Kui vaadata loetud kirjakohale eelnevat teksti, siis on Jeesus kurb, et inimesed ei ole tema imetegusid millekski pannud. Meie mõtleme praegu, et küll olid ikka rumalad inimesed, Jumala poeg oli nendega ja nemad ei teinud temast välja, sest selliste imetegude peale, mida Jeesus tegi, ei ole küll võimalik tuimaks jääda. Aga kui kujutame nüüd ette, et siia Lakewoodi tänavale tuleks imetegija naaberlinnast. Kui palju see meid siis köidaks? Mõtleksime siis võib-olla, et see on ju kõigest naaberlinna inimene, me teame teda küll, ta on sealse puusepa poeg. Ja seetõttu, et Jumal ise ei ole taevast alla laskunud ning meile kõrva sosistanud "Kuule, see on tegelikult Jumala poeg,“ siis on meil ikka raske uskuda, et selles puusepa pojas võib midagi erilist olla.
Aga kas oskate seletada miks üks maal maksab 100 dollarit ja teine, mis tundub täiesti samaväärne olevat, maksab hoopiski 100 000 dollarit? Isegi kunstiteadlastel ei ole sellele ammendavat vastust. See hind on rohkem kokkuleppe küsimus. Aga kui maalil on suur hinnalipik küljes, siis äratab see tähelepanu ja seda ihaldatakse ning keegi ei julge kahelda tolle kunstiteose väärtuses. Minul on vahest siiski tekkinud küsimus, et mis on selles kunstiteoses nii erilist ja miks see nii palju peab maksma?
Jeesus on õnnetu, et teda ei võeta kuulda ja ütleb siis, et olgu, neile, kes on enda meelest targad ja tähtsad ei saa seda imet ilmutatud, vaid ainult neile, kes selle siiras usus vastu võtavad. Ehk siis neile, kellele ei ole oluline suure numbriga hinnalipik, mis tähelepanu äratab, neile, kes mõistavad tegelikku väärtust ja oskavad näha ka seda, mis on silmale peidetud. Jeesus ütleb, et tema kaudu saate tundma Isa. Aga kas siis saavad tõesti ainult need teda tundma, kellel kõrvad on kuulda ja silmad näha? Kuid Jeesus ütleb: "Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada." Kuidas siis, kas ma ise ei saagi midagi teha õppimaks Jumalat tundma, kui ainult oodata, et Jeesus mulle seda ilmutab? Aga millal ta siis ilmutab? Kuidas ma selle ilmutuseni jõuan? See võib sündida äkitselt, kuid võib sündida ka pikkamööda, niimoodi, et hakkame vähehaaval mõistma Jumala tähendust ja olemust, kui ühel hetkel tunneme, et mina olen Jumalas ja Jumal on minus. Aga see ei juhtu pühendumiseta, see ei juhtu palveta, see ei juhtu Jeesuse otsimiseta.
Kui otsime Jeesust, et teda tundma õppida, siis ütleb ta: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!" Ta kutsub meid, kuid lisab siis: "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” See tundub ju ehmatav. Me teame missugust koormat ta pidi kandma ja me ei tahaks sugugi sama taluda. Kuidas saab ta ütelda, et minu ike on hea ja koorem on kerge kanda? Kui vaatame eemalt, siis on see koorem kohutav ja hirmutav, aga kui Jeesus on ilmutanud meile ennast ja Isa, siis muutub see jagatud koormaks. Ka Jeesus oli hirmul enne ristisurma, aga kui ta usaldas end lõpuks täielikult isa hoolde, siis ta ei kartnud enam, sest ta teadis, et Jumal võtab selle koorma kanda.
Meilt on aga see koorem juba ette ära võetud. Kristus kannatas ristisurma, et meie ja Jumala vahel ei oleks ületamatut kuristikku. Jeesuse armastuses ületame kõik kuristikud.
Istudes algusliturgia ajal siin kirikus vaatasin seda altarimaali. Siin kujutatust on näha kurbust, ahastust, kannatust, kuid samas on siin ka lootus, sest selle kõige keskel on Jeesus, kelle armastus annab meile lootust ka kõige raskemates olukordades. Jeesuse ja temast lähtuva lootuseta oleks see pilt hirmutav, kuid meie saame olla julged, sest oleme siin kirikus andmaks tunnistust Kristuse armastusest. Me tahame olla liikmed Jeesuse perekonnas, et võiksime seda armastust tunda ja mõista ning mitte olla need, kes eemal seisavad ja ei oska ära tunda tõelist aaret. Selle aardega on aga tore lugu, sest seda ei ole vaja minna kaugelt ja teadmata kohast otsima. See aare on siin, ainult palveteekonna kaugusel, mis avab meie südame Jumalale.
Aamen
