Luuka 19:1-10 ja Roomlastele 3:22-25 

Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt, Jeesuselt Kristuselt. 500 aastat on möödunud sellest ajaloolisest päevast pärast aastat 1517, kui Augustini ordu munk ja katoliku kiriku preester ning piibliteaduse doktor Martin Luther esitas avalikult oma 95 teesi ehk põhilauset ja usuõpetuse väidet kui usuõpetuslikku väljakutset selle ajastu akadeemilisele usuteadlaste maailmale. Lutheri eesmärgiks oli välja kutsuda vaidlus Rooma katoliku kiriku paavsti valitsuse poolt kirjutatud ja isikliku pitseriga kinnitatud patukustutamiskirjade ehk tunnistuste (ladina keeles indulgentsia) müümise vastu. Luther tegi seda kõikide pühakute päeva eelõhtul ehk 31. oktoobril. Seda kuupäeva on peetud Martin Lutheri kaudu alguse saanud kiriku usupuhastuse liikumise alguseks.  

Usupuhastusel ehk reformatsioonil on aga palju suurem ja põhjalikum tähendus kui rünnak raha eest patukustutamiskirjade e. tunnistuste müümise vastu. Need üheksakümmend viis vastuväidet ja ristiusulist väljakutset moodustavad pigemini kui trikli mille vedamine pani sündima hiigel suure usulise, kirikliku ja ühiskondliku laengu plahvatuse, mille jõul muutus kogu sajandeid Euroopat valitsenud ristiusu praktika. See on jätkunud viis sajandit meie ajandil ja kesteb edasi. Usupuhastus tõi suuri muudatusi kogu keskaja valitsenud kiriku korra ja õpetuse vastu ja toob seda edasi tänapäeval.  

Luuka evangeeliumist loetud õpetusest leiame mitmeid paralleele Sakkeuse ja Lutheri usuliste kogemuste ja usupuhastuse sündmuste ja õpetuste vahel. Üheks esimeseks näiteks sobib see, kuidas väärikus ja lohutus tulevad Sakkeuse ellu. See sündis jalamaid, kui tema avas ennast Jeesusele Kristusele, Ilma pikema jututa ja tingimuste esitamiseta, Jeesus ütleb otse Sakkeusele ja tema kodule: “Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!”   

Ka Luther tundis, et tema oli kadunud, nagu Sakkeus tundis end Jumala ja inimeste ees tölnerina, kes nõudis sisse okupeerija seatud makse oma rahvalt. Luther otsis päästet ja Jumala õnnistatud õigustust keskaja Rooma katoliku kiriku ja Augustini mungaordu seatud reeglite ja nõuete täitmise kaudu, aga ei leidnud ega saavutanud kumbagi.  Õndsusse läinud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetaja Otmar Pello tsiteerib tema poolt koostatud Martin Lutheri elu ja õpetuse ajaloo ülevaates maailmakuulsat kiriku dogmaatika ehk õpetusaluste ajaloolast Adolf von Harnack’i: “Luther uskus, et ta kloostris olles heitles ei anult oma patuga, tegelikult maadles ta aga oma kiriku religiooniga.” Religioon pole sama kui usk. Religioon on usund ehk usu väljendamise ja tõekspidamiste, tavandite, kommete ja selle liikmeid valitsevte tõdede ja reeglite kogu. Inglise keeles on religiooni ja usu (religion and faith) vahe palju tuntum ja selgem kui eesti keeles. Rooma katoliku kirik oli muutunud religiooniks igasuguste valitsevate ametite, nagu paavstluse ainuvalitsuse, käskude ja reeglite lisanditega üle vabalt uskumise üle. Kirikust oli sajandite jooksul tehtud inimliku autoriteedi juhitud usuliseks organisatsiooniks.  

Luther leidis, et kiriklik religioon kohustab, kuid usk lohutab. Usk on otsene usaldus Jumala ja Tema armu peale. Usk otsib Jumala armu Jumala enese käest ja mitte kiriku ja kombetalituse käest. Sakkeus on näiteks sellest. Sakkeus otsib otsest kontakti Jumalaga Jeesuses Kristuses.  

Sakkeus ronis puu otsa, et näha paremini Jumala Poega Jeesust Kristust isiklikult. Selline puu otsa ronimine võis teha temast inimeste ees nalja numbriks. Ta ei hoolinud aga sellest, mis inimesed ütlevad; ta tegi seda ühel ainsalt põhjusel: et Jeesust näha! 

Usupuhastuse eesmärk oli teha Jeesus Kristus nähtavaks, siis isiklikult tuntavaks, nii paljudele – kõigile – inimestele kui võimalik. Otmar Pello kirjutab, et Martin Luteri usupuhastuse töö suureks saavutuseks ehk teeneks oli “ristiusu lihtsaks tegemine”. Usupuhastuse juhtlause on väljendatud Sakkeuse sõnades: “Ma tahan Jeesust näha!” Sellest soovist lähtudes sünnib usupuhastus. Sakkeus ronis puu otsa, et isiklikult ja otseselt Jeesuse Kristust ennast üle rahva ja religiooni peade. Martin Luther kutsus kristlasi isiklikult ja ühiselt, indiviididena ja kogu kirikuna vaatama üle kõige ebaolulise ja inimliku kombetalituse ning religioossuse, mis esineb kirikus ja üksiku kristlase elu kombetalituste hulgana, nagu umbrohi põllul ja aluspõõsastik metsas. Sellised teod ning talitused kergesti saavad aga suure religioosse tähenduse inimestele, ja kombetalituste täitmine ülimalt tähtsaks. Inimesed ja kiriku juhid küsivad väljakutsuvalt, et kas midagi saaks panna nende asemele?  

Luther vastas, et kombetalituste asemele saab panna Jeesuse Kristuse. Inimene ei vaja muud kui Jeesust Kristust , et saada osa Jumala armust ja õiglusest. Issanda apostel Paulus kinnitab: "Jumala õigus tuleb Jeesuse Kristue kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teind ja on Jumala aust ilma, ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu tema veres” (Roomlastele 3:22-25). Apostel Peetrus samuti. Issanda apostel Peetrus kinnitas sama kui tema oli religiooni suurkohtu ees: “Ja ühegi muu sees (Jeesuse Kristuse) ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse.” Apostlite teod 9:12. 

Teiseks suureks Lutheri usupuhastuse teeneks on Pühakirja, Piibli, esile toomine ja avamine kui ainuke Jeesuse Kristuse kohta teadmiste vahendaja üle kirikliku religiooni ja autoriteedi. Jeesus ütles: “Te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.” (Johannese ev. 5:39). Apostel Paulus kinnitas: “Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus.” (1. Timoteosele. 2:5). Kristuse Jeesuse “inimeseks” nimetamine on seotud prohvet Taanieli taevalises nägemuses ja Uues testamendis korduvalt kasutatud nimega messiasele, kes on Jumalast tulnud Lunastaja ja Õnnistegija." 

Kolmandaks leiame, et tänases evangeeliumi õpetuses on kaks suurt usupuhstuse andi. Need kaks on arm ja halastus. Sakkeuse loost õpime usupuhatuse tõe, et Jumala arm ja halastus ei peida ennast inimese eest. Jeesus tuli Jeerikosse pikki avalikku teed. Teel Jeerikosse Jeesus kuuleb ühe pimeda kerjuse appihüüdu ja Jeesus parandab selle mehe: “Aga kui Jeesus Jeerikole lähenes. Istus üks pime tee ääres ja kerjas. Talle teatati: ‘Jeesus Naatsaretlane läheb mööda! Siis ta kisendas ning ütles: ‘Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Kui Jeesus ligidale jõudis, küsis ta temalt: ‘Mis sa tahad, et ma sulle teeksin?’Tema ütles: ‘Issand, et ma jälle näeksin!”  

Ja Jeesus ütles temale: “’Näe jälle! Sinu usk on sind aidanud!” (Luuka ev. 18:35.38.40-42) 

Tähtis õpetus usupuhastuse ja Sakkeuse ning pimeda kerjuse lugudest on see, et Jumala arm tuleb meile juba enne meie patukahetsust ja meeleparanduse tegemist. Tänases evangeeliumi loo taga on mõte, mis ütleb, et Jeesus oli ette otsustanud minna ja võtta omaks selle inimeste ja Jumala käskude poolt patuseks mõistetud Sakkeuse. Jeesus kutsub Sakkeuse puu otsast maha ja lubab tulla Sakkeuse kodusse külla kuigi Sakkeuse pole teinud muud kui suunanud oma pilgu – kogu tähelepanu -- Jeesuse poole. See sündis nii, sest ta igatses näha Jeesust. Veelgi surema tähtsusega oli see, et Jeesus nägi Sakkeust ja võttis Sakkeuse omaks; Jeesus ei läinud Sakkeusest mööda. Jeesus tuli Sakkeuse ellu ja jäi Sakkeuse ellu. Jeesus muutis Sakkeuse elu ja käitumise õigeks ehk meelepäraseks ühiskonnale ja Jumalale. Jeesus võttis Sakkeuse Rooma keisririigi ja maailma valitsuse teenimisest Jumala riigi ja valitsuse teenistusse. Sakkeusest sai Jeesuse Kristuse kui Issanda ja Õnnistegija alam. 

Samuti juhtub ka meile ja meiega iga päev kui avame oma usu ja südame silmad Jeesusele Kristusele ja ainult Jeesusele Kristusele. Tema on meiega iga päev meie Piiblis ja pühapäeviti armulauas, koguduses ja jumalateenistustel, koraalides, liturgias ja palvetes üle kõigi teiste ja kõige muu. See on usupuhastuse õpetus ja tõde meile. Lutheri üks usupuhastuse õpetusi oli see, et “Mis ei too meile Kristuse tundmist, see pole evangeelium!” Ilma Jeesuse Kristuseta pole lunastusest usu läbi. Luther õpetas aga ka noomivalt, et usupuhastuse kiriku liikmed ei tohi jätta kõrvale ega jätta kasutamata kõike, mis kannab ja annab meile Jeesuse Kristuse usu ja tundmise.  

Aamen