Johannese 20:19-31 

Issandas armsad Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise pühitsejad ja tunnistajad, armsad pühapäeva pühitsejad, kes oleme kokku tulnud jumalakotta jumalateenistusele. "Me nägime Issandat!" (Jh. 20:25) Nii tunnistasid jüngrid ja naised, kes olid kohtunud surnuist üles tõusnud Jeesusega kolmandal päeval pärast Tema surma ristil ja Tema ihu hauakoopasse matmist. Kristuse kirik ja meie kristlastena tunnistame Kristuse ülestõusmist praegugi. Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmine on ajalooline usutõde, mida tunnistavad kõik kristlikud kirikkonnad, usukogud ja usulahud: Jeesuse Kristuse surm ristil ja ülestõusmine ühendab meid kõiki omavahel. 

Kunagine Kanada Luteri Kiriku Saskatchewani Luterliku Teoloogia Seminari presdent ja Union Theological Seminarys doktoreerinud usuteadlane William Hordern kirjutab oma teoses "A Layman's Guide to Protestant Theology", mis on laialt levinenenud ja loetud teos, et ilma Jeesuse Kristuse ülestõusmist surmast poleks ristiusku. Seda saab tunnistada ajalooliselt ja usuliselt. Hordern tsiteerib apostel Pauluse tunnistust esimese sajandi kristlastele: Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud.

Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tüjhine, siis te olete alles oma pattudes. ((1. Korintlastele 15:12-17) 

Kui jeesus Kristus oleks olnud ainult paljas inimene, Ta ei oleks saanud päästa meid patust ja igavesest surmast ehk lahus olekust Jumalast, mis algab siin elus ja kestab igavikus pärast meie maiset surma. Apostel Paulus jätkab oma tunnistamist Jeesuse ülestõusmisest, mis oli selge temale ja kõigile jüngritele ja ka neile, kes olid sel suurel ajaloolisel ja usulisel momendil näinud surnuist ülestõusnud Jeesust Kristus: Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses, aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad tema tulemises: siis tuleb ots, kui Ta annab Riigi Jumala ja Isa kätte pärast seda, kui Ta on hävitanud kõik valitsuse ja meelevalla ja võimu. Sest Tema peab valitsema...(1. Korintlastele 15: 20-25a). Varem selles samas kirjas korintlastele kirjutas Paulus: Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andunud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile haleteist-kümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama: Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule (1. Korintlastele 15:1. 3-6 ja 8).

Jeesuse surnuist ülestõusmisel on vähemalt kolm ajaloolist tagajärge. 

Esimene usuline ja kultuuriline tagajärg on nädala esimese päeva hingamikspäevaks ehk pühapäevaks saamine nädala seitsmenda päeva asemel. Vanas testamendis on eksimatult ja rangelt -- surma nuhtluse sunnil -- seitsmes ehk nädala viimane päev määratud hingamispäevaks.  

Sellel päeval ei tohtinud teha mingit tööd, isegi mitte puid korjata ja tuld teha söögi valmistamiseks (vaata: 2. Moosese 31:14 ja 4. Moosese 15:32 ja 35). Me tunneme selle käsu totaalset mõju Vanale testamendile absoluutselt kuuleka rahva üle igal laupäeval siin Lakewoodis. Kuid juudid, kes olid kohtanud surnuist ülestõusnud Jeesusega, need esimesed kristlased, muutsid hingamispäeva pühitsemise nädala seitsmendalt päevalt esimesele päevale, meie pühapäevale. Nad hakkasid  pidama ja pühitsema jumalateenistusi nädala esimest päeva pühapäevana, et tähistada ja pühitseda Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmist. "Kristus on surnuist ülestõusnud!" oli varakristlaste tervitus ülestõusmise pühal ja, ma arvan, ka igal pühapäeval. Vastuseks oli "Tõesti Ta on ülestõusnud". 

Teiseks tagajärjeks on usulise arusaamise ja nõuete muutumine. Jeesuse Kristuse ülestõusmine surnuist muutis Vana Testmamendi usulise arusaamise uueks, sest ülestõusmine tähistas pattudest ja vana seaduse alt vabastamist ja uue seaduse ja lepingu tulemist. Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmine on nii usuliseks kui ajalooliseks tunnistuseks, et Tema polnud ainult üks juutide lahkusu liikumise inimlik kuulutaja, mässule õhutaja, milliseid oli olnud mitmeid enne ja pärast Teda. Tema oli ja on tõesti Jumala saadetud Messias ehk Kristus, kes on üks Jumalaga samal ajal kui Tema oli inimesena nähtav ja tuntav. Tema kannatas ristil inimesena ja suri kui meile patustele määratud karistuse kandja. 

Ülestõusmise tähendus kristlastele ja kogu inimkonnale on selgitatud apostel Peetruse poolt tänases epistli lugemises: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvematu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile. (1. Peetruse 1:3-4)

Kolmas ajalooline ja usuline tõend on Jeesuse jüngrite meele ja käitumise radikaalne, juba rabav, muudatus: surmahirmus peidus olijad olid nüüd avalikult rahva keskel tunnistamas ülestõusnud Kristusest. Tänane evangeeliumi lugemine algab jüngrite peidus olejate kirjeldusega järgmiselt: Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütle neile: "Rahu teile!" (Johannese 20:19)

Luuka evangeeliumis on täpsem kirjeldus jüngrite paanikast ja kartusest ilma Jeesuseta ja alguses isegi Jeesuse ülestõusnud ihu nähes. Apostel Luukas kirjutab: Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: "Rahu olgu teile!" Aga nemad kohkusid ja lõid karma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: "Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näeta olevat!" Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. (Luuka 24:36-40)

Apostlite tegude raamatust loeme Peetruse ja Johannese ülisuurest julgusest isegi juutide suurkohtu ees, sama kohtu ees, kes oli mõistnud Jeesuse surma: Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette.

Ja ülempreester küsis neilt: "Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalmma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!" Peetrus ja teised apostlid kostsid: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. 

Ja ülempreester küsis neilt: "Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalmma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!" Peetrus ja teised apostlid kostsid: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. 

Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge. Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on tall kuulekad." (Apostlite tegude 5:27-32).

Need on mõned valitud näited ajaloolistest ja usulistest sündmustest mis tekkisid Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise tagajärjel ja mis on mõju avaldanud läbi sajandite ja ka meie ajal siin ja praegu. Praegune kristliku kiriku olemasolu iga rassi ja paljude kultuuride ja rahvuste keskel ja üle kahe miljardi kristlase nimekandja suurus on võimsaks tunnistuseks.  

Üks oluline usuline juhtnöör on Pühakirja ehk Piibli Sõna. Jeesuse risti löömine, surm ja ülestõusmine iseenesest ja ilma Jumala tahtmise väljenduseta oleks ajalooliselt juhuslik sündmus, üllatus; aga Jumala ilmutuste ja põhjuste pärast on see lunastav ja õnnistav Jumala antud ohver ja võit meile. Kuulsime tänasest lugemisest Johannese evangeeliumist järgmist:

Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnust{hti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud. Aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes. (Johannese 20:30-13) Igaüks, kes usub jüngrite tunnistust Jeesusest kui elavast Kristusest Uues testamendis, Vana testamendi prohvetites ning lauludes ja Moosese raamatutes antud ettekuulutustes, kohtab ülestõusnud Jeesuse Kristusega usu vaimus, nagu uskmatu Toomas ja teised jüngrid ja hauale kiirustanud naised ning üle 500 inimest kohtasid surnuist ülestõusnud Jeesusega ihuliselt. Läbi sajandite on sajad miljonid kohanud elava Jeesusega kui oma Lunastajaga Piibli, kiriku jumalateenistuste, ristimise ja armulaua sakramentide kaudu. Need tunnistused avavad meile usu Jeesusesse Kristusesse kui elavasse Issandasse ja Õnnistegijasse. Me langeme täna Jeesuse ette, nagu me langeme igal pühapäeval ja ütleme Talle: "Minu Issand ja minu Jumal". Tema annab meile Püha Vaimu, kes on meiega kui Jeesus Kristus iga päev kirikus ja kodus ja juhib ning õnnistab meid püha kristliku elu elamisel.

Aamen