põlastavam kui tänapäeval. Lapsed polnud siis hellitatud ega armastatud väikesed kullaterad nagu tänapäeval. Jüngrite silmis Jeesus ei võtnud last oma sülle ja õnnistanud teda nagu me tänapäeval eeldame. Laps oli siis vähese väärtusega, sest ta oli ihuliselt nõrk. Ta oli kandam ehk koorem ühiskonnale ja vanematele. Kreeka ja Rooma ühiskondades kiideti heaks menetlus jätta soovimatuid lapsi lihtsalt teeäärde surema. Selline käitumine tuletab meelde meie aja aportide tegemist. Jeesuse poolt lapse sülle võtmine ja enesega liitmine oli erakorraline, isegi shokkeeriv tegu. Meie pagulastena sarnlesime selliselt lastele. 

Jeesus Kristus võttis lapse oma sülle, et õpetada oma jüngritele – tema omadele, meile – kuidas kristlane suhtub ühiskonna väheosalistesse, hüljatuisse, võimetuisse, vigastatuisse, ja lõpuks abivajajaisse. Nõnda suhtusid mitmed kristlikud organisatsioonid meisse kui pagulaisse; näiteks Luterlik Maailmaliit ja selle luterlik abistamine (Lutheran Relief) otsis pastorite kaudu töökohti pagulastele USA-s ja maksis meie laevasõidu hinna Saksamaalt USA-sse kinni. Teine suur abistamise organisatsioon oli katoliku Church World Service, kelle juures töötasid ka mõned eestlased. Neile ja meile on Kristus ise põhiline näide, kinnitus ja alus teenijana käitumise ja toimimise läbi suureks saamisele. Jeesus ei keela suureks, tähtsaks ja mõjuvõimsaks saamist, mille üle Ta jüngrid inimlikus mõttes vaidlesid. Jeesus kutsub selleks taevalisele meelele teenijana olemise kaudu. Jeesus annab meile ka näite oma ristisurma ja ülestõusmise läbi. Kuuleme, kuidas Jeesus teatab oma jüngritele siis juba teist korda oma ristisurmast ja ülestõusmisest: “Ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile: Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolmandal päeval üles.’” Jeesus ristil on ülim näide teiste heaks enese ohverdamisest ehk teenijana olemisest. Tema suri ristil meie lunastamiseks patust ja surmast. Me oleme ja elame patustena; me ei suuda end patust päästa nagu pagulane, kes eksib võõral maal, ei suuda end aidata ilma kohaliku abiandjat. Kristus päästab meid patuseid ja vabastab meid meie patukoormast, sest Ta võtab meie patud enda peale ja viib need endaga ristile. Ka meil oli põgenemise teekonnal kristlastest abiandjaid, eriti katoliku kloostrites. Seal võeti meid vastu ja anti meile öömaja ja süüa. Mäletan, kuidas meie perekond, ema kolme väikese lapsega, veetis öö ühes lõuna-Saksamaa nunnakloostris ja kuidas magasime valgete suletekkide all. Need nunnad võtsid ühe neile tundmatu põgeniku perekonna vastu ja andsid neile nende kõige parima. 

Algkristlastele oli see, et nende Issand, kellesse nad uskusid ja keda nad teenisid ja kelle nimel nad isegi surma läksid, oli valitseva Rooma seaduse all üks ristilöödud kurjategija. Temast aga tuli armastus ja arm, mis võitis ja võidab veelgi inimeste südamed ja juhatab nende käitumist. Kristus vabastab inimliku uhkuse ja hoolimatuse meelest alandlikuses teenimisele. 

Tänu Jumalale et oleme nii palju saavutanud ja saanud head elu elada siin vabas läänes ja olla abiks kommunismi okupatsiooni all puuduses vaevlenud kaasmaalastale. Nüüd kui Eesti on vaba, on meie kohustused suuremad. 

Lõpetan kuldsuu kirikuisa Johannes Krüsostomose sõnadega, kelle mälestuspäev on täna. Ta elas 4. sajandil ehk aastate 300 teisel poolel. Krüsostomos ütles: “Kui teie ei leia Kristust kerjuses, kes teie kiriku treppidel istub, siis teie ei leia Teda ka mitte armualaua karikas.” Kristus ütleb: “Kes iganes ühe niisuguseist lapsist vastu võttab minu nimel, see võtab mind vastu, ja kes iganes mind vastu võttab, see ei võta mind vastu vaid Teda, kes on mind läkitanud.” Jeesuses Kristuses me teeme Jumala armastuse ja teenimise tegusid. Thomas Vaga

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop