Paastumaarjapäeva ja 1949. a. küüditatute mälestamine

Õp. Thomas Vaga - 2022

Pühitseme märtsikuu jooksul kahte püha, mõlemad langevad 25. märtsile. Need pühad ja tähtpäevad on paastumaarjapäev ja 1949. aastal suurküüditamise meeles pidamise päev, millal 20.722 inimest Eestist ja 43.230 inimest Lätist ning 33.500 inimest Leedust küüditati Siberisse orjatööle ja surmalaagritesse. Kristlikud kirikud on pühitsenud paastumaarjapäeva 25. märtsil ligi viisteist sajandit ehk tuhat viissada aastat kui Jumala Poja Jeesuse Kristuse siia ilma neitsi ihus inimeseks eostumist. Kristlik kirik valis selleks 25. märtsi kuupäeva, sest see on üheksa kuud enne Jeesuse sündimise püha, jõulupüha, 25. detsembrit. Pühakiri jutustab meile, kuidas see ettekuulutus või taevaline ilmutus juhtus. Loeme Uue testamendi Luuka evangeeliumist: Siis ingel (Gabriel) ütles temale (Maarjalle): “Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures. Ja vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks.” (Lk. 1:30-32a)

Paastumaarjapäev kuulutab Jumala otsusest saata oma Poeg siia maailma inimliku eostumise ja sündimise kaudu. Kui neitsi Maarja väljendas üllatust ja kahtlust selle üle, kuidas see võis olla võimalik, ingel vastas temale, et see on võimalik ja sünnib kui Püha Vaim tuleb Maarja peale ja Kõigekõrgema vägi varjab teda. Ingel teatab edasi, et Maarjast sünnib Püha, kes on Jumala Poeg. (Lk. 1:35)

Teine tähtpäev märtsis on 1949. aasta suurküüditamise vägivalla ja ohvrite mälestamise päev. Maarja kiituselaulu sõnad, mis Maarja kuulutas oma kiituselaulus võitu ja vabadust väetimaile aga kaotust ja kokku varisemist neile, kes valitsevad ja rõhuvad inimesi ja rahvaid. Maarja kiituselaul kuulutab: Mu vaim rõõmutseb Jumalas, minu Õnnistegijas. Ta on pillutanud need, kes on suurelised ja ülendanud alandlikud (Lk. 1:47.51) Kujutame ette, kuidas Eesti ja teiste Baltimaade inimesed, kes olid kodudest välja kistud püssimeeste ja politrukkide sunnil, loomavaguneiesse topitud ja Siberi orjalaagrites kannatasid, lootsid ja palvetasid, et Jumal hävitaks Nõukogude Venemaa valitsejad, küüditajad ja Siberi orjalaagritd ja et nad pääseksid tagasi koju, vabasse Eestisse ja teistesse Balti riikidesse.

Lugesin ühest inglese piibliseletuse teosest kirjelduse ühe suure kirikuisa ja Piibli ladina keelde tõlkija, Petlemma Hieronymuse kiitvat kirjeldust sellest, kuidas pühade laulude laulmine annab usu kinnitust ja jõudu ka keset rasket tööd. Hieronymus kirjeldas, kuidas maaelu töölised laulsid tööd tehes pühi laule: “Kündja, kes hoiab saha varrest kinni leelutab “Halleluujaid”; higis viljalõikaja vastab pühade psalmide lauluga; viinamäe aednik lõikab ja puhastab viinapuid lauldes rõõmsalt Taaveti sõnu.

Nende tööliste südames ja suus kõlasid pühad laulud võidust ja vabastamisest, mida Jumal lubas kord ihuliselt tõeks teha. Nad laulsid usus Jumala lubaduste täitumisele, mis on kirja pandud Vanasse testamenti ja Maarja kiituselaulusse. Prohvet Jesaja kaudu lubas Jumal, et Ta vabastab vangid. Siis teab kõik liha, et Mina olen Jehoova (Issand), su Ärapäästja ja Lunastaja. (Jesaja 49:25-26).

Need on revolutsionäärilised kuulutused ja usurahva loosungid! Need ootavad ihulist täitumist. Need sõnad pole lauldud või öeldud filosoofilises mõttes ega peidetud hingelises igatsuses. Need lubavad vabanemist Eesti rahvale mõisnike, okupantide, küüdijate, orjastajate käest ja Siberi orjalaagrite kadumist - mis – me teame ja täname Jumalat -- sai tõeks. Need on usu sõnad tulevasest päästest ja vabadusest, mis Jumal annab; mis Jumal paneb juhtuma ja teeb tõeks oma lubadused meie isiklikus ja rahvuslikus elus. Neid ja sarnaseid sõnu laulsid raske orjatöö tegijad ajaloos ja küüditatud Siberi orjalaagrites.

Lugesin usu meele ja tagajärgede kohta kahe isiku poolt kirjutatud orja- ja surmalaagris üle elatud mälestustest. Need olid Viktor Frankl ja Harri Haamer. Viktor Frankl oli austerlane ja pärast teist maailmasõda Viini ülikooli arstiteaduse neuroloogia ja psühhiaatria kateedri professor. Ta on tuntud kui psühhiaatria ravi kolmanda koolkonna asutaja, mis kannab logoteraapia nimetust ja mis peab inimese tähtsaimaks püüdeks ja vaimse tervise kaitseks, et inimene isiklikult ja individuaalselt leiab oma elu tähenduse ja sisemise mõtte. Frankl oli kolm aastat kinni Auschwitzis ja Dachau orja- ja surmalaagrites. Õpetaja Harri Haamer oli tuntud Eesti kirikuõpetaja ja skaut, Tartu Pauluse koguduse õpetaja, keda hoiti seitse aastat Nõukogude Venemaa Kaug-Ida Kolõma orjalaagris, aastatel 1948 kuni 1955.

Viktor Frankl kirjutas oma Auschwitzi mäletuste raamatus “Man’s search for meaning”, eestikeelses trükis: Märkimisväärne oli see, et laagri näljutamise, peksmiste ja orjatöö kiuste, mis nõrgestasid ihu, oli siiski aga võimalik süvenemine vaimsesse ellu isiklikul tasemel. Välise inimese kõrge kultuuriline ja ühiskondlik tase võisid närbuda ja saada olematuks, kuid sisemine inimene, vaimne inimene pidas siiski vastu. Apostel Paulus kirjedas seda olukorda tabavalt: Meie ei loidu, vaid kuigi meie valine inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev päevalt. (2.Kor. 4:16) Frankl märgib oma mälestustes, kuivõrd märkimisväärselt kindel ja arendatud oli usklike vangide meel ja käitumine. Igal võimalusel nad kogunesid kas baraki või vaguni taha nurka palvetama või jumalateenistusi pidama. Frankl kirjutab Auschwitsi kogemuste põhjal: Kellel on mille nimel elada, suudab välja kannatada igasugused olud. Inimene on vaba otsustama, kas olla gaasi kambrite leiutaja või gaasi kambrisse mineja palvega huultel. See on elu tähenduse paradoks ehk vastuolu, mis asub iseseisvas inimeses.

Eestlaste Siberi orjalaagrites läbi elatud mälestused räägivad jõulupüha salajas pühitsemise imest ja õnnistusest. Pastor Harri Haamer kirjeldab üht sellist jõulupüha pidamist Venemaa Kaug-Idas Magadani transiitlaagris jõuluõhtul, 24. detsembril 1948: “Täna algavad siis jõulud,” ütlen selle jumalateenistuse sissejuhatuseks. Mehed vaikivad. Nende näod on tõsised ja ometi ka pidulikud. Aga barakis mühiseb kohutav lärm. Naridel mängitakse kaarte ja sõimatakse. Neli-viissada meest lärmavad ja jorutavad igavuse peletamiseks, nagu heaks arvavad. Miks kellelgi pole külma ega sooja sellest, et kakskümmend Eestimaa eksinud poega tahaksid jõulurõõmu sõnumit kuulda. Selles lärmis ei kuule iseenda häältki. Teen ettepaneku: “Mehed, vennad, hakkame laulma, ehk jäävad nad pikkamööda vaiksemaks.” Ja siis hakkame laulma. Põrandal kükitades alustan valju häälega vana ilusat jõululaulu “Püha öö, õnnistud öö”. Mehed saavad varsti hääle kätte ja ühinevad minuga. Me laulame, oma maa õnnetud, hälbinud lapsed, siin sellel kaugel võõral, külmal maal, kus meil pole ruumi, pole sooja, pole rahu. Aga me laulame Temast, kes on sündinud Õnnistegijaks väljatõugatuile, külmetavaile ja rahutuile. Me laulame ja unustame kõik peale selle rõõmu, et täna on püha jõuluõhtu. Me ei pane isegi tähele, kuidas baraki lärm pikkamööda vaibub, ja varsti jäävad kõik meie laulu kuulama.
Püha öö, õnnistud öö – ka meile oled sa seda, meile, kellel pole enam kodumaad, kellel pole enam kodu, pole enam õigust, pole enam rõõmu, aga kellele siiski on jäänud veel lootus.

Usk Õnnistegijasse annab lootuse, ja lootus annab julguse, ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südametesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Roomlastele 5. Peatükk, salmid3-5)

Doktor Viktor Frankl, pastor Harri Haamer ja neitsi Maarja nägid ja kogesid usu ilmsiks saamist enestes. Maailmast on kadunud Nõukogude Liit, politrukid, küüditajad ja Gulagid. Usklikule Jumala Sõna on seotud tähendusega. Uues testamendis, Johannese evangeelimi alguses loeme sõnast kui Jumalast, kes sündis neitsi Maarjast siia ilma: Alguses oli sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Aga kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad tema nimesse: See on, kes usuvad Maarja Pojasse, Jeesusesse, nii vabaduses kui ka vangis, nii elus kui ka surmas! (Jh. 1:1.14)