Ligi viiskümmend aastat oli usklikele kristlastele lootuse kindluseks olnud Jeesuse Kristuse kutse ja lubadus: “Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.” Viiskümmend aastat tundsime eestlastena väetimatust maailma, eriti, suurjõudude poliitika tarkade ja mõistlike meelest,-- aga mitte ilma vabaduse lootuseta Kristuses. Meid peeti lõputult kadunuks Nõukogude Venemaa valitsemise alla. Ka mõned eestlased olid sama meelt.
Mäletan kuidas mind kuulutati lihtsaks Ameerika üliõpilaseks, ega peetud enam Eesti Ülliõpilaste Seltsi stipendiaadiks, kellena olin saadetud Soome. See juhtus Soome presidendi Kekkoneni ja tema valitsuse otsuse pärast lõpetada kõik ametlikud kontaktid pagulaseestlastega ja suunata kontakti pidamine Nõukogude Eesti organisatsioonide poole kui jäädava seisukorra poole.
