Koguduse Teated - märts, 2019, Nr. 2

Tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, 
su Jumal, sind on lasknud käia! (5Ms 8:2)

Vast umbes nelja või viie aasta eest külastasin väikses hooldekodus üht meie koguduse liiget, päris pika elu ära elanud meest, et temaga veidi juttu puhuda. Meie jutuajamine oli küllaltki katkendlik – mitte selle tõttu, et mu vestluskaaslane poleks jaksanud soravamalt rääkida, vaid seepärast, et tema jutustust liigendasid sagedased mõttepausid.

Ühe taolise pausi järel ta ütles: "Jah, siis me olime noored ja vabad ning võisime minna, kuhu tahame, ja teha, mida tahame…" Ning pärast senistest veelgi kauem kestnud pausi: "Siiamaani ei tea, kuhu ja mida me tahame…"

Pärast neid sõnu jäi too vana mees pikalt vaikides aknast välja vaatama. Või õigemini: ilmselt oli vaid tema pilk suunatud akna poole, tegelikult aga nägi ta enda ees justnimelt toda mainitud noorusaega ning küllap paljut sellele järgnenutki.

Sellised hetked teevad nukraks, kas pole? Mitte sellepärast, nagu oleks too mees kogu oma elu elanud teadmatuses või valesti. Vastupidi, ma tean, et ta oli elanud igati hästi ja õigesti. Nukrus tuleb aga koos selliste väga inimlike küsimustega, nagu: Mis on sellest kõigest kasu?, ja: Kuhu see kõik on meid välja toonud?

Too mees oli jõudnud välja hooldekodusse. Väga toredasse ja hubasesse hooldekodusse, kus ei elanud palju rahvast, kus olid lahked abilised, kus elanike rõõmuks jooksis ringi isegi väike, üliarmas karvane koerake, kes puges võimalust mööda igaühe külje alla ega jätnud kedagi teadmatusse, et on vähemalt üks olend, kes temast siiralt hoolib.

Aga ikkagi:   kogu see elu, kogu see vabadus, kõik need teed, mis olid kord lahti ja millest nii paljud olid nüüdseks ka läbi käidud – ning viimaks ikkagi ratastooli või koguni voodisse aheldatult hooldekodus või kustahes mujal samasuguses olukorras… – "Siiamaani ei tea, kuhu ja mida me tahame…"

Koguduse Teated - veebruar, 2019, Nr. 1

Kristus tegi oma esimese imeteo pulmapeol. Kui pulmarahval hakkas vein otsa lõppema – sest pulmi ei peetud mitte üks päev, vaid tihtipeale lausa terve nädal –, läks Maarja oma Poja juurde ning ütles Talle: "Neil ei ole veini!"

Jeesuse vastus oli üsna tõrjuv: "Mis sul minuga asja, naine? Minu aeg ei ole veel tulnud!"  See ei tähendanud aga mitte ema palve tagasilükkamist, vaid Maarjale meelde tuletamist, et tema Poeg on ühtlasi Jumala Poeg, kes on tulnud selleks, et täita oma Isa tahtmist ning Tema töö siin maailmas – inimkonna lunastamise ja uuendamise töö – lõpule viia.

Maarja taipas meeldetuletust, kuna ta ei jätkanud mitte oma tahte ega isegi inimeste vajaduste rõhutamisega, vaid ütles Jeesusele osutades majasulastele: "Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!"

Nagu öeldud, ei lükanud Jeesus Maarja palvet tagasi. Vastupidi, Ta täitis selle ülevoolavalt, lastes täita kuus suurt anumat ning neist veiniks muudetud vett ammutada – nagu on välja arvestatud, umbkaudu tuhande tavapärase veinipudeli jagu.

Selle imeteo – või õigemal viisil väljendudes: tunnustähe – sümboolika on väga rikkalik. See sündis "kolmandal päeval", mis, arvestades Johannese evangeeliumi alguses toodud päevade loetelu, vastas Jeesuse avaliku tegevuse seitsmendale või kaheksandale päevale, olles nõnda otseseks paralleeliks Piibli alguses seisvale seitsmepäevasele loomisloole.

Jeesus mitte ei loo siin veini eimillestki, vaid muudab vee veiniks, see tähendab uuendab Jumala imelise loodu veelgi imelisemal viisil. Et tegemist on vee ja veiniga, see viitab otseselt ka sellele, kuidas too loodu ja inimese uuendamine aset leiab: Jeesuse ristiveres, millest saame osa ristimise läbi ning mis meid jätkuvalt kosutab ja uuendab pühimas armulauasakramendis.

Aga tähtsusetu pole seegi, et tegemist oli just pulmapeoga. Jumal lõi inimese alguses meheks ja naiseks, ning paraku teostus ka inimese langemine mehe ja naise ühenduse kontekstis. Ka pattulanguse tagajärjed tulevad Pühakirja järgi kõige teravamalt esile justnimelt mehe ja naise kooselus, see tähendab abielu- ja perekonnasuhetes. Jumal ütleb Tema käsust üle astunud naisele:

"Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!" Ja mehele: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, üteldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"

Me näeme, et tegelikult saab kõik vaev ja viletsus – nii inimsuhetes kui leivatöös – alguse sellest, et midagi läheb valesti mehe ja naise omavahelistes suhetes ning suhtes Jumalaga. Ja ka teistpidi: eriti peagi järgnenud Kaini ja Aabeli verine lugu näitab meile, kuidas inimeste vahele pugenud ning neid üksteisest lahutav ja samal ajal üksteise vastu ässitav rivaalitsemine ja kurjus hävitab üha enam ka kõige lähemaid perekonnasuhteid, kuni vennatapuni välja.

Los Angelese Eesti Täineduskooli lapsed koguduse ja kooli jõulupuul
9. destembril 2018
Foto:  Enn Auksmann

2018. aasta oli esimene, mille veetsime oma perega algusest lõpuni Ameerikas. Tõsi, suvel käisin nädalaks meie Prantsusmaal elavat tütart vaatamas, ühtlasi kohtasin seal viimast korda oma ema, kes 2019. aasta alguses ootamatult igavikku kutsuti.

Olen tänulik, et selle aasta jooksul oli mul võimalik pühenduda Jumala Sõna kuulutamisele Los Angelese koguduse jumalateenistustel, samuti teistel eestlaste kogukonna ettevõtmistel, olgu selleks igakuised Seenioride Klubi kokkusaamised, Los Angelese Eesti Täienduskool või mitmesugused muud üritused. Lisaks taolistele kokkusaamistele pean väga oluliseks võimalust jõuda Koguduse Teadete kaudu nendenigi, kellel endal pole enam võimalik jumalateenistustel osaleda. Tänan südamest koguduse esimeest Heino Nurmbergi ja proua Helle Frejust abi eest Koguduse Teadete koostamisel ning kõiki neid, kes hoolitsevad nende väljasaatmise eest.

Erilisel viisil on mulle läinud südamesse kõik need korrad, mil olen võinud külastada üht või teist koguduseliiget, olgu nende kodus või hooldusasutustes. Mind on tänulikult ja armastusega vastu võetud ning omakorda olen saanud neid armsaid inimesi teenida palve ja laulu, Jumala sõna ja sakramendiga. Panen siinkohal taas kõigile südamele: andke julgesti teada, kui teie või keegi teie lähedastest soovib õpetaja külaskäiku. Selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi ja see on õnnistusrikas nii külastatavatele kui õpetajale endale.

Möödunud aastal tuli kaasa elada ka kallite inimeste igavikku lahkumisele. Olgu Jumala arm nendega ning kinkigu neile igavene rõõm ja rahu!  

Tänan oma häid abilisi ja kaastöölisi, nii koguduse juhatuse ja nõukogu liikmeid kui teisi kirikulisi, koguduse organisti Kaie Pallot ja kõiki neid, kelle armastust, abi ja külalislahkust oleme oma perega võinud kogeda. Õnnistagu Jumal teid ka uuel, 2019. Issanda aastal.