Olen mõnda aega ajalehes jälginud arutelusid Välis-Eesti kiriku seisundi kohta. Tunnen kaasa meie pastoritele, sest lisaks tavalisele töökoormusele peavad nad ka selle probleemiga maadlema. Minul pole õigust antud asjas ametlikult kaasa rääkida, kuid lisan oma arvamise, põhimõttel, et "…nii on nagu mina seda näen". Niisiis:
1.0 Ma ei jaga peapiiskop Andres Tauli ja hr. Fred Ise muret globaalse Välis-Eesti kiriku "lammutamise" üle. Nende lähtepunkt baseerub arvamisel, et:
1.1 Kõik väliseestlased üle maailma moodustavad endiselt monoliitse bloki;
1.2 Koos Eesti eestlastega moodustame endiselt ühe, jagamatu eesti rahva.
Kahjuks on ajaloo (suur!) traagika, et oleme juba üle 65 aasta olnud lõhenenud, küll mitte vaenulikus mõttes, kuid siiski erinevate saatuste, elutingimuste ja elufilosoofiate mõjul. Inimene pole kivitükk mis läbi aegade jääb muutumatuks; ta on vältimatult oma aja, ruumi ning läbielamuste produkt. See on mõjutanud ka eestlasi eri maailmaosades. Kuigi me rahvuslikkudel pühapäevadel laulame sama häälega, ilmnevad argipäevadel erinevused mida ignoreerida ei saa.
Heaks näiteks siin on Euroopas tegutsevad eesti praostkonnad (Rootsi, Saksamaa, Inglismaa) kelle soov Eestis asuva kirikuga ühineda kutsus esile käesoleva probleemi. Paneme tähele olulist vahet Euroopas ja Põhja-Ameerikas asuvate koguduste vahel:
1.3 Euroopa eesti kogudused asuvad otseses läheduses Eestile. Seega on mõistetav nende soov ühineda Tallinnas asuva EELK-ga.
1.4 Elu rahvusriikides nagu Rootsi, Saksamaa jt. on siiski elu "välismaal", sest sügaval südames ei tunta ennast asukohamaa päriselanikena. Ei soodusta seda vahest ka ümbritsev võõras rahvas. Seevastu lähedalasuv, taasvabanenud Eesti tervitab kui kodumaa.
1.5 Eurooplased, Eesti kaasa arvatud, jagavad suures laastus samalaadilist elufilosoofiat. Kuna ajaga on taandumas viimase maailmasõja ja kommunistliku diktatuuri sünged varjud, siis üha enam tuntakse endid ühise euroopaliku perena.
Põhja-Ameerika eestlastel on teine tagapõhi:
1.4 Siia mandrile saabudes jäi Eesti suure kauguse taha. Kui Soomest võib selge ilmaga Tallinnat näha, siis Los Angelesi või ka Toronto elanik peab ette võtma pika lennureisi. Jah, me rõhutame siin maalgi oma sidet Eestiga, kuid see side on abstraktsem kui väliseestlastel Euroopas.
1.5 Nii USA-s kui Canadas võeti meid algusest peale vastu kui samaväärseid. Ei lugenud etniline tagapõhi, luges vaid töövõime. See soodustas tunduvalt kodunemist uuel maal. On seepärast mõistetav miks just Põhja-Ameerika kogudused on kirikute ühinemise suhtes kahtleval seisukohal.
1.6 Ameerika elufilosoofia on erinev Euroopa omast, nagu me kõik teame. Kas ta meile igas asjas meeldib, on iseasi, kuid peale poolesajandilist elu on ta meie mõttemaailma paratamatult muutnud/mõjutanud. Märkasin seda juba ESTO 76 ajal kui vestlesin Euroopast saabunud eestlastega. Seepärast tuleb küsida, kuivõrd suudab Tallinnas asuv kirikuvalitsus sisse elada kaugete Ameerika koguduste probleemidesse ja ümberpöördult?
2.0 Eesti rahva globaalne lõhenemine 2. Maailmasõja traagiliste sündmuste tõttu on realiteet, mida tagasi keerata ei saa. Esmakordse sarnase juhtumina Eesti ajaloos jättis too elamus rahva hinge eriliselt sügava jälje. Kuna me aga antud asjaoluga peame elama, siis püüame siit eesti kirikuelu jaoks parimat välja pigistada:
2.1 Elame edasi kui kaks samaväärset venda kes, ehkki eri teid käies, teineteist armastavad ja nõu ning jõuga toetavad. Kramplikult ühe mütsi alla koondumine ei pruugi asjale sugugi kasuks tulla. On muidugi õigus, et Välis-Eesti kogudusi ähvardab ajaga hääbumine. Seda karmi tõika aga ei muuda automaatselt ühinemine Eesti kirikuga.
2.2 Püüame vältida takerdumist organisatsioonilistesse pisiasjadesse. Ideaalne oleks lahendus mis lubaks ühinemist Tallinna kirikuga neil kes seda pooldavad, kuid tunnistaks senise, iseseisva Välis-Eesti kiriku edasipüsimist. Nagu märkisin 1.1 ja 1.2 all, ei aita üksnes isamaalikele tunnetele toetumine, kui elu põhieeldused on muutunud. Olen kindel, et kiriku põhikirja saab vastavalt oludele kohandada. Saksa keeles on hea väljendus: "Erst kommt der Mensch, dann das Gesetz."
2.3 Tuleks hoiduda korduvast mineviku nämmutamisest, et mida kirikumehed Eestis punasel ajal tegid, kes nad olid jne. Oleme seda küllalt kuulnud ja teatavaks võtnud. Edasi see kordamine ei vii. Vahelgi kerkib mõte, et kui mina oleksin nende meeste-naiste kingades olnud ja vaadanud näkku lootusetule tulevikule (s.t. Eesti taasvabanemist ette näha ei ole!), kas oleksin ma siis uljalt lasknud ennast Siberisse saata või oleksin ma võimudega siiski mingit koostööd üritanud?
2.4 On palju piike murtud kiriku nimede üle. See on minu arvates kõige vähem tähtis, eriti kuna välismaine kirik seisab siin ortograafiliselt nõrgal jääl. Eesti gümnaasiumis peksti meile pealuusse kokku/lahkukirjutamise kaks tähtsaimat reeglit (vt. ka T. Erelt: "Eesti ortograafia", Eesti Keele Sihtasutus, 1999):
2.4.1 Lahku kirjutatakse sõnad kui nad vastavad küsimusele "kelle või mille oma?": näiteks "Need hooned on meie laste kodud."
2.4.2 Kokku kirjutatakse sõnad kui nad vastavad küsimusele "missugune, mis laadi?": "Need hooned on lastekodud".
Selle alusel tuleb kirjutada "Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik", sest pole ju tegemist isiklikult Martin Lutherile kuuluva usuga. Siit edasi on juba keeleline, mitte usuline, küsimus, kumba neist valida, kas "Luteriusu" või Eestis tarvitatav "Luterlik".
3.0 Mitmes VES artiklis on kurdetud kuivõrd segane on praegune Välis-Eesti kiriku seisund. Jagan neid tundeid! Arvan aga, et oleme siin ise süüdi oma amatöörliku asjaajamise ja informatsiooni levitamisega. Hea näide on järgmine: kui palju kiriku liikmeid oskavad defineerida mis on ja millega tegelevad:
Praostkond
Kiriku sinood
Konsistoorium
Koguduse täiskogu
Kirikukogu
Koguduse nõukogu
Kiriku kongress
Koguduse juhatus?
Need on minu omapoolsed mõtted sel olulisel alal.
Parimate tervitustega ja kõikidele õnnistust soovides.
