Kui vaatame põgenemise ja seitsekümne aastase Eestise eemal olemise peale, meile tuleb meelde palju, nii palju kannatusi ja õnnestumisi, kaotusi ja saavutusi.

1944. aastast alates kogunesid eestlased randumisel tänama Jumalat ja põgenike laagrites Rootsis ja sõjaolukorra lubades Saksamaal tähistama usulisi ja rahvuslikke pühi ja tähtpäevi. Kirikuõpetjad ja rahva liikmed jutustavad oma kogemustest Rootsi ja Saksamaale jõudmisest. Mäletame või oleme kuulnud, kuidas rahvas kogunes tänujumalateenistustele kui olid saabunud Läänemera voogudelt kuivale maale. Nende rõõm tuletab meelde jüngrite rõõmu, kui Jeesus päästis neid uppumise hirmust, sest Ta vaigistas tuule ja tormimaruse mere. (Loe Matteuse evangeeliumi 8:23-25 ja 14:22-270).

Üks kirikuõpetaja räägib oma isiklikes mälestustes, kuidas ta mattis sadu Läänemere voogudesse uppunute ihusid, mis olid uhtunud Poola randa pärast nende laeva torpedeerimist. Õpetaja pidas ka püha jumalateenistuse lahingute tormist tulnud eesti sõjameestele üksuse ohvitseri palvel. Pärast sõja lõppu läks õpetaja teenima sõjavangis kinni peetud eesti sõjamehi. Ta läks ka koos oma poistega kui kogudusega, kes kasutasid võimalust pääseda vangipõlvest kui tormist, ümberasumise kaudu Inglismaale vabriku-, kaevanduse- ja maatöid tegema. Kolm nende hulgast otsustasid õppida kirikuõpetajaks.

Saksamaal pagulaslaagrites teenisid mitmed Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetajad Jumala Sõna ja Sakramentidega eestlasi, kes ootasid sõja ja okupatsiooni poolt üles keeratud tormi lõppemist ja Eesti kodumaa vabanemist Nõukogude Venemaa valitsuse rõhumise alt. Rootsis said 20,000 eesti põgenikku Rootsi Kiriku toetusel ja ametlikul kinnitusel viis EELK kirikuõpetajat omale neid teenima oma eesti keeles ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku korra järgi.

Saksamaa ÜRO Displaced Persons põgenikelaagreis ja Rootsis ning hiljem Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse ümberasunud eestlaste tahe, lootus ja palve oli pääseda pagulaspõlvest tagasi Eestisse, kus kirik, kultuur ja rahvas oleks õnnelik ja vaba nagu see oli Eesti Vabariigis enne vallutamisi ja okupatsioone. Igatsus Eestisse tagasi tulemiseks oli nii suur kui Pühakirja laulikul:  “Paabeli jõgede kaldal, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime (kodumaale). Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks.” (Laul 137:1 ja 6) Kuid vabanemisse kulus 70 aastat ja suurem osa põgenikest on leidnud oma viimse puhkepaiga võõramaa mullas. Nende järeltulijate elujuured on väljarännumaadel, kus nad soovivad eesti tegevust jätkata oma vanematelt päritud traditsioonidega asukohamaa võimaluste kohaselt.

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku vaimulikud asusid teenima eesti rahva poolt kokku kutsutud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kogudusi üle Rootsi, Põhja Ameerika, Austraalia, Inglismaa ja Lõuna Ameerika. Jumalateenistused said pagulastele kodumaisteks usulisteks kodudeks. Meie kirik välismaal on õpetanud Jumala ilmutusi ja armutegusid, mis meie rahvale on kuulutatud ja õpetatud sajandeid.

Oleme elanud vaba Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku liikmeina välismaadel kauem kui üks piibellik eluiga. Selle aja jooksul oleme õppinud mitmeid uusi teenimise viise ja kombeid. Meile on selgeks saanud Issanda Jeesuse õpetuse sisu: “Seepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaisanda sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana!” (Mt. 13:52)

Me jätkame edasi läbi uue inimpõlve iseseiva Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikuna siin Põhja- Ameerikas. Põhimõtteliselt oleme EELK-ga ehk Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga Eestis üks ajalooline kirik, kuid iseseisvate valitsustega.