SINA, PETLEMM EFRATA

Koguduse Teated - detsember, 2019, Nr. 6

"Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu: teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" (Lk 2:10-11) 

Minu lapsepõlves valitsesid meie peres üsna ranged reeglid, millest päris mitmed olid seotud söögilauakommetega. Neist esimene ja tähtsaim oli see, et võimalust mööda sõi kogu perekond alati koos – vähemalt üks kord päevas. Teine, minu ja mu õe jaoks tõenäoliselt kõige raskem, oli meie isa soov, et lapsed söögilaua ääres ei räägiks. Ning kolmas, ilmselt paljudele tuttav, et taldrik tuleb korralikult tühjaks süüa. 

Mu isal oli veel üks reegel või õigemini komme: kui laua peale oli pudenenud leivapuru, siis ei lubanud ta seda ära pühkida, vaid korjas kõik leivatükikesed peopesale ja pani suhu. Sest leiba ei tohi mitte kunagi ära visata! 

Sarnane komme oli mu vanaisal: kui leivatükk juhtus kogemata põrandale kukkuma, siis tõstis ta selle üles, palus andeks ja andis leivale suud – kuna "leib on Kristuse Ihu". See "teoloogiliselt ebakorrektne" rahvatarkus käis ka kõige tavalisema musta leiva kohta, ja on mu meelest äärmiselt kõnekas. 

Evangeeliumid jutustavad meile, kuidas Jeesus, nähes ennast kuulama tulnud tuhandeid inimesi, kellel ei olnud midagi süüa, toitis neid vaid viie odraleiva ja paari kalakesega. Ning kuidas pärast seda, kui kõik olid kõhud täis saanud, korjasid Tema jüngrid kokku kaksteist korvitäit ülejääke. See ei ole mitte ainult jutustus Jeesuse jumalikust meelevallast ega võimest teha imesid. See on tunnustäht, mis kõneleb midagi hoopis enamat nii Jeesuse kui meie kohta. 

Võiksime öelda, et meie olemegi need viis leiba ja kaks kala – oma viie meelega, Jumala näo järgi ja Tema sarnasena meheks ja naiseks looduna. Jeesuse jüngrid võisid ju mõelda, et viis leiba ja kaks kala ei ole mitte midagi, ja nii võib mõni arvata ka inimese kohta, ent see ei ole tõsi. Iga inimene on mõõtmatult väärtuslik, nii Jumala kui – loodetavasti! – ka teiste inimeste silmis. 

Siiski on see midagi peaaegu kaduvväikest – nii need viis leiba ja kaks kala tuhandete inimeste toitmiseks kui üks pisike inimhing ja isegi kogu miljarditesse ulatuv inimkond ilmaruumi ja Jumala enda kõiksuse ees. 

Aga mitte ainult seda. Me oleme tõepoolest kaduv-väikesed, kuna ilma Jumala imelise, muutva puudutuseta, oleksime tõeliselt kadund, nagu ekslejad lõputus kõrbes. Kõrbes, kus liiva ja kivide asemel ümbritseb meid küll terve hulk teisi inimesi – aga kellest me paraku ei hooli rohkem kui liivast oma jalanõudes või kivirägastikust, mis meid meie teekonnal komistama sunnib.

Inimkond on nagu kõrbesse eksinud rändur, ilma leiva ja veeta, veinist ja muust paremast rääkimata. Ilma abita, ilma igasuguse pääsemislootuseta. Meie patt, meie isekus on see kõrb, mis lahutab meid elava veega oaasist – meie Loojast ja tõelisest elust ja ka teiste inimeste südameist. 

Muidugi me suudame midagi oma olukorra parandamiseks ära teha, vähemalt näiliselt. Me püüame elada vastavalt üldiselt omaks võetud ja heaks kiidetud ideaalidele, teha head, armastada oma ligimest, ehitada paremat maailma… aga sellest ei piisa. Ja see ongi meie tragöödia: me peame püüdlema parima, täiuslikkuse poole, me ei saa teisiti, see kuulub meie inimeseks olemise juurde, aga samal ajal teame päris selgelt, et omaenda jõu varal me ei saavuta seda iialgi. 

Ainus väljapääs on Jumala sekkumine. Jumala sekkumine Jeesuses Kristuses, selleks, et päästa patused ning taastada inimkonna algne olukord õndsas jumalanägemises ja täiuslikus armastuses. 

Nagu Jeesus kasutas kord ühelt poisikeselt saadud viit leiba ja kaht kalakest, nii kasutab Jumal inimeseks saades meie inimlikkust selleks, et ilmutada oma päästvat armu ning ohverdada oma lepitav armastus meie, oma patuste ja katkiste laste eest. 

Jumala igavene Poeg, tõeline Eluleib, on taevast alla tulnud, et saada üheks meie hulgast, et päästa meid hukatusest, mille oleme ära teeninud, ja et kinkida meile igavene elu. Just see on põhjus, miks me tähistame jõule, meie Õnnistegija sündimist, kes tuli kui tõeline Eluleib ilmale ei kuskil mujal kui Petlemmas – linnas, mille nimi tähendab tõlkes Leiva Maja. 

Olgu meil kõigil osa Issanda sündimise püha õnnistusest ning saagu Tema, meie ainus Õnnistegija, meist igaühele tõelise rõõmu allikaks ja igavese elu leivaks.

Öpetaja Enn Auksmann