Apostlite teod 1:15-26 (Johannese 8:31-36)

Issandas armsad kaaseestlased, kaaskristlased, jumalateenistujad ja Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsejad meie eestlaste Bergen County koguduse pühakojas.  

Pühakirja tekst, mille lugesin kantslist, tundub alguses vähe sobivaks vabariigi aastapäeva õpetuseks. See on aga täisti sobiv, ja kolmel põhjusel. Üks on Eesti Vabariigi välja kuulutamise kuupäeva 24. veebruari poolest, ehk talvisel madisepäeval, kirikukalendris. Talvine madisepäev on saanud oma nime jünger Mattiasest, kes valiti kahteistkümne hulka Juudas Iskarioti asemele, pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist ja taeva minemist.  Teine põhjus tuleb  Eesti rahva pikast ajaloost. Kolmas põhjus tuleb esile  Jeesuse äraandja jüngri Juudas Iskarioti ja Mattiase teineteistest märgatavalt erinevast suhtest Jeesusesse Kristusesse. Arutame need kolm põhjust lahti, et paremini mõista Pühakirja õpetuste ja Eesti Vabariigi välja kuulutamise vahelisi seoseid.  

Esimeseks vaatame madisepäevale. Kirikukalendris ja Eesti rahva ajaloos on kaks ajalooliselt tähtsat madisepäeva: talvine madisepäev, mis langeb 24. veebruarile  ja sügisesene madisepäev, mis langeb 21. septembrile. Talvine madisepäev on pühendatud "uuele" jüngrile nimega Mattias, kelle valimisest kuulsime tänases Pühakirja lugemises Apostlite tegude raamatust. Sügisene madisepäev, mis langeb 21. septembrile, on pühendatud  suuremale jüngrile ja evangelistile, Matteusele (Matteuse evangeeliumi koostajale). Jeesus kutsus tema, kes oli Rooma riigi maksude sissenõudja ehk tölner nimega Leevi, oma jüngriks ja andis temale uue nime  Matteus. Matteus ja Mattias on sama nimi, heebrea keeles: "Mat-ta-tah". See tähendab "Jehoova kingitus". Sügisene Madisepäev on seotud meie rahva elus Madisepäeva lahinguga Viljandi lähedal aastal 1217. Meie esivanemad kannatasid suure kaotuse ja suure rahvajuhi Lembitu langemise. Pärast seda lahingut otsustasid sakslased alistada ehk okupeerida Eesti maa ja rahva ja kaotada Eesti rahva iseseisvuse ja peremehe õiguse omal maal. Eestlased ootasid aga ei unustanud oma iidset iseseisvust. See vabadus elas edasi eestlate truuduses ja usus Eesti rahva vabanemisse ja iseseisvaks saamisse läbi sajandite. Mattiase madisepäev on seotud Eesti Vabariigi avalikult välja kuulutamisega, ehk sajandite pikkuse igatsuse täitumisega. Talvine madisepäev  tähistab sügisese madisepäeva suure kaotuse tühjaks tegemist ja vaenlastele kätte maksmist ning tasa tegemist.  Kaotus muudetakse võiduks Vabadussõjas, esiteks lahingutes Landeswehriga ja Punaarmeega 20. sajandi alguses ja uusti rahvuslik- poliitilise ja diplomaatilise vabadusvõitluse läbi 20. sajandi lõpus. Nii saab väiksema jüngri päev suuremaks meie rahva ajaloos kui suurema jüngri päev, nagu Jeesus Kristus lubas: LOE MATTEUSE 11:25b.28. Sajandite pikkune mineviku ajalugu ja meie ajal poole sajandi pikkune igatsus ja truudus vaba iseseisvuse tagasi saamise poolest saavad tõeks ja olemasolevaks. See tuletas mulle meelde mida vanad mõttetargad Kreekas õpetasid, et see mida me meeltega  näeme ja tunneme, katsume ja kasutame siin maailmas on ainult väline kujutus sellest mis on tõeliselt ehk reaalselt olemas ja kõige olemasoleva aluseks.Sellele sarnleva õpetuse leiame ka Pühakirjast: Aposte Pauluse kirjast koloslastele: "Sellepärast ärgu ükski mõistku kohut teie üle (maistes asjades), mis on vaid tulevaste asjade vari, kuna ihu on Kristuse oma." (Kol. 2:16a ja 17). Usuline truudus on kõige aluseks ja tõelisuses olemas ning lõpuks on võitja. Usuline truudus Jeesuses Kristuses kandis meid läbi raskete aegade, kui tundsime, et oleme unustatud. Seda truudust tunneme ka siin kirikus aastast 1950 alates ehk juba 65 aastat. 

Teine lugu ajaloost on see, mida kuulutas kirikuõpetaja ja eesti rahvaluule koguja ja säilitaja ning üks hariduse asutuste, nagu Eesti Aleksandrikool ja Kirjameeste Selts, asutajatest, kirikuõpetaja Jakob Hurt. Tema kuulutas kõnedes ja kirjasõnas, et eesti rahvale oli vabadus ja omal maal peremeheks saamise õigus Jumala annid, mis olid juba iidsest ajast Eesti rahval olemas, õpetas Hurt.   

Õpetaja Jakob Hurdale oli rahvus Jumalast antud omaette väärtus. Kirikuõpetaja Hurt toimis kirikus ja ühiskonnas veendumuses, et iga rahva, ka kõige väiksema elujõud juurdub tema keeles, iseloomus, pärimustes ja ajaloos, ühe sõnaga, kogu rahva esivanematelt päritud ühisvaras, mis annab talle kindla ilme, eraldades teda sellega kõigit teistest rahvustest. Hurdale oli rahvus Jumalat loodud väärtus, mis oli antud esinvanematele ja seega oli ka kõik rahvuslik, mis temaga seotud, igale rahva liikmele Looja and, mida ei saa millegi muuga asendada. Alates kirikuõpetaja Jakob Hurda taoliste eesti rahva kultuurilise ja keelelise säilimise nõudjaist ja edasi koos poliitilise ja rahvusvahelise iseseisvuse nõudjate ja siis relvaga vabaduse eest võitlejate vapruse ja ohvrite kulul sai Eesti riik ja rahvas oma Looja, Jumala, anni nautjaks. 

Kolmas õpetus räägib Juudas Iskarioti ja tema asemele jüngriks valitud Mattiase  vahel olevast erinevast suhtumisest  ja truudusest Jeesusele Kristusele. Juudas reetis oma õpetaja ja meistri tema vastastele, kes  Jeesust häbistasid ja ristil surmasid. Juudas kaotas usu ja truuduse Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Ka meie rahva hulgas oli neid, kes eriti pärast Ungari mässu ebaõnnestumist soovitasid meid leppida nõukogude kommunistliku korra all elava Eesti riigi ja rahvaga. Mattias aga jäi truuks Jeesuse järgijaks vaatamata sellele, et teda ei valitud esimese kahteistkümne jüngri hulka. Peetrus tunnistas Mattiase kohta: LOE APOSTLITE TEOD 1:21-23 ja 26. Mattias ei lahkunud Jeesusest ei usu kaotamise ega kibestuse meelega. Tema oli oma sisemise usulise nägemise silmaga näinud ja ära tundnud Jeesust Kristust kui Jumala püha muutumatu tõe kehastusena, nagu Pühakirjas on tänaseks öeldud: JOHANNESE 8:311-32 ja 36. Paneme tähele, et küsimuses on vaimne ja usuline vabadus, mitte poliitiline. Iisrael oli ju Rooma keisri valitsuse okupatsiooni all, mida Jeesuse vastased unustasid oma agaruses Jeesuse maha kiskumiseks: LOE JOHANNESE 8:33 js 34a.  

Isiklik sisemine usk Jeesusesse Kristusesse kui kõigi inimeste Lunastajasse, Vabastajasse ja Õnnistegijasse, tõi ka eesti rahvale juba sajand ja poolteist enne õpetaja Hurda aega ja kaks sajandit enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist madisepäeval 1918, rahva ja maa iseseisvuse idee ja soovi. Vennaste koguduse piibli- ja palvetundidel talutaredes ja mõisa saalides õppisid nii mats kui saks seda,  et mõlemad olid võrdõiguslikud Jumala ees. Kui võrdõiguslikud Jumala ees, siis ka omavahel. Kristuse lunastuse tundmine ja sellesse uskumine sai ühiskondliku demokraatia võrdõiguslikkuse aluseks. See teadmine tuli Pühakirja eesti keelde tõlkimise ja levitamise läbi Eesti talupoegadele Vennastekoguduse abiga ja nende käsitöölistest jutlustajate tulemisega talu- ja linnarahva keskele Kristuse usukuulutajatena. Eesti rahvas õppis ka ühiskondlikku inimeste vahelist demokraatlikku korda tundma ja rakendama oma kogudes. Kui mats ja saks leidsid võrdse seisuse patus ja lunastuses, põlvitades koos Jumala ees, siis polnud kaugel kodanike vaheline võrdsuse ja vabaduse riigi nõudmine.

Nüüd, tänu Jumalale ja meie abistajaile -- eriti Ameerika Ühendriikidele (president Reaganile) -- on Eesti ja teised Balti riigid ja ida- Euroopa riigid vabad. Jälle on täide saanud Jumala loodud põhireaalsus meie rahva avalikus igapäevases elus Eestis ja Euroopas ning kogu maailma rahvaste peres. Jumal on meie üle valvanud ja olnud meie kaitseja ning võtnud rohkest õnnistada meie maad ja rahvast meie vaenlaste kurjuse rünnakute kiuste.   

Aamen