Artiklid ja Kirjad

Praost Thomas Vaga koos USA Chicago praostkonna praosti Uudo Tariga juhatas ühist koosolekut. Alustati palvega ja tervitustega ning peapiiskop Udo Petersoo mälestamisega, kelle surma-aastapäev langes sinodi avapäevale.

Tervitajateks olid uue EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul ja Eestist USA-s Baltimore Maryland sinodi külalisena viibinud EELK peapiiskop Andres Põder. Samal ajal jagati laudadele Eesti Elu ajalehte, kus lehekülgete kaupa oli toodud kiriklike artikleid, ja ajaloolist materjali kirikute ühendamise protsessist.

Praost Vaga tutvustas E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja Valter Johansoni poolt esitamisele mõeldud projekti kirikukäsikirja ehk Agenda uuendamisest ja trükimisvõimalustest. 

Huvitav oli praost Vaga ettekanne tunnustuskirikust ehk sõltumatu kirikkonna ajaloost Eestis. Kõigepealt märkis praost, et tema tähelepanekul näib, et Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku nimetus soovitakse kustutada ja kõrvaldada kasutusest nii olevikus, tulevikus kui ka minevikus. Ta tõi näite hiljuti ilmunud Eesti Kiriku Kalendrist, kus näiteks USA vanima koguduse nimi "Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Lexington Ave kogudus" New Yorgis on asendatud nimega "New Yorgi Lexington Avenue kogudus". Samuti teadaolevalt on luteriusu kirikute ühendamise tulemusena kadus Eesti Evangeeliumi Luteri Usu nimetus ja muutus Eesti Evangeelseks Luterlikuks kirikuks. 

Teise näitena tõi praost peapiiskop Põderi kirja 21. aprillil k.a., kus ta väidab, et ühinemata jäänud kogudused katsutakse oma tegevuse lõpetanuks ja nende praegused õpetajad kaotavad "vaimuliku õigused". "Kiriku hierarhiline ülemvalitsus on sellega seadnud end koguduse olemasolu ja õpetaja õiguste loojaks ja tühistajaks," märkis praost. Kolmanda näitena tõi praost hiljuti ilmunud suurteose "Eesti Vabariik 90, sündmused ja arengud", milles on kõrvale jäetud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku tegevus ja suursündmused 60 aastat paguluses toiminud kiriku ja koguduste tegevusest. Praost kinnitas koosviibinud koguduste esindajatele ja külalistele, et "meie pole kustutamisele ega kustumisele määratud ega ole ka sinna minekul". Kui Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kogudused asutati paguluses, tehti seda ajutiseks, kuna loodeti pääseda tagasi oma sünnimaale. See aga ei saanud teoks. Meie Põhja-Ameerika mandril "peame jätkama vaba Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kogudustest moodustatud rahvakirikuna". Ta tõi eeskujuks "Vaba Sinodi" vormi, kus "kogudus ise on kiriku ülempiiskop", nagu asja kirjeldas Eesti Vabariigi ajal õpetaja Harald Põld aastal 1925. Praost rõhutas ka, et Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku liikmed põgenikupõlves asutasid omal algatusel sõltumata okupeeritud Eestis toimivast luterlikust kirikust kogudusi üle terve läänemaailma. Ettekanne sai kiitva aplausi kuulajatelt. Ettekanne tuuakse tervikuna Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Koguduste Liidu veebileheküljel.

Kodumaa evangeelse luterliku kiriku esindajatest kantsler Viilma vastas, et kindlasti esinebki vigu nendes väljaannetes ja katsutakse neid uutes väljaannetes parandada ja et Eesti 90-aastast ajalugu käsitleva raamatu kirjutamisel ja koostamisel ei küsitud kirikult informatsiooni vaid raamat on Eesti valitsuse vastutusel. 

Praost andis ka aega nn. vaba sõnaks ja seda aega kasutati ohtralt. Kirikute ühendamist kaitses entusiastlikult Fred Ise, kasutades mitmeid sõnavõtte ja katsudes kuulajaid veenda, et oleme "võlglased" kodumaa luterlikule kirikule, mis on rasketel aegadel oma kiriklikku tegevust elus hoidnud. Siin kirjutaja oleks aga lootnud, et Fred Ise oleks ka tunnustust andnud kümnetele õpetajatele ja sadadele koguduste liikmetele, kes võõrale maale jõudnuina, võõra keele keskel, võõras kultuuris ja väljaspoolse toetuseta asutasid kogudusi, hoidsid elus Luteri Usu kiriku traditsioonilisi jumalateenistusi ja eestiikeelset sõnakuulutamist. See on olnud ja jääb tänamata tööks ja on olnud 'kivine põld" künda, nagu Issanda igavikku kutsutud peapiiskop Konrad Veem tööpõldu kirjeldas. 

Sinodil viibis suure osavõtuga E.E.L.K. Toronto Vana-Andrese koguduse esindajaid. Eriline rõõm oli kuulda selle koguduse endist esimeest Tõnu Oravat, kes tegi koostööd Issanda igavikku kutsutud õpetaja ja peapiiskop Udo Petersooga üle 25 aasta. Kui õp. Udo Petersoo valiti Vana-Andrese koguduse õpetajaks, oli Tõnu Orav koguduse esimees ja kui Udo Petersoo valiti peapiiskopiks palus ta Tõnu Oravat oma kiriku konsistooriumi liikmeks. Tõnu Orav meenutas: "Meie organiseerisime piiblite saatmisi Eestissse. Meie aitasime kaasa poliitilistel ja ka kiriklikel surveavaldamisel ja leidsime võimalusi toetada Eesti vabadusvõitlejaid". Vabariigi taastumisel oli kavas alustada läbirääkimisi Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga. Läbirääkimised kestsid mitu aastat ja olid ka alati sõbralikud. "Koosolekud toimusid Rootsis, Eestis ja ka isegi laevade peal. Üks koosolek oli ka Estonia laeval ja teine oli ettenähtud 2 nädalat peale selle laeva hukkumist. See koosolek lõpuks toimus kuival maal Eestis." Algsed kokkulepped saavutati, millised E.E.L.K. kirikukogu kinnitas. Eestis neid kokkuleppeid ei esitatud sealsele kirikukogule ja nad kadusid päevakorrast. Meie teame mis juhtus. Peapiiskop Petersoo lootis luua tihedat koostööd Eesti kirikuga selle mõttega, "et toetame üksteist meie ühiste probleemide lahendamisel. See koostöö kestis aastaid, kus konsistoorium saatis ka ühe meie konsistooriumi liikme Eestisse et hoida pidevat kontakti Eesti Kirikuga." Peapiiskop Petersoo lootus oli tuua siinne Luteri Usu kirik ja Eestis toimiv Luterlik Kirik ligemale üksteisele, luua programm, toetamaks õpetajate väljaõpet Eestis ja sellega kindlustada, et meie välismaa kogudustel oleks olnud võimalus saada endale emakeelseid kirikuõpetajaid. "Mõni võib täna ütelda et Udo ei suutnud täita ja lõpule viia oma programmi. Udo suri enneaegselt ja keset tööd mida ta armastas.", märkis Tõnu Orav kurvastusega ja jätkas: "Udo põhimõtte oli et konsistooriumi töö on avalik, see peab olema läbipaistev, meil saladusi ei olnud ja meie lahendasime probleemid hoidudes eemale konfliktidest. Seda tema saavutas ja see saab olema alati tema panus meie kirikule."

Praostkonnad pidasid oma koosolekud eraldi ja need olid mõeldud ainult praostkondade koguduste esindajatele, kuid praostkondade ühisel koosolekul kerkis üles veel küsimus läbiviidud kirikukogu hääletamise tulemustest, milliseid ei ole avaldatud täies mõõdus ja milliste lugemisel ei kasutatud erapooletuid häältelugejaid, vaid, nagu piiskop Andres Taul kinnitas, tema poolt valitud konsistooriumi liikmed koos temaga olid häälte lugejad.

Tõnu Orav oligi küsinud, kes olid häältelugejad viimasel hääletamise protsessis. Kas need häältelugejad olid erapooletud või olid nad juba varem vande andnud, et nemad peavad toetama kirikute ühinemist? Kas need häältelugejad suudavad praegu kinnitada, et kõik hääled saabusid õigeaegselt kohale, kõik hääled olid korralikult esitatud koguduste juhatuste poolt, kes olid selle otsuse teinud korrapärasel juhatuse koosolekul (ilma koguduse õpetaja mõju ja survet)? Miks on see informatsioon jäetud senini täielikult saladuseks ja miks konsistooriumi liikmed, kes võiksid olla sellest teadlikud, on pandud vande alla, et seda informatsiooni ei tohi avaldada? Miks läks nii palju aega mõõda enne kui häältetulemused olid avaldatud? Ta küsis ka, millised lepingud olid tehtud peapiiskop Andres Põderiga enne ja peale valimisi ja ka enne peapiiskop Andres Tauli installatsiooni teenistust? 

Tõnu Orav ja praost Uudo Tari kinnitasid, et E.E.L.K. põhimäärus näeb ette, et ainukene tee, kuidas peapiiskop lahkub oma positsioonilt on surma kaudu või isikliku sooviga sellest positsioonist lahkuda (30.7). Sama dokument ei anna mingisugust võimalust muuta seda positsiooni, kuhu ta on valitud. Mis alusel meie valitud peapiiskop pani maha oma peapiiskopi tiitli kui ta oli selgelt ainult selleks valitud? 

"Tänapäeval üldine rahva arvamus loeb ka väga palju. Kui meie arvestame kokku nende koguduste liikmete arvu, kes hääletasid poolt ja need kes hääletasid vastu, siis ma olen kindel et suurem osa meie koguduste liikmete arvust olid ühinemise vastu. Miks meie poolt valitud peapiiskop ei võtnud vaevaks leida välja, mida rahvas sellel teemal soovis ja siis seada oma eesmärgid kooskõlas nende soovidega või vähemalt proovida leida ühe enamuse poolt toetatud tuleviku tee? Miks on piiskop Andres Taul võtnud ette nii ebapopulaarse tee, mis võib tohutult lõhestada meie kirikute elu eriti nüüd, kui meil oleks tõesti vaja juurdekasvu? Mina ise, ja ma tean ka et paljud teised on täielikult usalduse kaotanud selle konsistooriumi tegudesse. See on ju kiriku töö ja peab olema läbipaistev. Nüüd see olukord on nii kaugele läinud, et ainukene tee on minna kolm sammu tagasi ja ikkagi jääb veel palju küsimusi vastamata," lõpetas Tõnu Orav oma küsimused selles osas, kuid suunas küsimuse koosolekul viibinud peapiiskop Andres Põderile, et kas kas tema ja Eesti konsistoorium on valmis mingisugust koostööd tegema nende kogudustega, kes ei ühine kodumaa Evangeelse Luterliku kirikuga ja otsustavad luua oma koguduste liidu. Tema küsimusele selget vastust ei tulnud. Selgitati aga, kui palju Eestis maksab Usuteadusliku instituudi üleval pidamine, kust valmistub kristlikku õpetust saanud kirikuõpetajaid kogudustele võrreldes Tartu ülikooli usuteadusliku teaduskonnaga, kus õpetatakse mitmesuguseid usundeid ja väärtusi. Ka võrreldi kirikuõpetajate valmistust siin Ühendriikides, kuid meil on hästi teada, palju peame investeerima oma noortesse nende koolitamisel.

Praost Uudo Tari lisas, et tema konsistooriumi liikmena oli sunnitud andma vande lubadusega töötada kirikute ühinemise poolest, mis on vastuolus tema ordinatsiooni vandega, kus ta on andnud lubaduse teenida kogudust ja selle vajadusi. Ta märkis, et kiriku olukord on segane. Ta kinnitas ka, et tema vaimulikuna on erapooletu ja et tema ülesanne on teenida kogudust Issanda evangeeliumiga.

Gilda Karu märkis, et me oleme kohustatud tunnistama Jeesust Kristust ja juhatama oma ligimesi Kristuse tundmisele, saades kuulajatelt südamliku aplausi.

Tähtsaimaks otsuseks osutus aga kirikukogu hääletamistulemuste uurimuskomitee moodustamine, mille liikmeteks valiti üksmeelselt: Heino Nurmberg Los Angelesest, Sven Roosild New Yorgist, Tõnu Orav ja Jüri Silmberg Torontost. Peapiiskop Andres Taul oli uuringuga nõus, kuid ei osanud vastata, mida sellest arvab tema konsistoorium.

Huvitava EELK misjonitööd valgustava referaadiga esines õpetaja Leevi Reinaru Eestist, selgitades misjonitöö vajadusi ja toimingut. Ettekanne oli mõeldud digitaalseks, kuid antud olukorras ei saadud majanduslikel põhjustel üürida vastavat projektorit ja nii olid ettekande teemad jagatud kuulajatele kirjalikult. 

Tiheda programmiga ja osaliselt pingerikkas päev lõppes ühise vaikse armulauaga jumalateenistusega, kus jutlustas praost Uudo Tari ja teenis praost Thomas Vaga.