Ma ei hakka arutama indulgentsiate ehk patukustutuse tunnistuste laiemaid usulisi, ajaloolisi ja sisulisi tähendusi muud kui see, et Paavsti Indulgentsiad ja Lutheri teesid moodustasid kogu keskaja kiriku valitsuse väärnähtuste jäämäe tipu, mis on suuremosalt peidus vee all.
Usupuhastus tõi kaasa üksiku, indiviidi kui vaba ja vastutust kandva inimese esile tulemise. Tuntud kirikuajaloo autor ja Oxfordi ülikooli professor, Diarmaid MacCullogh kirjutab oma suurteoses (1184 lehekülge) “Christianity The First Three Thousand Years”, et Lutheri sõnad selle aja Saksa rahvuse Püha Roomariigi keisri (Karl V) ja Hispaania kuninga (Karl I) ja kogu valitsejate kogu ees Wormsi riigipäeval sobivad kogu usupuhastuse (reformatisooni) juhtlauseks, ning võimalikult kogu moodsa lääne kultuurile: "Siin ma seisan, teisiti ma ei saa!“
Martin Luther seisis üksinda tema ajastu kõige kõrgema maise ja kirikliku, Rooma katoliku kuuria, valitsejate ja kohtumõistjate ees. Pilt Lutherist üksinda riigpäeva ees sümboliseerib moodsa ajastu isiku õigust ja vabadust, mis usupuhastuse kuulutus tõi usuliselt kirikusse ja demokraatia näol riikide valitsustesse, teadustesse, filosoofiasse, rahvusvahelistesse suhetesse. See protsess on kestnud sajandeid ja kestab ka tänapäeval. Usupuhastus algatas lõpu käiku keskajast pärinevatele käsu väega ainuvalitsemise vormidele kirikus ja riigis. See tegi lõpu ka kogu Euroopat ühendanud “unum corpus christianum” (ühe ja ainsa kristliku ihu) olemasolule. Selleks oli sajandeid olnud Rooma katoliku kiriku ja paavsti valitsus üle kogu Euroopa usulise, majandusliku, ja rahvusvahelise poliitika elu. Ajaloolane MacCullough märgib, et usupuhastus ehk reformatsioon “tükeldas lääne kristliku ihu” (Dismembered Western Christianity). Tükeldatud olukord on valitsenud läbi sajandite kuni tänaseni, ja see valitseb edasi tulevikus kogu Euroopa, Ameerika ja maailma kohal, sest Lutheri algatatud usupuhstuse käiku ei saa pidurdada ja Piibli autoriteeti kui usu õpetuse ja elu alust ei saa muuta.
Lutheri kohta on kirjutatud, et tema suurim, kui mitte ainuke küsimus, millele ta otsis vastust, oli: “Kas ja kuidas leiab inimene armurikka Jumala?” Kas on võimalik, et inimene õpib tundma Jumalat, keda inimene võib isikliult armastada, nagu Esimene suur käsk üleb: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest” (Markuse 12:30) ja kuidas ta seda õpib. Luther tundis Jumala ja kiriku antud käske ja nõudeid väga hästi, ja pidas neist kinni. Need aga ei pannud teda Jumalat armastama. Need pigemini sundisid teda Jumalat ja kirikut kartma, teenima ja orjama ja isegi, ta tunnistas, vihkama. Kirik seadis rõhu Jumala kohtumõistmisele ja karistusele juba maise elu ajal ehk ajalisuses, s.o. temporaalses elus ja käituises.
Lutheri juures oli ainulaadne see, et lõpuks ta ei püüdnud lahendust ja vastust leida mineviku ja tema aja usufilosoofiliste ja munkluse ning usumüstika õpetustest, ega ka renessanssi kui uue aja humanistide meetodite abil. Ta hülgas Rooma kiriku ajaloolisi ja käesolevaid õpetusi ja isegi kristliku kiriku esimeste sajandite kirikuisade kirja pandud õpetusi. Luther ütles end lahti kõigist ajaloolistest ja oma ajastu (ja sellega ka meie ajastu) autoriteetidest – kaasa arvatud enese haridusest, tarkusest ja kõlblikkusest. Luther võttis aga siiski ühe olulise osa oma haridusest abiks vastuse leidmiseks. Luther läks Pühakirja ehk Piibli teksti juurde, mille teaduse professor ta oli Wittembegi ülikoolis. MacCullough kirjutab, et Luther läks otse ja ainult Piibli teksti kui Jumala eneseilmutuse ja õpetuse juurde. Piibli esmajärguline ja ainulaadne tähtsus Lutherile tuleb selgelt esile kui tema keeldub oma 25 kirjatöös öeldud seisukohti tagasi võtmast, salgamast, keisri ja valitsejate ees: “Kui mulle Pühakirja tunnistuste või avalikkude ja selgete põhjenduste kaudu mu eksimusi selgeks ei tehta – sest ma ei usu ainult paavste ja konsiile, sest nad on tihti eksinud – siis jään ma oma seisukohale Pühakirja tunnistuse põhjal ja mu südametunnistus jääb jumalasõna meelevalla alla. Ma ei saa ega taha tagasi võtta. (sest ei ole kindel ja hea talitada oma südametunnistuse vastu.) Siin ma seisan, tesiti ma ei või. Jumal aidaku mind! Aamen.” Järgnevatel sajanditel ning tänapäeval on kasutatud Lutheri “isiklikku südametunnistust” igasuguse isikliku otsuse tegemise õigustamiseks, et mida “minu südametunnistus” nõuab, nii on õige mõtelda ja teha. Lutheri südametunnistus pole aga iseseiseva isiku õigusega. See on seotud südametunnistus “jumalasõna meelevalla alla”. Südametunnistus ei saa talitada jumalsõna vastu või eraldi ja iseseisvalt selle valitsemisest.
Mis piiblitekstid juhtisid Lutheri armurikka Jumala leidmisele? See, et Jumal mõistab patuse inimese usust õigeks. Keskajast alates kuni Lutheri ajani polnud Jumala ees õigeks mõistmine seotud Jumala armurikka halastusega. See oli seotud kuulekusega Jumala pühadusele ja absoluutse allumisega ja karistusega Jumalale, nagu Jumal ütles Iisraelile: “Olge pühad, sest mina, Jehoova, teie Jumal olen püha” (3. Moosese 19:2; p.11:44; 20:7) Kes siis pole Jumalaga võrdselt püha ehk õige on patune ja ära teeninud Jumala karistuse. Uues testamendis on sama käsk Jeesuse Kristuse suust antud Mäejutluses: “Teie olge siis täiuslikud (ehk perfektsed), nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik (ehk perfektne).” (Matteuse 5:48) Täiuslik sõna selgem tähendus on “perfektne”. Kirik ja Luther mõistsid ja meie mõistame, et ükski inimene pole nii püha kui Jumal, või nii perfektselt püha. Väga kokkuvõtlikult öeldes tähendas see, et inimene jääb Jumala perfektsusest ehk pühadusest maha; inimeses on puudujääk. Patt on pühaduse puudujääk. Inimene ei suuda kunagi saada võrdseks Jumalaga, ega ka Jeesuse Kristusega kui Inimese ja Jumala Pojaga ehk “Jumal inimesega”. Kirik õpetas ja nõudis, et tema liikmed teeksid selle puudujäägi tasa heade tegude ja liha suretamise ja hiljem raha annetamise ja patukustutuse tunnistuste ostmise läbi, mis vabastas kannatusest tuhandeid aastaid purgatoriumis ehk puhastustules olemisest . Luther proovis need lepitused kõik läbi teha ja leidis, et need ei too inimest Jumala tasemele ega juhata inimest armurikka Jumala tundmisele.
Luther leidis hoopis teise tee, mis Pühakirjas oli selgelt olemas. Ta leidis selle ühes lauses Uues ja Vanas testamendis. See ütles, et Jumala õigus, pühadus, tuleb Jumala armastusest patuste vastu. See tuleb Jumala käest pattude andestuse ja mitte karistuse ega sunni kaudu, mitte käskude täitmise ja karistuse kaudu vaid armu ja andeks andmise kaudu. See sai selgeks Lutherile, kui ta luges apostel Pauluse kirja roomlastele, eriti ühte salmi, et “Õige (inimene) elab usust” (Roomlastele 1:17) Sama salm on ka Vanas testamendi prohvet Habakuki raamatus: Habakuk 2:4. Teiseks, usk, millest see lause räägib, pole mis tahes usk (nagu, näiteks, aus usk kommunismi, või teaduse kõigeväelisusse, või Taara usu haldjatesse, nagu üks inimene seletas mulle). Õndsakstegev usk on seotud evangeeliumi ja Jeesuse Kristusega: “Sest ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi õndsaks saamiseks igaühele, kes usub. Sest temas (see on Jeesuses Kristuses) saab ilmsiks Jumala õigus (pühadus, perfektsus) usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: “Õige elab usust!” (Roomlastele 1:16-17) Õige kristlane ja õndsakstegev usk on kui kerjus ja kerjuse käsi Jumala ees, õpetas Luther, kes ootab, et temale pannakse pihku münt või kuldmünt, mille ta võtab vastu, ja mis saab talle varanduseks.
Jumal on lahendanud meie patususe võla, pühaduse puuduse, Jeesuse kaudu. Jeesuses leidis aset suur ümber vahetamine: Jeesuse peale pandi meie patt ja meie peale pandi Tema õigus ehk pühadus. Jeesus on meie patukustutuskiri ehk indulgentsia. Usk Temasse ja Jumala armurikkusse teeb Tema maksvaks meie kohal iga päev meie pühast ristimisest peale kuni maise surma tunnini. Jeesus Kristus teeb meid vabaks ja iseseisviaks ristiinimesteks ka tänapäeval, sest “Jeesus Kristus on seesama, eile täna ja igavesti!” (Heebrealastele 13:8) Samuti usaldatav on ka Martin Lutheri kaudu antud usuõpetus ja usupuhastus, mis on kestnud viissada aastat ja kestab edasi.
Lutheri mõju ja õpetused toimivad tänapäeval. Kõige tähtsam tema õpetustest on Piibli kui Pühakirja ja Jumala enese ilmutuste raamat. Iga kristlane, õpetas Luther, on preester (pastor), kes tunneb ja tunnistab, kuuleb ja kuulutab Piibli sõnumeid. Lisaksin, et kui soovite lugeda Lutheri õpetusi, siis lugege neid Piiblist.
Lõpuks, oleme kristlastena, kes on evangeeliumi luteri kiriku liikmed, need, kes julgevad vastu seista – kas või üksinda – nagu Luther seisis, maailma, riigi, kiriku ja teaduse jõudude ja autoriteetide vastu Jumala sõna Piibli autoriteediga.
Piiskop electus Thomas Vaga - Mai 2017
