Jutluste & Palvete Kogumik

Kallid koguduse liikmed,

Septembrikuu  teenistusi  oodates  peatame Jesaja kirja  peatükis 37 salmides 14 ja 15 ,kus prohvet Jesaja kirjutab järgmiselt: “Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette. Ja Hiskija palvetas Issanda poole.”

Martin Lutheri arvates see Vana Testamendi jutt kuningas Hiskijast on väga õpetlik, eriti kui oleme raskustes. Kuningas Hiskijas elas aastatel 715 kuni 686 enne meie ajaarvamist, mis algab Kristuse sünniaastast, ja oli Juudamaa kuningaks ajal, kui Assüüria riik ründas Juudat ja Jeruusalemmat.

Assuri kuningas Sanherib juhatas suurt armeed, mille ülesandeks oli vallutada Jeruu-salemm. Ta saatis kuningas Hiskijale ähvarduskirja. Kirja saatmise eesmärgiks oli hirmutada kuningas Hiskijat ja Jeruusalemma linna anduma vallutaja kätte. Aga kuningas Hiskija tegi mida üks ustav ja Jumala-kartlik kuningas nägi õigeks teha. Ta läks Jumala templisse ja laotas kirja Jumala altari ette ja palvetas. Martin Lutheri järele see jutt kuningas Hiskijast õpetab, kui tähtis on kohe tulla palves Jumala ette raskel ja keerulisel ajal. Ja muidugi ka igal ajal.

Luther tuletab meile meelde, kuidas me harilikult reageerime. Sageli me piiname ennast kartusega ja muretsemisega. Ainuke, mida suudame loota, et saaksime üle oma problemist, vabaneksime oma kartusest ja muretsemisest. Võib ju juhtuda, et muretsemine saab meis võidu ja annab ruumi hingevaenlasele ja ta rünnakutele, märgib Luther. Jutt kuningas Hiskijasat on meile eeskujuks. Raskustes ja hingeahastuses peaksime langema põlvili ja palvetama abi Issandalt. Kuningas Sanherib lahkus Juudamaalt ja naasis oma kodumaale Ninivesse.

PALVE on parim arstiroht, mis on olemas. PALVE toimib alati. PALVE ei jäta meid hätta. PALVEtamine aitab alati. Pidagem seda meeles ka nüüd sellel raskel piirangute ja takistuste ajal, milliseid Covid19-viirus on meie igapäevasesse ellu toonud.

Jeesus lubas: “Ma teen, mis iganes te palute Isalt minu nimel nii et Isa oleks kirgastatud ehk et Isa auhiilgus oleks tunnistatav. Jeesus ütleb: “Mina annan teile mida iganes te palute Isalt minu nimel.” (Johannese ev. 14: 13, 14). Palvetagem ka „Meie Isa palvet“ Jeesuse nimel, siis harjume kasutama Jeesuse nime oma palvetes.

Piiblis öeldakse, et Jumalal on kõik võimalused: anda rahu, anda tervist, anda pikka meelt, anda jõudu ja aidata meid, kes me oleme Tema nimesse, „Isa, Poja ja Püha Vaimu“  nimesse ristitud ja otsaesisele ristimärgiga Temale eraldatud inimesed.  Piibli jutud, mis räägivad parandamistest, on meile tuntud, kuid tuletame meelde näiteks kuningas Hiskija, kellel oli prandamata haigus. Teine kuningate raamat 20: 1-11. Jumal parandas kuningas Hiskija selle tingimusega, et ta pidi kolme päeva pärast minema templisse ja saama seal Jumalalt 15 aastat rohkem eluaega.

Uues Testamendis on mitmeid jutte Jeesuse parandamistest. Johannes 9: 1-12 toob meile jutu pimedast mehest, kelle Jeesus parandas nägijaks öeldes samal ajal: “Mina olen maailma valgus”. Jumala kõike haaravast valgusest saab ka füüsiliselt pime aru oma vaimusilmadega.

Usu vägi parandas ka veritõbise naise. Luuka evangeeliumist loeme:  Ja üks naine, kes oli veritõbine olnud kaksteist aastat ja  kogu oma vara arstide peale ära kulutanud, ning keda ükski ei olnud suutnud terveks teha, see tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks. Ja Jeesus küsis: „Kes puudutas mind?” Aga kui kõik eitasid, ütles Peetrus: „Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind.” Aga Jeesus ütles: „Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat.“  Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud. Jeesus aga ütles naisele: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!” (Luuka ev. 8: 43-48)

PALVE:  Issand sina üksi valitsed minu elu üle. Kas see on lühike või pikk – ma olen sinu päralt. Anna andeks minu eksimused, ole minu ligi, Issand, kui ma peaks raskest ihuvalust läbi minema. Aita mind kannatustes sinu lohutavaid sõnu meelde tuletada. Ja kui mõtted kõiguvad ning hing ei jõua lootust ja kannatlikust säilitada, siis seisku raskel viimsel tunnil Jeesus ise minu silme ees, et ma saaksin lohutust ja rammu tema kannatamisest. Issand, Sinu kätte annan ma oma vaimu. AAMEN.

Piiskopi karjase kiri 2020

Armsad lugejad, koguduste esimehed, juhatuste ja nõukogu liikmed, kallid kaasmaalased! 

Armu teile ja rahu meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 

Suurem osa meist oskab palvetada Meie Isa palvet, või tunnevad sellesse kogutud seitsme palve sõnu. Mõned palved on tuntud paljudele, nagu “meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” ja “ära saada meid (mi,e) kiusatusse”.

Koroonaviiruse maailmalaiuse nakatushaiguse levimise pärast on üks palvetest saanud meile eriti palavaks südame sooviks. See on “päästa meid ära kurjast.” See palve küsib abi Jumalalt, palume päästmist ja pääsemist kurjuse mõjuvõimu käest. Kristlased on palvetanud seda palvet üle kahekümne sajandi. Nad on saanud abi ja pääsu Jumalalt veriste tagakiusamiste, taudide, nagu musta surma ehk katku, sõdade ja looduse katastroofide keskel. Issanda Kristuse suur apostel Paulus loetles mitmeid kurjuse tegusid ja Jumala antud võitu nende üle: “Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?” (Pauluse kiri roomlastele 8. peatükk, salmid 31 ja 35) Paulus loetleb kogu ristiusu kiriku ja kristlaste ning kogu inimkonna ajaloos valitsenud kurjuse tegusid. Paulus julgustab kristlasi olema kindlad palves Jumalale. Jumal kuuleb Tema poole usus pöörajate palveid: “Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Pauluse kiri roomlastele 8. peatükk, salmid 38 ja 39) 

Kristlastena oleme võimelised usus ja lootuses Jumalasse seisma murede, raskuste, haiguste, taudide ja muu kurja vastu. Paulus kinnitab meid Pühakirja sõnas: “ Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus?” (Roomlastele 8:35). 

Praegune koroonaviiruse taudi levimine üle kogu maailma tuletab meile uuesti meelde, et siin ilmas me elame kurjuse poolt tehtud kannatuste sees. Jeesus õpetab meile seda Meie Isa palves, milles me korduvalt palume, et Jumal, kui meie Taevane Isa, päästaks meid kõigest kurjast. Me palume seda iga kord, kui me palume Meie Isa palvet. Me palume päästmist kurjast sama tihti kui me palume igapäevast leiba. Jeesus, kes õpetas Meie Isa palve oma jüngritele ja ka meile jüngrite poolt kirja pandud Pühakirja Uue testamendi kaudu, teadis, et maailmas on neil ja meil ahastus (Vaata Johannese 16. peatükk , 33. salm), aga võit on Jeesusel: “Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”

Kannatused ja kurjuse tegevus pole vähenenud, nagu praegune kroonaviiruse taudi levimine käib ka kõrgtehnoloogia saavutuste üle. Aga Jeesus Kristus on koos meiega ka tänapäeva pandeemia keskel. Kurjus kaob alles siis, kui praegune maailm lõpeb ja Jumal loob uue taeva ja uue maa. Kristus Jeesus aga teeb meie kannatused talutavaks, sest Tema ise on nüüd meiega kannatuste keskel. Tema jagab meile välja kannatamise ja vastu pidamise võime. Kõige selgemalt ja valusamalt on see nähtav ja tuntav, kui pöördme Tema poole Kolgata ristipuul. Pühakirjas on öeldud: “Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Kiri heebrealastele 2. peatükk, 18. salm). Vana testamendi prohvet Jesaja raamatus on kirjeldatud Jeesuse Kristuse kannatusi kurjuse käes kuid Ta kannatas neid meie vabastamiseks: “Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Jesaja 53. peatükk, 4. ja 5. salm). “Heitke kõik oma mured tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (Peetruse esimene kiri, 5. peatükk, 7. salm) Kristus Jeesus kannatab ka koroonaviiruse taudi käes, et meil oleks kergem. Me usume, et Tema päästab meid ära kurjast. 

Mõtleme Jeesusele eesoleva kannatusnädala kestel. Mõtleme Jeesuse päästmisele ja patust vabastamisele suurel reedel ja rõõmule Tema ülestõusmise pühal. 

Soovin kõikidele meie kiriku ja koguduste liikmetele rahulikku ja õnnistatud Issanda Jeesuse ülestõusmispüha. 

Teie Issanda teenistuses E.E.L.K. Piiskop Thomas Vaga - 2020 märtsil

Karjase kiri pdf

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Issandas armsad eestlased!

Kes suutis arvata, et Eesti Vabariik on kord 101 aastat vana, vaba ja iseseisev riik. Kes suutis arvata eriti aastate 1945 ja 1989 vahel, et Eesti Vabriik saab uuesti iseseisvaks riigiks, ja Eesti pind saab puhtaks Nõukogude Venemaa punasest sõjaväest kui katkust ja julgeoleku ehk KGB kägistavast haardest? Vastus on üks ja sama: Seda uskusid inimesed, kellel oli kustumatu usk õigusse ja vabadusse, mis valitseb üle iga inimliku valitsuse ja sõjaväe ja poliitilise politsei.

Ligi viiskümmend aastat oli usklikele kristlastele lootuse kindluseks olnud Jeesuse Kristuse kutse ja lubadus: “Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.” Viiskümmend aastat tundsime eestlastena väetimatust maailma, eriti, suurjõudude poliitika tarkade ja mõistlike meelest,-- aga mitte ilma vabaduse lootuseta Kristuses. Meid peeti lõputult kadunuks Nõukogude Venemaa valitsemise alla. Ka mõned eestlased olid sama meelt.

Mäletan kuidas mind kuulutati lihtsaks Ameerika üliõpilaseks, ega peetud enam Eesti Ülliõpilaste Seltsi stipendiaadiks, kellena olin saadetud Soome. See juhtus Soome presidendi Kekkoneni ja tema valitsuse otsuse pärast lõpetada kõik ametlikud kontaktid pagulaseestlastega ja suunata kontakti pidamine Nõukogude Eesti organisatsioonide poole kui jäädava seisukorra poole.

Näen paralleeli Eesti rahvusliku olukorra ja uskliku kristlase igapäevase seisukorra vahel.  Nagu Kristus oli meie anastajate poolt kütkestatud ja Eestis elavad usklikud ateistliku ikke all, nii tunneme meie usklike kristlastena maailma survet ja halvustamist Kristuse pärast. Püha Vaim kinnitab meid apostel Pauluse kaudu: “Kui me ühes temaga (Jeesusega) kannatame, siis meid ühes temaga ka austakse.” (Ro. 8:7d) Jeesuse juures maksab väheste ja nõrkade seadus, mitte võimu meelevalla seadus. Nii ajalugu kui meie kogemused usus – tähendab absoluutses usalduses – Jeesusesse Kristusesse tunnistavad seda.

Õpetaja Thomas Vaga - 2019

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Lõikustänupüha Sõnum - 2018

Mis tähendab meile Jeesuse Kristuse lubadus, et meie taevane Isa teab kui palju ja mida me vajame. (Loe Matteuse evangeeliumist 6. peatüki salmid 25 kuni 34, eriti salm 32-e). Meie Issand ja Õnnistegija kinnitas, et Jumal hoolitseb meie igapäevaste tarvete eest. Miks aga oleme olnud  mures oma tuleviku elu üle?  Miks oleme küsinud, et kas meil ikka saab küllalt seda või teist?. Martin Luther õhutas kristlasi, Kristuse õpetuse juhtimisel, vaatama loodust, kuidas selles on esil muretu elu: linnud laulavad, lilled õitsevad, veed voolavad, vihm sajab, päike paistab, kuu ja tähed säravad, pilved lendavad, järv leegitseb, vili lainetab, õunad ja pähklad valmivad, piim ja mesi voolavad. Loetlust võiks pikalt jatkata. Kui Jumal annab lindudele toiduse ja paneb lilled imeilusasti õitsema, ega Ta siis jäta inimest ilma, kinnitas meie Õnnistegija. Probleem tuleb meie suurest soovist mugavuse ja külluse järele. Mida rohkem me aga mõstame ja tuunustame iseenestele Jumal andmise suurust ja kõike hoidvat hoolt, seda vähem murelikud ja  kindlamad ning rõõmsamad me oleme. Ja mis veel, me oleme siis ka ise rikkalikumad andjad, sest tunneme Jumala headuse ja lahkuse meelt.

Meie meeled on aga tihti kinni selle küljes mida me arvame meil on  olemas ainult meie oma tarkuse ja töö läbi. Meie ei austa Jumala armastust ja rikkalikke ande meile, kui hoidume andmast – eriti Jumala kojale ja Kristuse kogudusele, kirikule. Lõikustänupühal paneme tähele Jumala jätkuvat hoolt ja rikkalikku heatahtlikust meie vastu. Tunnistame seda omapoolse heameelega andmise läbi.  

Koguduse õpetaja Thomas Vaga, piiskop electus.  

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Elu pärast elu
"Mina elan ja teie saate ka elama"  Joh. 14:19

Kas on tõesti olemas elu pärast surma?  Hiljuti käsitleti seda küsimust televisioonis.  Seal esines üks sõja invaliid, kelle mõlemad jalad olid pealtpoolt põlvi apputeeritud.  Ta oli olnud ligi kümme päeva meelemärkuseta.  Kui ta tuli teadvusele, seletas ta kõik täpselt, mis temaga oli sel ajal tehtud.

Ta oli ka kohtunud nende langenud sõduritega, kes olid langenud pärast kui ta oli saanud haavata.  Tema ütles:  "Ma tean, et pärast surma on elu."  Jeesus kuulutab:  "Mina elan ja teie peate ka elama."

Mida mõtleb siin Jeesus elu all?  Kas tagasi-pöördumist ajalikku ellu?  Uue Testamendi andmetel võitis Jeesus surma lõplikult.  Ta siirdus hoopis teistsugusesse, kadumatusse ja igavesse taevalisse ellu, Jumala ellu.  Ta läks valdkonda, mis ütleb kõik meie ettekujutlused, mida ükski inimsilm pole näinud ja mis on meie arusaamisele ja fantaasiale kätte-saamatu.

Pärast surma ei ole mingit ajaliku ja ruumilise elu jätkamist.  Igavik on aja ja ruumi dimensioonide purustav uus elu Jumala nägematus, võrdlematus ja arusaamatus tegevuspiirkonnas.  See on lõplik Jumala juures elamine.  Nii on surm tagasi-pöördumine Jumala varjatusse, vastuvõtmine Jumala auhiilgusesse.   Ainult uskumatu ja jumalatu võib ütelda, et surmaga on kõik otsas.  Inimese viimne tee viib teda surmast ellu, viib teda nähtavast nähtmatusse, surmapimedusest Jumala igavesse valgusesse.

Kristlane, kes oma usutunnistust algab sõnadega "Mina usun Jumalasse Isasse, kõigeväelisse, taeva ja maa Loojasse", võib rahulikult lõpetada usutunnistuse sõnadega "ja igavest elu".  Kõigeväeline Looja, kes lõi maailma, kes kutsus esile kõik olemise ei millestki, on võimeline kutsuma meid surmast ellu.  Kristlase suureks hüveks on ta lootus, mis ulatub teisele poole hauda, Jumala homsesse.   

Meie, kristlased ei karda surmaööd, sest meie taevane kodu asub just teisel pool surma.  Issanda Kristuse ülestõusmine surnuist muutis surmaööd elu päikesetõusuks.  See muutis kesköö pettumused rõõmuks ja kesköö hirmu rahuks.  Ilma usuta ei vii ükski tee ülestõusmise ega igavese elu juurde.  Usk näeb teisel pool surma tõelist elu.  Jeesus ütleb:  "Mina elan ja teie peate ka elama".

Õp. Uno Planki raamatust "Elu pärast elu". 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kallis Päästja, me teame, et Sina hoolid inimesest, tema ihust ja hingest. Sina tegid haiged terveks, tegid pimedad nägijaiks ja kurdid kuuljaiks ja äratasid isegi surnuid ellu. Me palume, et Sa õnnistaks neid, kes meie hulgas on haiged ja tunnevad valu. Kui oleme, haiged, oleme nõrgad ja armetud ning vajame Su abi. Me vajame ka teiste ligimeste abi ja hoolitsust ja heatahtlikkust.

Lase meil olla Su teenrid abistamaks neid, kes abi vajavad, teadmises, et Sina oled suurim arst ja abistaja. Ole ka minu voodi ligi, kui minu tervis kaob. 

Olen tänulik kõikide nende päevade eest, mil olen saanud olla terve, käia teenistustel ja teenida Sind. Aga nüüd kui olen haige, saan aru, kui kergesti võin oma tervise kaotada selles maailmas Õnnista neid, kes minu eest hoolt võttavad, õnnista mu arste ja koduabilisi, halastaja õdesid ja kõiki, kes mind abistavad ja kui on Sinu tahtmine, anna mulle mu tervis tagasi.

Aamen

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Oleme mitmeid aastaid seadnud meie kodu ette murule valgustatud Kristuse Jeesuse sündimise sõimepildi. Päev enne kolmekuningapüha oli väga tuuline. Kolmekuningapüha hommikul olid kujud, mis on plastist ja mis kujutavad Maarjat, Joosepit ja kuningaid, küljeli. Särava Jeesuslapse kuju sõimes oli aga liikumata omal kohal. See tuletas mulle meelde, et raskuste, segaduste, valude ja hirmude keskel on Jeesus Kristus isiklikult ikka minuga ja iga uskliku ristiinimesega. Seda kinnitas Jeesus oma jüngritele ja meile, kes oleme ristimise ja usu äbi tema jüngriteks, kristlasteks saanud: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mtteuse 28:20)

Kujude ümber kukkumine tuletas mulle meelde siin meie maailmas valitsevat olukorda. Tuhande aasta tagusest pimedast keskajast pärit halastuseta usuline vägivald ja terrorism ähvardavad 21. sajandi Euroopat ja Ameerikat ning kristlasi Lähis-idas, vana Pärsia ja Araabia aladel. Meelde tulevad aga prohveti kuulutuse sõnad Jumaliku Lunastaja tulemisest siia maailma, mis lubavad vabanemist ja annavad kindlust: "Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus!" (Jesaja 9:1) Valgus võidab pimeduse üle; valgus peletab pimeduse minema, sunnib selle kaduma. Jeesuslaps sõimes oli ja on see valgus, sest Tema on Issand ja Õnnistegija sõimes lapsukesena ja ristil ning ülestõusnuna. Piibli Püha Sõna kinnitab meile, et "Jeesus Kristus on seesama, eile täna ja igavesti!" (Heebrealastele 13:8)

Läheme liikvele koos Jeesuse Kristusega sõimest alates läbi kogu Tema maise elu. Läheme uuel aastal Jeesuse Kristusega, kasvades koos Temaga ja Tema tundmises päeviti ja aastati. Seome ennast Temaga, kes on muutmatu Issand ja Õnnistegiija keset meie igapäevast elu ja olu, nagu tema jüngrid. Kuuleme ja usume Tema õpetusi, elame Tema imetegude suuruses, seome ennast Temaga kannatustes, sureme Temaga ristil ning tõuseme ellu Temaga taevalises auhiilguses ja rõõmus. Käime Temaga ühes külluse ja puuduse keskel, kuivuses ja karastuses, väsimuses ja värskuses, valus ja rõõmus, nagu meie kaasjünger Paulus kirjutas: “Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigi oludega harjunud. Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks.” (Pauluse kiri filiplastele 4:12 ja 13) Teeme seda Piibli Sõna ja palve kaudu. 

Sõimepilt tuletas mulle meelde seda, mille alusel me ristiinimesed elame kõigis olukordades: "Teist alust ei või keegi panna kui see, mis on juba pandud, see on Jeesus Kristus!" (1. Pauluse kiri korintlastele 3:11) Ristiinimestena me elame kodus, isiklikus elus, sugulaste ja sõprade seltsis, seltskonnas, maailma poliitika keerises, rõõmus ja valus Jeesuse Kristuse omadena ja Tema tunnistajatena. See pole lihtne ega tule meile ise-enesest. Jeesus Kristus aga lubab meile: "Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas!" (Johannese 14:13) Palume "Jeesuse" nimel, nagu Jeesus ja Tema jünger Paulus juhatavad meid tegema:  "Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest; sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses." (1. Pauluse kiri tessaloonikalastele 5:17.18.)

Õnnistatud uut Issanda Jeesuse Kristuse aastat 2015!

JUMAL ON MEIE ABIMEES

Mõned meist vaevlevad haigustega ja vananemise probleemidega, majaduslike keerulisustega ja arusaamatustega.  Mõni mõtleb, et kuigi ta teeb oma parima, aga ikka paremaks ei lähe.  Võibolla nõuame iseeneselt liiga palju, me pole rahul sellega, mis meil on.  Rahu ja rõõm on aga väga kättesaadav.

Kõik probleemid kaovad sel hetkel, kui saame tõesti aru ja usume, et Jumal on meiega ja lubab kindlasti, et Ta aitab meid, kui me ainult Teda usaldame ja Tema lubadusi usaldame.  "Tulge minu juurde," kutsub Issand Jeesus ja lubab:  "Ma annan teile hingamise", rahu ja uut rammu.  See lubadus kehtib igal ajal ja igas olukorras.  Pangem tähele, et inimene, kes ei usalda Jumalat, kuigi ta võimalikult kuidagi viisi usub Jumala olemas olusse, ei saa abi.  Seda oleme näinud oma elus ja seda näeme mitmetes Piibli lugudes, kus rahvas ei pöördu Jumala poole, vaid katsub ise hakkama saada.

Kui loeme Sakarja raamatu esimest peatükki, näeme, et isegi templi ehitamisel Jumal nõudis, et rahvas pöördub Jumala poole, ja usub Temasse.  Jumal ütles rahvale:  "Pöörduge minu juurde, ... siis ma pöördun teie juure."  Issand on toonud meid tänase päevani, millal seda ringkirja koostatakse ja millal seda koguduse liikmed loevad.  Jumal on andnud meile elupäevi ja tervist ja jõudu just selle möödus, kui me vajame.  Ärgem taotlegem ülearuseid asju ja õnnistusi.  Olgem tänulikud selle eest, mis meil on ja usaldagem vägede Issandat, kes meile on andnud elu, võtnud meid vastu ristimisel ja on meiega ühisel õhtusöömaajal Issanda lauas koos nendega, kes on meie juurest juba Issanda juurde kutsutud, igaviku teedele siirdunud.  Uskudes ja usaldades Jumalat, Kolmainu Jumalat, Isa, Poega ja Püha Vaimu, saame ühineda laulik Taaveti sõnadega:  "Kiitke Jehoova nime, kiitke teie... kes seisate Johoova kojas".

Sügis 2013

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

This page was last edited on August 25, 2022 09:28 AM