Joona Tunnustäht
Koguduse Teated - Märts 2018, Nr. 2

See sugupõlv nõuab tunnustähte, ja talle ei anta muud kui Joona tunnustäht. (Lk 11:29)

Mõne nädala eest, 4. veebruaril, suri Saksamaal Bad Tölzis 88 aasta vanuses saksa kirjanik ja ajakirjanik Gregor Dorfmeister. Olin vast nii 13-14-aastane poisike, kui lugesin esimest korda tema romaani “Sild” (Die Brücke), mille ta avaldas Manfred Gregori nime all. Pseudonüümi kasutas autor arvatavasti seetõttu, et raamat on teataval määral autobiograafiline.

“Sild” kõneleb seitsmest kuueteistkümneaastasest koolipoisist, kes värvati 1945. aasta kevadel, sõja lõpupäevil, abiteenistusse ning jäeti kaitsma oma kodulinna silda lähenevate Ameerika vägede eest.

Tegemist on ühega mind kõige enam mõjutanud raamatuist, mida soovitan lugeda kõikidel.  Siiamaani on mul selgelt meeles juba romaani sissejuhatuses jutustatud mõistulugu:

Elu ja surm – nende täielikust teineteist välistavusest ning samaaegsest lahutamatust kokkukuuluvusest kõnelebki see raamat, saades nõnda võrdpildiks kogu meie olemasolule ja selle mõttekusele või mõttetusele.

Meie maailmas ei ole asjad alati sugugi nii, nagu nad esialgu tunduvad. Rääkimata siis sellest, mismoodi asjad näivad ja on Jumala juures. Üks teine saksa kirjamees, paater Josef Eger, ütleb koguni: “Võib-olla tähendabki kristlaseks olemine eeskätt pidevat aegamisi, kogu sisemist vastupanu trotsides, Jumala teistsugususega harjumist.”

Vastavalt Põhimäärustele on E.E.L.K. esmaseks ülesandeks Jumala Sõna kuulutamine ning koguduste elava usu ja armastuse arendamine. Kiriku õpetus rajaneb Pühakirjal ning seda seletavatel usutunnistuskirjadel. Meid ei ole läkitatud kuulutama inimlikku tarkust, vaid Jumala Sõna, evangeeliumi ristilöödud Kristusest (vrd 1Kr 1-2).

Sellest lähtudes tahan 2017. aastale tagasi vaadates kõigepealt tänada Issandat, et Ta on kutsunud minu ja mu pere oma teenistusse ning mul on olnud võimalus seda kutsumust järgida nii Eestis kui võõrsil elavate eestlaste keskel.

Enamuse 2017. aastast saime oma perega viibida Ameerikas, umbes kolmandiku ajast olime aga Eestis. Viimase põhjuseks olid meie vanema poja siiani keerulised immigratsiooniküsimused, mille lahendamisega peame jätkuvalt tegelema.

E.E.L.K. Los Angelese koguduse tegevuse keskmeks on pühapäevased jumalateenistused, mis toimuvad tavapäraselt kaks korda kuus.  Jumalateenistustel osaleb keskmiselt 15-20 inimest, jumalateenistuste pikkus on umbes tund aega, jutlus keskmiselt 20 minutit. Armulauaga jumalateenistused toimusid aasta alguses, Suurel Reedel, Nelipühal ja Surnute mälestuspühal.  Jumalateenistusi peetakse E.E.L.K. Agendas ettenähtud korra järgi, mõningate kohalike eripäradega. 2017. aastal pidasime Agenda korra järgi ka Suure Reede ja Ülestõusmispüha liturgilised jumalateenistused.

Paar korda aastas olen käinud pidamas piiblitunde Carlsbadis ja selle ümbruses elavatele eestlastele. Tänan siinkohal Margi Knebelit ja tema abikaasat, kes on meile selleks otstarbeks lahkelt oma kodu avanud.

Kahjuks ei olnud mul ülalnimetatud immigratsiooniprobleemide tõttu võimalik osaleda iga-aastasel koguduse suvepäeval, mis viidi nagu varasemaltki läbi Linda ja Edgar Kaskla kodus.  Südamlik tänu nii neile külalislahkuse kui kõigile teistele nende panuse eest suvepäeva läbiviimiseks ja kordaminekuks.

Olen tänulik võimaluse eest osaleda augusti lõpul ja septembri alguses Los Angeleses toimunud Lääneranniku Eesti Päevadel, mille hommikupalvustest võttis küll osa vaid väike hulgake, ent mis andsid võimaluse osaduseks ka Ameerika teistest piirkondadest pärit eestlastega.  Väga südamlik oli koostöö diakon Gilda Karuga Chicagost ning õigeusupreester Stefan Pettaiga San Diegost.

Lisaks jumalateenistustele pean äärmiselt oluliseks isiklikku suhtlemist koguduse liikmete ja ka kogudusse mittekuuluvate eestlastega. Olen rõõmus, et olen saanud külastada mitmeid eakaid inimesi kas nende kodudes või hooldekodudes, ja tunnen kahetsust, kui on olnud neid, kelle juurde ma pole jõudnud. Selles osas olen äärmiselt tänulik soovituste ja kutsete eest, kuna kõigi inimeste ning nende ootuste ja vajaduste tundmaõppimine võtab aega. Paraku tuli möödunud aastal teele saata ka surma läbi lahkunuid.

Pean väga meeldivaks ja vajalikuks osalemist igakuisel seenioride kokkusaamisel Eesti Majas, samuti teisi ühiseid ettevõtmisi. Koos abikaasaga osaleme õpetajatena Eesti Täienduskooli töös, abikaasa laulab ka Eesti segakooris, mis teenis lauluga jõuluõhtu jumalateenistusel.  Olgu siinkohal öeldud südamlik tänu ustava kaasateenimise eest koguduse organistile Kaie Pallole, kes on ühtlasi ka segakoori dirigent.

Kogudusetöö korraldusliku poole pealt tahan vahendada oma väga positiivseid kogemusi seoses juhatuse tööga. Pean seda väga hästi toimivaks, seda nii tänu koguduse esimehe Heino Nurmbergi asjalikule ja heatahtlikult rangele juhtimisstiilile kui ka teiste juhatuseliikmete pühendumusele.  Samuti hindan kõrgelt koguduse nõukogu liikmete panust, iseäranis kiriku valmisseadmisel jumalateenistuseks, kirikuliste tervitamisel ning jumalateenistusele järgneva kohvilaua ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

Koos Heino Nurmbergi ja Kuno Lillega osalesime kevadel Bergen County koguduse korraldusel peetud E.E.L.K. sinodil, sellel kogetud vennalik soojus on siiamaani meeles, andes tulevikulootust ja motivatsiooni. Südamlik tänu piiskop electus Thomas Vagale isaliku hoolitsuse ja tänuväärse karjasetöö eest.

Koguduse esimeest Heino Nurmbergi tahan tunnustada ka Koguduse Teadete kokkupanemise ja väljasaatmise eest. Koguduse Teated annavad võimaluse jõuda nendenigi, kellel pole võimalik tulla kirikusse, ning jäädvustada koguduse tegevust ajaloo tarvis. Tänan siinkohal ka Helle Frejust, kes hoolitseb Koguduse Teadete küljendamise eest, ning Tiiu Roiserit Torontos ja Heino Nurmbergi, kes haldavad koguduse veebilehte.

2017. aasta oli Eesti vaba rahvakiriku juubeliaasta – möödus sajand 1917. aastal toimunud esimesest kirikukongressist. Võime selles näha vajalikku ettevalmistust aasta hiljem sündinud Eesti Vabariigile, kelle 100. aastapäevaks olgu kõigile soovitud rohket Jumala õnnistust.

Tänumeeles õpetaja Enn Auksmann