SUURPÕGENEMISE AASTAPÄEV

Koguduse Teated - oktoober, 2019, Nr. 5

"Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk.»" (Lk 7:12) 

22. septembril 2019 tähistas Los Angelese Eestikogudus jumalateenistuse ja koosviibimisega 1944. aasta suurpõgenemise 75. aastapäeva. Jumalateenistuse viis läbi õpetaja Enn Auksmann, muusikaga teenisid koguduse organist Kaie Pallo, kandleansambel Inglikeeled ning Los Angelese Eesti Segakoor Kaie Pallo juhatusel. 

Õpetaja Enn Auksmann luges jutluse aluseks evangeeliumi Naini noormehe surnuist ülesäratamisest (Luuka 7:11-16) ning tsiteeris jutluses nii mõnede 1944. aastal Eestist lahkuma pidanud vaimuliku mälestusi kui pikemalt ka ühe pääsenu kirjeldust laatsaretlaeva "Moero" hukkumisest 22. septembril 1944. aastal. Põgenejate mälestused võttis õpetaja kokku järgmise vaimuliku sõnumiga: 

"Kui palju sarnaseid, ühise saatuse poolt üksteisega seotud inimeste lugusid on meist igaüks kuulnud ning nii mõnigi siinolijaist ise läbi elanud! Need, kes jäid teisele poole raudset eesriiet, ei pidanud vähem kannatama – pea kõigist eesti peredest sattus keegi nn Stalini eluülikooli Siberis ning mõnigi, kes jäi füüsiliselt ellu, murdus vaimselt ja moraalselt. Kuigi, tänu Jumalale, oli ka neid kelle kohta võib ütelda laulu sõnadega: "Ka Siberis, ta hallis vihmas, poris, sa käisid, sind ei murdnud vangikong.»" Või nagu seisab ühes teises laulus: "Oli palju muret näinud, oli võõrsilgi ta käinud, oli näinud nälga, sõda, tõbesid. Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei talland, ja ei tunnistanud võõraid tõdesid.»" 

Kogu inimkonna ajalugu on selletaolistest sündmustest üleajamiseni küllastunud: ikka ja jälle on kellegi enamasti hullumeelsed võimuambitsioonid toonud surma, hävingut ja kannatusi sadadele ja tuhandetele – viimastel, eriti "valgustatud" sajanditel lausa miljonitele. Jah, kõige selle keskel on ka palju suurt ja üllameelset – sest kannatused ei pruugi ainult murda ja hävitada, vaid võivad ka õilistada –, kuid sellegipoolest peaks pilk inimkonna ajaloo reaalsusele iga ausat vaatlejat kohutama ja masendama. 

Mismoodi võib end veel tunda inimkonna Looja? Kas samamoodi, nagu too õnnetu lesknaine meie tänases Evangeeliumis, kes pidi saatma oma ainsa poja surnukeha… 

Jumal teab ja tunneb meie tegelikkust. Ka päris isiklikult, päris omal nahal – selle meelde tuletamiseks piisab vaid pilgust Kristuse ristile. Ja siin on ka meie esimene troost: igas kannatajas, eriti igas süütus kannatajas on kohal ka Tema. Ta tunneb ja mõistab ning Tema ei hülga meid ka siis, kui kõik muu näib olevat kadunud. 

Aga meie – ja kogu inimkonna – lootus ei piirdu sellega. Nii, nagu Jeesus astus tookord Naini linnas selle surnud noormehe puusärgi juurde ja ta üles äratas, võib ja tahab Ta kinkida uue võimaluse, uue alguse ka meile. Ta teeb seda ja on seda teinud päevast päeva, aastast aastasse meie isiklikus elus, aga samuti ka rahvaste saatust ja kogu inimkonna ajalugu suunates – ning viimaks on Ta tõotanud kõik uueks luua. 

Ka see uus algus, mis teie vanematele ja teile anti siin sellel maal – ning see uus võimalus, mille meie rahvas sai taasiseseisvumisel –, on Jumala armu kingitus ja ühtlasi ka märk sellest, et Temal on meie kõigi jaoks kindlasti veel midagi palju suuremat ja paremat varuks."

Jumalateenistusele järgnenud koosviibimisel jutustasid oma mälestusi Kristi Heinsoo, Asta Auksmann ning Valdur Kaskla ning teisedki kohalolnud jagasid üksteisega kas iseenda või oma vanemate ja lähedaste aastakümnetetagust läbielatut. 

Koguduse juhatuse liige Edgar Kaskla meenutas lõpetuseks, et sel sügisel möödub 70 aastat ka Los Angelese eestlaste ühistegevuse algusest.

Öpetaja Enn Auksmann

KOGUDUSE SUVEPÄEV 

Los Angelese Eesti koguduse suvepäeva peeti sel aastal tavapärasest hiljem, oktoobri esimesel pühapäeval, 6. oktoobril. Põhjuseks oli see, et tavapärasel ajal septembrikuu lõpul tähistati 1944. aasta suurpõgenemise aastapäeva. 

Suvepäevaks koguneti Linda ja Edgar Kaskla külalislahkesse koju Garden Grove’is ning alustati, nagu ikka, Lõikustänupüha jumalateenistusega. Õpetaja Enn Auksmann keskendus selleaastases jutluses tänu ja tänamise sügavamale olemusele, püüdes uurida, milline on nende sõnade algtähendus erinevates keeltes. Muuhulgas ütles õpetaja: 

"Tänu on märksa rohkem kui lihtsalt sõnad – see on inimest tervenisti haarav tänulikkus, mis paneb teda nii ennast avama kui selle poole õhkama ja sellesse kiinduma, kellele see tänulikkusetunne on suunatud. See on teataval määral isegi seletamatu haaratus millestki, mida ei ole võimalik ei nõuda ega ära teenida, vaid mis tuleb meile lihtsalt kingitusena. […] "Tänu" ja "tänulikkus" tähendavad sügavat sisemist kogemust, mis kutsub meis esile soovi kuidagi vastata – vastata õigupoolest sellesamaga, see tähendab millegi andmisega, tõelise tänulikkuse puhul iseenda täieliku avamise ja teisele üle andmisega.

Muidugi on siin meile kõige suuremaks eeskujuks Jumal, meie Looja ise. Tõsi, Tema ei ole küll mitte kellelegi midagi, ka mitte tänu võlgu, kuid Tema olemuse lahutamatuks osaks on iseenese andmine täielikult ja igasugust vastutasu nõudmata, s.t puhtast armust. 

Ta on teinud seda meid luues – Tema, kes on Elu ise, oma elu ja olemasolu meiega jagades. Ta on teinud seda meie pärast ja meie õndsuseks taevast alla tulles ning inimeseks saades – oma ainusündinud Pojas, meie Issandas ja Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Me kuulsimes tänases Evangeeliumis, kuidas Jeesus toitis mõne leiva ja paari kalaga mitu tuhat inimest, jagades neile eluks vajalikku ilma igasugust tasu ja isegi tänulikkust ootamata – samas ise oma Isa tänamast unustamata. Ja muidugi on Jumal kinkinud meile kõik oma Poja ennastandvas ristisurmas, mille läbi meile on kätte võidetud pattude andeksandmine ja igavene elu. 

Niisiis on meil loendamatult palju põhjuseid olla Jumalale lõpmatult tänulikud, olla Jumala armust kuni oma sügavaima sisemuseni puudutatud ja mõjutatud, veedeldud ja isegi lummatud, nii et me ei saakski muud kui tõsta oma käed tänus Tema poole ja võib-olla sõnadetagi õhates ennast täielikult Temale üle anda ja Tema jätkuvalt voolava armu hoolde usaldada. […] Ja muidugi ei peaks me olema tänulikud mitte ainult Jumalale, vaid ka teistele inimestele – ning ma tahan rõhutada: eriti neile, kes on meile kõige lähemal ja keda me kipume seetõttu kõige sagedamini kahe silma vahele jätma, nende armastust, headust ja hoolitsust enesestmõistetavaks pidades. 

Tänulikkus, see tähendab viimselt avatus ja enese jagamine teistega, peaks saama sama lahutamatuks osaks meie loomusest, nagu see on osa Jumala, meie Isa ja eluallika loomusest, kelle näo järgi ja kelle sarnaseks me oleme loodud." 

Jumalateenistusele järgnesid tervitus- ja tänusõnad koguduse esimehelt Heino Nurmbergilt ja ühine söömaaeg, milleks olid oma panuse andnud nii koguduse juhatuse liikmed kui paljud teisedki, ning viimaks traditsiooniline loterii koguduse toetuseks, mille ettevalmistamisel ja läbiviimisel olid tegevad nii koguduse laekur Uve Sillat kui koguduse liikmed Aili ja Tõnis Rebane. 

Koguduse suvepäevast võttis osa umbes 40 inimest. Oleme tänulikud nii Jumalale selle kauni päeva eest, kui ka kõigile, kes aitasid seda ette valmistada ja läbi viia!