TÄNUAVALDUSED 

Issanda õnnistus olgu teiega Me õnnistame teid Issanda nimel! (Ps 129:8) 

Armsad sõbrad! 

Täname teid kõiki, kes on meid jõuluajal kingituste ja kaartide, hea sõna ja toetusega meeles pidanud. Tegite meie jõulud tõeliselt rõõmsaks ja soojaks. 

Tänu- ja õnnistussooviga õpetaja Enn Auksmann perega 

Armsad sõbrad! 

Südamest tänan teid kõiki, kes mind ja mu peret jõulude ajal üllatasite. Soovin teile kõigile rahu südamesse, üksteise hoidmist ja mõistmist. Olge hoitud! 

Tänades Kaie lasteg

KAEVUL

Koguduse Teated - veebruar, 2020, Nr. 1

Johannese evangeeliumi nimetatakse asjatundjate poolt vahel "teoloogiliseks evangeeliumiks", eristades teda seeläbi kolmest esimesest, Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumist, mida peetakse Johannesega võrreldes märksa lihtsakoelisemateks ja pigem Jeesuse eluloo kirjeldusteks kui teoloogiliseks või filosoofiliseks aruteluks. 

Tõepoolest, Johannese evangeelium algab hümnilaadse kuulutusega Jeesusest kui Jumala igavesest, loovast Sõnast, maailma valgusest, kes on saanud lihaks, inimestele nõnda otse Jumala enda südamest armastusesõnumit tuues, ning läbi terve raamatu leiame järgemööda lühemaid või pikemaid kõnesid, vestlusi ja väitluseid, milles Jeesus süveneb nii iseenda, Jumala kui ka inimeksistentsi olemusse märksa põhjalikumalt kui teistes evangeeliumites. Aga sellegipoolest ei kujuta ka Johannese evangeelium endast mitte teoloogilist ega filosoofilist tekstikogumikku, vaid on pigem võrreldav – nagu mõned piibliõpetlased seda teevadki – antiikse draamaga, kus üksteise järel vahelduvad stseenid, milles meie ette astub peategelane, kelleks on Jeesus, ja kõrvaltegelased, kes Teda Tema teekonnal saadavad või kellega Ta selle kestel kokku satub. 

Üks taoline stseen rullus meie ees lahti tänases evangeeliumilugemises. Jeesus tuleb väsinult, näljase ja janusena Jaakobi kaevule, tegevuspaik asub Jeruusalemmast umbes 40 miili põhja pool Samaarias, kaev asub ühe küla serval, mille nimi on Sühhar, Jeesus jõuab sinna keskpäeva palavas. Tema jüngrid jätavad Ta üksi ning lähevad külasse toitu hankima. 

Ootamatult ilmub lavale, s.t tuleb kaevule üks naine. Miks ootamatult? Aga sellepärast, et tegemist on keskpäevaga, kõige palavama ajaga, mil ükski mõistlik inimene ei oleks taolist vaevarikast teekonda ega rasket tööd ette võtnud. Rääkimata sellest, et külakaev oli tollel ajal midagi raadio, televisiooni ja ajalehega võrreldavat: sinna kokku tulles ei piirdutud mitte ainult vee ammutamisega, vaid ammutati üksteiselt ka kõiki võimalikke uudiseid nii lähemal kui kaugemal toimuva kohta. 

Eriti põnevad olid kindlasti tollastegi inimeste jaoks nõndanimetatud kollased uudised – ja võibolla ka need, mille kohta tänapäeval kasutatakse väljendit fake news. Inimesed on millegipärast alati armastanud võimalikult kõmulisi kuulujutte ning kahjuks pole suuremat rõõmu kui kahjurõõm, mida tuntakse siis, kui kellelgi läheb halvasti või kui kellegi kohta saab midagi halba või vähemalt kahemõttelist rääkida. Head asjad – kellele need peaksid korda minema…? 

Ilmselt just see oli peamine põhjus, miks too naine ei läinud kaevule mitte hommiku- või õhtujaheduses, nagu kõik teised külainimesed, vaid keskpäeva lõõsas – saime sellest päris ammendava pildi tänase Evangeeliumi lõpuosas, kus Jeesus naise eluviisi ja olukorra järgmiste, mitte midagi varjatuks jätvate, isegi karmina näivate sõnadega kokku võtab: "Sa ütled õigesti, et sul ei ole meest, sest viis meest on sul olnud, ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees; seda sa oled õigesti ütelnud." 

KELLE KUJU JA KIRI? 

Meie põhiseadus ütleb, et Eesti Vabariigi ülesandeks on kaitsta sisemist ja välist rahu, aidata kaasa ühiskondlikule edule ja üldisele kasule ning tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kõrgeima riigivõimu kandjaks on Eesti Vabariigis rahvas. Ent rahvas ei ole mingi nimetu ega umbisikuline mass, vaid koosneb inimestest. Niisiis on Eesti riik olemas inimese jaoks. 

Mis on inimene? Jeesuse juurde tuldi kord kiusava küsimusega, kas on lubatud maksta pearaha Rooma keisrile. Jeesus vastas: "Andke keisri oma keisrile ja Jumala oma Jumalale." Selle vastuse andis Ta Rooma maksurahale viidates: sellel oli keisri pilt ja kiri, järelikult kuulus see keisrile. 

Kui vaatame lähemalt, siis näeme, et see küsimus ja vastus puudutavad ka meid. Kelle pilti, kuju ja kirja kanname endas meie? Pühakiri ütleb, et inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Kui iga inimene kannaks endas tõepoolest Jumala kuju ja oleks kõiges Tema sarnane – milline võiks siis olla meie rahvas?! Milline võiks siis olla kogu meie riik… 

Jah, me teame, et maapealset paradiisi ei ole ega tule. Aga see ei tähenda, et me ei peaks püüdlema jumaliku täiuse poole – nii üksikisiku kui rahva ja isegi riigina. Nii nagu Jumala Sõna ütleb: "Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?"