Apostli peamiseks argumendiks siin on Kristuse enda eeskuju: Tema, kes oli rikas, sai vaeseks, et meie võiksime seeläbi rikkaks saada.

Mida Paulus sellega silmas peab? Kindlasti mitte seda, nagu oleks Kristus pärit inimlikult rikkast või isegi jõukast keskkonnast. Vastupidi, Jeesuse sünnilugu näitab meile midagi hoopis muud: Ta tuleb ilmale loomalaudas ning kui vanemad lähevad templisse Tema eest ohvreid tooma, siis on neil anda ainult vaestele inimestele ettenähtud ohvriande.

Jeesuse kasuisa oli puusepp, Jeesus ise õppis ja pidas sedasama ametit – ning seegi näitab, et tegemist ei olnud mitte koorekihi, vaid lihtsate tööinimeste perega.

Millist rikkust apostel Paulus siis Jeesusest kõneldes silmas peab? Kahtlemata seda, mis kuulub Talle kui Jumala Pojale. Me ütleme Nikaia usutunnistuses: “[Meie usume] ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.”

Kuum Suvi Kolmkümmend Aastat Tagasi
Koguduse Teated - Juuli 2018, Nr. 4

1988. aasta suvi oli kuum. Mitte ainult ilma poolest, kuigi ka seda. Suure osa suvest veetsin ajalooüliõpilasele kohaselt arheoloogilistel väljakaevamistel ja isegi minusugune valgenahk sai seal päris pruuniks. Rääkimata tollest kenast tollal matemaatikat õppinud tudengineiust, kellest aasta hiljem sai mu abikaasa.

Kõik algas muidugi märksa varem, ja nüüd ei räägi ma enam neist väljakaevamistest.  Tagantjärgi võib üsna kindlalt ütelda, et midagi algas juba 1982. aasta mardipäeval, mil suri Leonid Brežnev. Kaks kuud hiljem toimunud pinginaabri 14. sünnipäeval vedasin ühe klassivennaga kihla, et Nõukogude Liit laguneb aastaks 1985. Kaotasin, kuid mitte väga suurelt, ning igaaastaseks rutiiniks kujunenud riiklikud matused Moskvas ainult julgustasid poisikeste lootust.

Kui 1987. aasta kevadel astusid Tartu üliõpilased välja kavandatava fosforiidi-kaevanduse vastu, siis meie, kes olime lõpetamas keskkooli, järgisime nende eeskuju, hoolimata sellest, et meid ähvardati koolist välja visata. Ning kui sama aasta augustikuus levis ei tea kuidas informatsioon Tallinnas Hirvepargis toimuva Molotov-Ribbentropi pakti avalikus-tamist nõudva meeleavalduse kohta, siis olin nüüd juba värskelt immatrikuleeritud ajaloo-üliõpilasena sellegagi lahutamatult kaasas.

Septembris 1987 rajati Akadeemiline Muinsuskaitse Selts ning mõnel pool jõuti muinsuskaitseliikumise kaudu juba nõukogude ajal hävitatud Vabadussõja mälestussammaste taastamiseni või vähemalt langenute haudade korrastamiseni. Olulisima muinsusena, mille kaitsmist rõhutati, oli rahva ajaloolise mälu – ja sealt edasi ajaloolise iseolemise – taastamine.