Selle kirjutuse teemaks on „kodu“, mitte meie kodu siin ilmas, vaid meie kodu, mis ootab meid igavikus. Mõnedel meist on olnud võimalus reisida selle suve jooksul, mõned on saanud reisida isegi Eestisse, teised on teinud lühemaid reise. Me kõik teame, et varem või hiljem reisi kestel hakkame mõtlema oma kodu peale. Tahame jälle koju saada, kus kõik on tuttav ja kindel. Peatame korraks tulevikus ja mõtleme kodule, mis ootab meid igavikus. Me oskame öelda Meie Isa palve peast.  Algame tervitusega “Meie Isa, kes sa oled taevas…” Jeesus andis meile selle palve. Tema ütles meile, kus meie taevane Isa on, ”TAEVAS”.   Kui Jeesus pärast surnuist üles-ärkamist ütles oma jüngritele, et Ta läheb Isa juurde ja et ka jüngrid teavad hästi, kuhu Ta läheb. Aga jüngrid ei saanud aru, mida Jeesus mõtles oma väljendusega. Siis Jeesus kinnitas, et Tema, on tee, tõde ja elu ja mitte keegi ei saa taevariiki muidu kui Tema kaudu. Jeesus aitab meid saada taevasse, kus meie Isa elab oma inglitega ja oma Poja Jeesusega.

Millal me aga saame Taevase Isa juurde, taeva kodusse? Me elame siin maa peal. Mõnele meist on antud palju aastaid siin maailmas. Kui oleme terved ja ilma valusid, me ei muretse, kuid mõned kannatavad haiguste ja viletsuste käes ja on saavutanud oma arvates juba vanaduse piiri ja ihkavad siit lahkuda. Sain ühel õhtul telefonikõne ühelt endiselt koguduseliikmelt. Olin teeninud seda kogudust mitmeid aastaid, pidanud piiblitunde ja jumalateenistusi. Olime kõik siis päris noored, nn. ”meheeas”, kuid nüüd olen ka mina vanaduse aastates, samuti selle koguduse liikmed. Vananemise käigus oleme hakanud mõtlema rohkem ja rohkem elu lõpule, surmale. Tema kõne põhjuseks oli küsimus, mis juhtub ta ihule, kui ta sureb. Vastasin talle ja sellega meile kõigile, et pärast maist surma, me saame uue ihu, jumaliku ihu. Meie hing on ju surematu. Loeme Piiblist, et surma puhul hing läheb tagasi Isa juurde, kes selle on andnud ja ihu muutub põrmuks, kust tema on võetud. (Koguja 12:7) Lohutav on mõelda elule pärast elu, nagu õpetaja Uno Plank kirjutab oma jutluste raamatu pealkirjas. Elu pärast elu on Taevase Isa juures, kuhu Jeesus on läinud meie eel meile aset, elukohta, valmistama.

Elame praegu väga raskel ajal, kus paistab, et see maailm on täis ebaõigust, valetamist, vägivalda, riidu, vargust ja ebaõiglasi otsuseid, Mõtleme Ukraina riigi ja rahva peale. Millised kannatused neile on antud. Rahvas peab oma kodumaalt põgenema Venemaa vallutajate eest. Loodame, et Ukraina pagulased saaksid peatselt kodumaale tagasi. Loodame, et nende saatus poleks sama kui meil, kes pidime jääma pagulusse kümneteks aastateks ja kui Eesti viimaks taastas oma iseseisvuse, tuli see paljudele meist nn. liiga hilja, et tagasi kodumaale minna. Oleme olnud õnnelikud siin Ühendriikides, abiellunud, saanud järeltulejaid mitmes põlves. Me ei aktiivselt mõtle enam oma maha jäänud kodudele Eestis, sest meie ei saaks enam tagasi ega jaksaks ka seal nn. uut elu alustada. Oleme rahul siin ja mõtleme uue lootuse ja rõõmsa ootusega oma uuele ja igavesele elule taevariigis.

Uue Testamendis Ilmutuse raamatus loeme taeva kirjeldust järgmiselt: Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Tema ütles mulle: „Ära pane pitseriga kinni selle raamatu ennustuse sõnu, sest aeg on lähedal!” 

Thomas Vaga
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop electus