Issandas armsad koguduste esindajad, õpetajad ja külalised. Oleme saabunud ajaloolisele ristteele meie kiriku ja koguduste elus - õigemini teeharule, millest teed hargnevad: üks tee on jätkutee ja teine uus tee: kas läheme edasi Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja kogudustena, või läheme edasi uue nime ja kiriku kogudustena, see on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku "Välis-Eesti" piiskopkonda kuuluvate kogudustena. Puudutan viimases osas põhjuseid, miks Eestis oleva kiriku ja Ühendriikides ning Kanadas olevate E.E.L.K. koguduste arusaamad kirikust lahkumise üle on nii erinevad.
Leidsin Eestis välja antud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmeskoguduste, õpetajate, juhatuse raamatukesest "Teatmik'st" seisuga aprill 2011, konkreetse näite sellest, et oleme sunnitud valiku tegemisele. Seal on New Yorgi Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku koguduse nimi antud kui New Yorgi Lexington Avenue kogudus. Varem oli selle nimi ka 2011'a "Eesti Kiriku Kalender" väljaandes "New Yorgi Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Lexington Avenue" kogudus.
Mida see muudatus ja teised asjaolud ütlevad on, et Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nimi ja kogudused kaovad tulevikust, olevikust ja minevikust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku'ga ühendamise tagajärjel.
Mul on kolm näidet: Üks on võetud nähtavat ühtsust kinnitavast lepingust. Teine on võetud lepingu määratud kohustustest, mis on määruste ja seadluste tasemel. Kolmas on näide meie mineviku kustutamisest Eesti Entüklopeedia Kirjastuse poolt välja antud ajaloolisest teoses Eesti Vabariik 90."
Esiteks, "E.E.L.K. ja EELK nähtavat ühtsust kinnitav leping" näeb ette põhiliselt Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nime ja kiriku kustutamist, või nagu õpetaja Nelli Vahter seda arusaama kirjeldab: "et üks kirik neelatakse alla teise poolt." Lepingu punktis üks on kirjas: "Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik jätkab oma tegevust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnana". Sellele järgnevates punktides ei esine Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik olemasoleva kirikuna; ka E.E.L.K. peapiiskop muudetakse EELK Välis-Eesti piiskopiks ja allutatakse EELK peapiiskopile kui Aülemkarjasele."
Kuigi punkt viis kinnitab, et "E.E.L.K. koguduste vallas- ning kinnisvara jäävad EELK Välis-Eesti koguduste vallas- ning kinnisvaraks ning jäävad EELK Välis-Eesti piiskopkonna haldusalasse," on siiski koguduste varandus viidud E.E.L.K. käest üle EELK haldusalasse.
Teiseks kustutamise näiteks on ühendamisega mitte kaasa minevate koguduste ja õpetajate õiguste tühistamine. EELK peapiiskop kirjutab 21. aprillil, et E.E.L.K. Põhimääruste kohaselt pole üksikkogudusel õigust kirikust välja astuda, ja kogudused, kes nii teevad loetakse "lõppenuks" ja õpetaja e. vaimulik "kaotab vaimuliku õigused". Kiriku hierarhiline ülemvalitsus on sellega seatud koguduse olemasolu ja õpetaja õiguste loojaks ja tühistajaks ehk kustutajaks - kadunud on klassikalise luteri kiriku õpetus, et koguduse liikmed on koguduse olemasolu aluseks ja õpetaja kutsujad, ametisse valijad ning kinnitajad, nagu piiskop Kõpp oma kirikuvalitsemiseõpetuse ajalugu ja kaasaegset (1940) EELK'd hõlmavas teoses selgitab ja määratleb.
Kolmandaks näiteks on Eesti Vabariigi 90 aasta olemasolu pühitsevast teosest "Eesti Vabariik 90 sündmused ja arengud". See on markantse Eesti Ensüklopeedia Kirjastuse väljaanne aastast 2008. Lasen ringi käia valitud väljavõtteid, mis pole austavad Nõukogude enamlaste okupatsiooniaegsele kirikule Eestis. Ma ei hakka neid ajaloolisi punkte arutama. Leidsin, et selles koguteoses pole aga nimetatud ühtegi paguluses Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopi valimist. Nimetatud on iga Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi okupatsiooni all tasalülitatud kiriku peapiiskoppide valimised, kokku neli, plus kaks iseseisvuse taastanud Eestis valitud peappiiskoppi ja kolm Eesti Vabariigis vabas rahvakirikus enne okupatsiooni valitud piiskoppi. Nimetatud on aga näiteks sellised sündmused kui "Alfred Roosenberg andis 4. jaanuaril 1945 Berliinis Hjalmar Mäele tänukirja töö eest", "6. detsembril Stockholmis asutati Välismaine Eesti Kirjanike Liit", "14.-16. juunil 1946 Saksamaal Augsburgis toimusid Eesti mängud"; "19. juulil 1952 New Yorgis pandi alus Eesti Rahvuskomiteele Ühend-riikides"; "5.-7. septembril 1953 San Franciscos toimusid USA lääneranniku eestlaste päevad: 2.-4. juulil 1955 USA-s toimusid USA idaranniku I Eesti mängud." Kes on teinud valiku? Kelle käest on küsitud informatsiooni Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kohta? Kes Eestis pole söandatud või soovitud pagulusse toodud EELK ajalugu tunnustada ega publikule, Eesti rahvale, kirja panna? Või on see kustutamisele või kaotamisele määratud?
Meie pole aga kustutamisele ega kustumisele määratud ega ole ka sinna minekul. Oleme olnud aastast 1917 alates Eesti Evangeeliumi Luteriusu vaba Rahvakirik. Rahvakirik, kirjutab peapiiskop Konrad Veem, korrates Johan Kõppu, "ei ole juriidiline ega teoloogiline mõiste, vaid kiriku valitsemise mõiste. Rahvakirik väljendab esiteks, et kirikuliikmed võtavad tegelikult osa otsustest koguduste ja kiriku valitsemisel, mis toimub demokraatlikult ega mitte ülevalt alla antud korralduste kaudu." Kõpp kirjutab oma suurteoses, "Kirikuvalitsemiseõpetus" (Tartu 1940): "Et kogudus on kogu ristikoguduse algrakk ning algkuju, siis on evangeeliumikiriku organisatsioon rajatav üksikkogudusele. (Lk. 149) See pole aga mitte kiriku alamtase ehk osa, vaid sisaldab kogu kirikut nii, et kiriku idee saab teostuda üksikkoguduses" (lk 149) "Kirik tekib põhimõtteliselt koguduste ühinemise teel." (lkk. 157-158). 1949. ja 1953. aastatel välja saadetud "Kiriku korralduse põhialused" ja Määrusi EELK korraldamiseks paguluses", Kõpp ei kirjuta paguluses ja kodumaal toimivate kirikute ühendamisest ei nähtava ega nähtamatu ühtsuse taastamise tunnusena. Temale ja teistele Eestist ajutiseks põgenenud vaimulikele ja EELK liikmeile oli ainukeseks ühtsuse taastamiseks vabasse Eestisse tagasi minemine ja selle taastamine seal. See oli ainukene lõhutud olu lõpetamise samm. Meie välismaal ja põhiliselt Põhja- Ameerika mandril saame ja peame jätkama vaba Eesti Evangeeliumi Luteriusu kogudustest moodustatud rahva-kirikuna. Koguste omavalitsus saab olema peamiseks tunnuseks E.E.L.K.'le. Selleks olen valinud "Vaba Sinodi" vormi Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ajaloost.
"Vaba Sinod'i" ehk vabakiriku vorm on meile tuntud siin Ühendriikides ja Kanadas. Euroopas on see kahjuks tundmatu ajalooliste riigi- ja rahvakirikute maades. Vaba Sinodil ehk luteri vabakirikul on "kogudus ise kiriku ülempiiskop, nagu rahvas ise majesteet on riigis," kirjutas õpetaja Harald Põld, kes oli Vaba Sinodi mõtte algataja Eestis ja isesisvate luteriusu koguduste omavahel liiduks koondumise juht 1925'st aastast alates. "Sellel ei saa olla mingisugust ülevalt alla valitsust ehk administratiivset kontrolli, sest iga kogudus on täiesti iseseisev. Koguduste liitumine kirikuks või liiduks on siiski võimalik, kui see on otstarbekas. Kirik moodustub liitunud kogudustest, kellel on üldsinodis ehk kirikukogu oma esindus. Selle otsused viib ellu kiriku eestseisus, kellel pole mingisugust seaduslikku ega karistavat võimu. Piiskopi amet võib olla ehk mitte olemas olla. Piiskop on vaid kiriku eestseisuse esimees ja tema ülem töötegija. Suuremal või vähemal määral on kirikud ja usuühingud Ühendriikides ja Kanadas selliselt tekkinud ja kogudustest olenevalt toiminud. Kuna Ameerikas pole üht üldist ajaloolist kõiki ameeriklasi hõlmavat kirikut. Pole ka üht baptisde, metdodisde, presbüüterlaste, luterlaste, nelipühilaste, ortodokside ja episkopaalide kirikut - ka mitte ainuüht rooma katoliiklaste kirikut. Põhja- Ameerika kirikkonnad on vabatahtlikult algatatud vabakirikud põhiliselt eri rahvuste ja denominatsioonide ehk kiriklike usutunnistustega, mis toimivad mitmesuguste kirikuliikmete kogumise ja koguduste tasemel. Kiriku ehk kirikkondade algus tuleb ühiseid vaateid pooldavate usulisse rühmitusse kuuluvate inimeste käest, kes on liitunud kogudusteks. Euroopas ja Eestis pole aga selliseid Uue testamendi ja puhta luteri õpetuse mõttes kogudusi, kirjutab teoloogia doktor praost Veiko Vihri oma töös Harald Põllu Vabakiriku kava kohta. Eestis pole iseseisvalt isealgatatud luteri kogudusi. Need on "ajaloolise arengu tulemusel" moodustunud kogudused, mis on alguse saanud diötseesidest ehk piiskopi volikonnast ehk valitsusemisalast, millest said kihelkonnad. Üksikud kogudused, mida nimetatakse eri nimedega kirikuteks, on seepärast lahutamatud üldkirikust.
Kogudusel on keelatud kirikust välja astumine mitte seaduse põhjal, vaid kuna nad on ajaloolise rooma katoliku paganate pööramise misjoni ja piiskopkondade poolt asutatud. Pagulusse põgenenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku liikmed asutasid omal algatusel kümneid ja kümneid kogudusi üle terve läänemaailma. Ja alles pärast asutamist võeti kontakti E.E.LK. piiskopi/peapiiskopi ja konsistooriumiga, et ühineda omal otsusel Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikuga. Nõnda on teinud ka teised luterlased Ühendriikides ja Kanadas, kui nad on kogudustena moodustanud oma kirikuid, milliseid on olnud mitmeid ajaloo jooksul.
Meie eesmärk on alal hoida meie koguduste iseseisvus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nime ja vaba organisatsiooni vormis nii palju kui kohalikud tingimused ja olud võimaldavad Põhimääruste juhtimisel. Meie suhe Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku'ga on vennalik Kristuses nii palju kui olud seda võimaldavad. Me tunnistame EELK õpetajate vaimuliku õigusi. Lõpuks peame realistlikuks ja kirikupoliitikas vastu võetavaks, et E.E.L.K. kogudused, eriti Rootsis ja mujal Euroopas võivad lahkuda E.E.L.K'st, et liituda kas EELK'ga, või mõne teise kirikuga. Palvetame neile Jumala õnnistust Kristuse ihu liikmeina Eesti rahva keskel. Soovitame neile meie koguduste liikmeile, kes tunnevad lähedast ja kustumatut ühtsust nende kunagise kodukoguduse, -kirikuga kodumaal, Eestis, astuda ka oma Eesti kodukoguduse liikmeks ja saata nendele jätkuvasti rahalist või materiaalset abi.
Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie (meie) südamedja mõtted Kristuses Jeesuses. Filiplastele 4:7
