Meie rahvas on harjunud tundma ja kuuluma ühte luteri kirikusse. Ameerikasse saabumise algaastatel võõrastasid Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikiku õpetajad ja liikmed mitme iseseisva luteri kiriku olmeasolu samal maal, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Seletamatu oli sellise luteri kiriku kui "Missouri Synod-i" tähendus ja kiriklik iseloom. Teadmatuses ja halvustavalt tekkis rahva suus selline nimetus kui "missouri usk". Samadel põhjustel kasutati samas linnas olevate koguduste õpetajate nimesid usku tähendavate nimedena. Ilmselt tekitas mitme kiriku ja uue koguduse olemasolu segadust, mille lahendamiseks otsiti selgitusi väljaspoolt luteri kiriku ajaloost ja usulisesest õpetusest.

Nüüdseks on osale eesti luterlasele Ameerikas ja Kandas saanud kodusemaks mitme eri luteri kiriku kõrvutiolu ehk koos eksisteerimine ühe rahva keskel ja samal maal. Mitmed Ameerika luteri kirikud, nagu Lutheran Church in America, American Lutheran Church, Lutheran Church Missouri Synod, Evangelical Lutheran Church in America, Evangelical Lutheran Church In Canada, Lutheran Church – Canada, Latvian Evangelical Lutheran Church in America ning Wisconsin Evangelical Lutheran Synod, on mitmele tuntud. Osa Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetajaid teenis Ameerika ja Kanada luteri koguduste õpetajaina ja tulid teenima eesti kogudusi pensioni eas; mõned eesti luterlased olid ja on Ameerika või Kanada luteri koguduste liikmed. Interneti entsüklopeedia Wikipedia loetleb kokku kolmkümmend seitse (37) luteriusu kirikut, liitu, kogu, osaduskonda Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Kuidas, küsib Euroopa, ja eriti Skandinaavia ja Eesti ajalooliste riigi ja rahva kirikute arusaamisega mõistus, saab ühe rahva keskel ja samal maal olla nii mitu iseseisvat luteri kirikut (nimetatamaks ka teisi reformatsiooni kirikuid, ida ortodoksi kui ka roomakatoliku kirikuid)? Vastus on ajaloos.

Ameerika Ühendriikides ja Kanadas tekkis ja arenes asunduste moodustumisest alates iseseisev mõtteviis, mis algas rahva keskelt. Rahva liikmed kogunesid ühte omal algatusel, et moodustada uusi kogudusi, seltse, osaduskondi uue maailma pinnal. Kogudustest moodustusid uued kirikkonnad, millel olid ajaloolised juured, mis olid eemal ja lahus Euroopas olevast ajaloolisest kirikust.

Näiteks sobib sakslastest luterlaste ajalugu Ameerikas.

Saksamaa eri osadest siirdus põgenikena koloniaal Ameerikasse kümneid tuhandeid sakslasi 1600-e aastate teisel poolel ja kogu 1700-e ja 1800-e aastate jooksul peamiselt New Yorgi osariiki, Pennsylvania, Marylandi, Virginia, North Carolina, Georgia, Ohio, Illinoisi, Indiana, ning Missouri, ja edasi Michigani ning Iowa osariikide aladele. Tihti olid asunikud ja nende asutatud kogudused maha jäetud ja abitus olukorras. Nende kontakt on nõrk, kui mitte olematu kodumaal oleva kiriku ja teiste ühiskondlike kogudega.

Suurkuju, kes pani aluse saksa luterlaste koguduste ja kirikliku kogu organiseerimisele – keda nimetatakse ka ameerika luterluse isaks – oli Göttingeni ülikoolis haritud ja Halle ülikooli pietistliku teoloogia liikumisega ühinenud Heinrich Melchior Mühlenberg. Pastor Mülenbergis oli ühendatud pietismi luterlasest kristlase kui indiviidi isiklik usku pöördumise vajadus luteri kirikliku usutunnistuste seatud piirides. Usuline isikuvabadus, mis kandub edasi koguduse ja kiriku iseseivas tegevuses, on omane Ameerika ja Kanada luteri koguduste ja kirikute asutamisele.

1742. aastal saabus pastor Mühlenberg Philadelphiasse ja siirdus sealt edasi Pennsylvania kolooniaal asumaa alale organiseerima saksa luterlaste koguduste elu. Algaastatel pidas Mühlenberg ja tema kaastöölised kirjalikku kontakti Halle ülikooli ja ajaloolise "emakiriku" pietistlike esindajatega. Aasta 1762 aga tähistab muudatust pastor Mühlenbergi ja tema kaastööliste arusaamises sõltuvuse üle Euroopas oleva kiriku kui "emakiriku" suhtes. Mühlenberg ütles lahti Euroopasse jäänud luteri kirikust Ameerikas uute koguduste ja kiriku asutamisega. Selle tunnuseks oli aastal 1762 Mühlenbergi koostatud Philadelphia püha Mihkli (Saint Michael’s Lutheran Chruch) kogudusele põhikiri (constitution), mis on saanud vabade Ameerika luteri koguduste põhikirjade mustriks.

Suur vahe pastor Mühlenbergi kirikuvalitsemise õpetuse ja ajalooliste Euroopa riigi, rahva ja "Landeskirche".

Kirikuvalitsemise õpetuste vahel on sõnastatud Mühlenbergi ladinakeelses põhimõttes ehk juhtlauses: "Ecclesia plantanda", mis tähendab, et "Kirikut peab istutama". Sama juhtlause on maksev ka teiste Ameerika ja Kanada usupuhastuse kirikkondade, kui ka ortodoksi ja ka roomakatoliku kirikkondade juures (näiteks, Ameerikas on iseseisev, kuigi paavsti all, poola roomakatoliku kirikkond).

Võrdluseks võib tuua järgmise kirjelduse: Ajalooline "ainu" kirik Euroopas on kui suur puu, mis on istutatud kord Rooma impeeriumi lõpu sajanditel, või misjonäride ja hiljem ristisõdijate poolt keskajal. Inimesed sünnivad sellesse kirikusse kui lehed, õied, vili puu okstele. Selle tüvi ega juuri ei liigutata ega raiuta maha. Ka selle oksi (kogudusi) ei tohi murda – või see on ettekujutamatu, et oks ise murraks end puu küljest lahti.

Sellepärast on mõnele isikule raske ette kujutada, et kogudus saaks lahkuda kirikust – mis aga on kogudusele ameerika ja kanada luterluses võimalik ja arusaadav. Ameerikas on rõhk uute puude istutamisel: mitte üksiku suure puu oksastiku ja lehestiku aretamisel või uute väliste kaunistustega katmisel, mida nimetatakse "reformatsiooniks" . Ameerikas ja Kanadas on olnud üle 300 aasta maksev koguduste ja kirikute istutamine, nagu metsa istutamine paljude, paljude puude seemnetest või võsudest. Ka vanast puust lõigatud võsusi võib uue maailma mulda istutada, et nendest kasvaksid uued puud, mis on küll sarnased vana maailma puule, aga iseseisvad sellest.

Ameerikas ja Kanadas moodustuvad ka praegu uued kirikud, kas olemasolevatest kirikutest lahkunud koguduste koondumisel või misjonitöö tagajärjel. Aastal 2010 asutati The North American Lutheran Church peamiselt kogudustest, kes lahkusid Evangelical Lutheran Church in America-st ja Evangelical Lutheran Church in Canada-st; aastal 2000 moodustati Lutheran Congregations in Mission for Christ, mis on luteri koguduste liidu ja 1926. aastal õpetaja Harald Põllu ja mõnede Ida-Harju koguduste esindajate poolt Eestis ellu kutsutud eesti luteriusu kogudustest koosneva "Vaba Sinodi" vormile.

Nagu puud, istutatud samast seemnest või võsudest, kuigi liigilt üks, on nad aga igaüks istutatud olema iseseisvad päkeses ja tormis, nii on Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja koguduste liit teadlik, et ta on istutatud uue maailma pinnale, mitte omal toimel murtud, olema iseseisev ja vennalikus vahekorras luterliku kirikuga Eestis ja selle Välis-Eesti piiskopkonna kogudustega.