Ta on tõesti üles tõusnud!
Koguduse Teated - Mai 2018, Nr. 3

Nad tulid välja, jooksid haua juurest ära, sest neid oli vallanud väristus ja hämmastus; ja nad ei ütelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. (Mk 16:8)

"Kristus on surnuist üles tõusnud!" – see on tavapärane Ülestõusmispüha tervitus, millele vastatakse enamasti: "Ta on tõesti üles tõusnud!"

See tervitus on nii tavaline – aga võib-olla liigagi tavaline. Sest kas pole meiegi mõnes mõttes nende naiste sarnased, kes, ülestõusmispäeva hommikul Jeesust hauast leidmata, läksid tagasi Tema jüngrite juurde sõnumiga, mida nad tegelikult ise ei mõistnud ja mille nad seetõttu esialgu kuulutamatagi jätsid?

"Kristus on surnuist üles tõusnud!" – jagan selle lause järgnevalt kolmeks osaks, kolmeks möödapääsmatult oluliseks mõisteks või mõisteteringiks, mille üle tahan koos teiega mõtiskleda.

Esiteks: Kristus. See ei ole mitte Jeesuse perekonnanimi, nagu mõned arvavad. Pigem on see ametinimetus, aga sedagi on tegelikult liiga vähe öelda, kuna tegemist ei ole ametiga, mida võiksid pidada mitmed erinevad inimesed, vaid millegi ainulaadse ja kordumatuga.

Sõna Kristus tuleb kreeka keelest ning tähendab Võitut või Salvitut – täpselt sedasama, mida heebrea keeles Messias. See viitab paljude rahvaste juures tuntud vanale tavale võida või salvida tähtsaid ametimehi – näiteks kuningaid nende kroonimisel – õliga, mis tähistab jumalikku kutsumust, läkitatust ja õnnistust. Niisiis kõneleb nimi Kristus meile nii selle kandja jumalikust missioonist kui ka Tema meelevallast.

Kristuse missioon, Tema ülesanne siin maailmas, oli teha nähtavaks Jumala mõõtmatu armastus ning teostada sellest lähtuv lunastusplaan: Ta annab iseennast meie, patuste eest – õige ülekohtuste eest –, et meie süü oleks lepitatud, meie patud andeks antud ja meid endid kurja meelevallast lahti ostetud. Ta teeb seda vabatahtlikult, ennast oma tagakiusajate kätte loovutades ning risti lüüa ja patuohvrina surmata lastes.

AU OLGU JUMALALE KÕRGES

Jumalateenistust käsitleva artiklitesarja eelmises osas kõnelesime patutunnistusest ning sellega seotud liturgilisest hümnist Kyrie, eleison (Issand, halasta). Eesti luterlikus traditsioonis on see paigutatud kohe patutunnistuspalve järele ning sellele järgneb omakorda armukuulutus ja vastusena koguduse Aamen.

Kohe seejärel kõlab järgmine liturgiline hümn – Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges) –, tõsi, enamasti mõnevõrra mugandatuna.

Selle ülistuslaulu algupäraks on inglite kiituslaul Luuka evangeeliumi alguses, Jõuluevangeeliumis, kust võime lugeda:

“Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!” Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!”” (Lk 2:8-14)

Kirikuajaloo vältel on sellele salmile lisandunud Kolmainu Jumala kiituseks pühendatud hümn, mille kohta tihtipeale kasutatakse nimetust Laudamus (Me kiidame). Nii on selle liturgiaosa kogutekst tänapäevases tõlkes järgmine:

Koguduse nõukogu peale ametisse õnnistamist 15. aprillil 2018. 

Istuvad, vasakult: Asta Auksmann, õpetaja Enn Auksmann, Luige Lill, koguduse esimees Heino Nurmberg ja Aili Rebane. 
Seisavad, vasakult:Tõnis Rebane, Uno Anderson, Boris Auksmann, Valdur Kaskla, Olav Padjus, Helge Laan,Malle Tael, Johannes Nukk, Raivo Neggo, Kuno Lill, Kaie Pallo ja Uve Sillat. 
Puuduvad: Edgar Kaskla, Heljo Kaskla, Mati Laan, Asta Liivoja, Tiia Mikkelsaar, Agnes Palango, Maarja Pallo ja Andres Ruetman. 

Foto: Mirje Auksmann

Tuleb varsti......  E.E.L.K. 2018 a. Sinodi info......