SUURIM PÕLVKOND

Koguduse Teated - juuli, 2019, Nr. 4

"Mis saab küll sellest lapsest?" (Lk 1:66) 

Jaanipäeva paiku on Eestis – ja küllap kogu põhjapoolkeral, ka siin Ameerikas – koolide lõpetamise aeg. Lugesin mõne nädala uudist ühe San Diego keskkooli lõpuaktuse kohta, millel koolilõpetajate poolt tänukõne pidanud õpilane ei piirdunud mitte ainult tänamisega, vaid tõi esile mitmeid tõsiseid probleeme, millega ta oli – vähemalt enda arvates – koolisüsteemis kokku puutunud. 

Kuigi ma nõustun, et tänapäeva koolisüsteemil on väga palju puudusi, valdas mind seda uudist ja tolle noore neiu kõnet lugedes sügav ebameeldivuse – või pigem ebamugavuse – tunne: mõnevõrra selle tõttu, et nagu kooli esindajate, nii ka minu arvates ei ole lõpuaktus kõige õigem koht haridussüsteemi probleemide lahkamiseks, isegi kui need probleemid on reaalsed – kuna tulemuseks ei ole mitte asjade paranemine, vaid hoopis vastasseisu teravnemine –, veelgi enam aga seepärast, et kogu tollest kõnest jäi lõppkokkuvõttes paistma vaid suur ning kõiki teisi inimesi instrumentaliseeriv ja justkui oma sulasteks pidav Ego – MINA, MINU, MIND ja MINULE!  

See lugu tuletas mulle meelde veidi varem, 6. juunil ühes raadiosaates kuuldud arutelu selle üle, kas tänapäeva noortel meestel – ja miks mitte ka naistel – jätkuks samasugust ohvrimeelsust ja oma mina üldise hüve teenistusse andmise valmidust nagu neil, kes tegid seda seitsekümmend viis aastat tagasi – neil, keda Ameerikas kutsutakse nimega The Greatest Generation – suurim põlvkond? Teatavasti on 6. juuni nn D-Day, mil meenutatakse samal päeval 1944. aastal Normandias toimunud maabumisoperatsiooni, mille käigus Inglise kanali ületas ligi sada kuuskümmend tuhat Ameerika, Briti ja Kanada võitlejat ning rohkem kui kümne tuhande haavatu ja langenu hinnaga avati faktiliselt teine rinne sõjas Hitleri-Saksamaaga.

Ameerika sõdurid Omaha Beach rannas - 6 juuni, 1944

Foto: The original uploader was Taak at English Wikipedia.Later versions were uploaded by Raul654, Nauticashades at en.wikipedia. - http://www.history.navy.mil/photos/images/s300000/s320901c.htm  Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=2063575

Inglismaa sõdurid Gold Beach rannas - 6 juuni, 1944

Foto:  No 5 Army Film & Photographic Unit, Midgley (Sgt) - ttp://media.iwm.org.uk/iwm/mediaLib//36/media-36091/large.jpg This is photograph B 5246 from the collections of the Imperial War Museums., Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31656718

Ma ei taha siinkohal süveneda sellesse, mida tähendasid teise rinde avamisele eelnenud kokkulepped Stalini, Churchilli ja Roosevelti vahel meie maale ja rahvale – sellest räägime pikemalt sügisel, kui tähistame 1944. aasta Suurpõgenemise aastapäeva. Küll aga kutsun mõtlema selle peale, mille üle arutleti tolles minu poolt mainitud raadiosaates: kas tänapäeva noortel meestel ja naistel jätkuks nende, seitsekümmend viis aastat tagasi Normandias maabunutega võrreldavat ohvrimeelsust ja oma mina selja taha jätmise ning oma elu millegi suurema teenistusse andmise – või koguni oma elu jätmise – valmisolekut? Või miks rääkida ainult noortest meestest ja naistest – räägime kõikidest! Ja miks rääkida ainult üleüldiselt, abstraktselt kõikidest – räägime igast üksikust, ka iseendast!

KUIDAS SÜNDIS SINIMUSTVALGE

Käesoleva aasta 4. juunil tähistati 135 aasta möödumist esimese sinimustvalge õnnistamisest Eesti Ülipilaste Seltsi lipuna Otepääl. Sattusin sellega seoses lugema 1934. aastal sinimustvalge lipu õnnistamise viiekümnenda aastapäeva puhul "Postimehes" ilmunud artiklit, milles lisaks õnnistamistalitusele endale meenutati ka lipu enda sünnilugu. Jagan (keeleliselt veidi kohendatuna) siinkohal sellest artiklist osa, mis kõneleb sinimustvalge värvikombinatsiooni tähendusest. Artikli autor on eesti vaimulik, haritlane ja ühiskonnategelane Aleksander Mohrfeldt (aastast 1936 eestindatuna Mäevälja), kes elas aastail 1857–1938.

Enn Auksmann

"Värvide küsimus kerkis Tartu eesti soost üliõpilaste rühmas päevakorrale koos osakond 'Vironia' asutamise küsimusega a. 1880 ja leidis lahenduse 17. septembril 1881. a. […] Värvide valikul ei lepitud ükskõiksuse ja pealiskaudsusega. Värvid pidid: 1) kajastama meie rahva iseloomu ja aateid, 2) mõjustatud olema meie rahvariietuse värvidest, 3) peegeldama kodumaa ilmastikku ja loodust selle talvise valge lumekattega ja suvise sinise taevavõlviga, sünge sügisega ja rõõmul sätendava kevadega, 4) omavahel kooskõlas olema.  […] Pika kaalumise järel jäime sinine-must-valge värvikolmiku juurde […]

Sinise kohta rõhutati: kui soomlased on rõõmsad oma sinise lipu all ja ungarlased laulavad kiidulaulu oma sinisele Doonaule, miks ei või meie sinise lipu all laulda: truuks jääme isamaale… Eks sinine taevas kata meie kodumaad, lõunas on meil sinipinnalised järved, põhjas Virumaal asetsevad sininimelised mäed; meie noorikud ja neiud, emad, õed ja pruudid kannavad siniseid peakatteid ja seelikuid. Nii seati peavärviks sinine. Ta pidi hüüdma meile:  ole ustav endale, oma rahvale ja tööle, et ka sind võib usaldada. Sinise lipu all tahtsime vastu astuda oma rahvast taganejaile, milliseid oli ju tol ajal üsna palju.

Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta tootva mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate mustade süte meenutajana. […] Must värv näis antud põhjustel meile eestlastele vägagi esindusvärviks kõlbavat. Panime sellele veel põhjenduseks soovi ja õilsa sihi: katsume mustaks tõrvata ja musta mulla alla matta kõike, mis inetu ja kõlvatu – kõrkust kõigepealt, ka endist häbi ja orjameelt.

Valgele värvile leidsime järgmise põhjenduse: meie rahval on kalduvusi ja püüdeid valge ja valguse poole. Nädalas on meil kaks päeva puhtusele, seega ka valgele pühendatud:  laupäev ja pühapäev. Üks on lava- ehk saunapäevana ihule puhtuseks, teine aga kirikuskäimise ja meeleparanduse päevana hingele puhtuseks. Toonitati ka püüdu hariduse ja vaimuvalguse poole, mis küll esialgu mitmeti takistatud viletsatest oludest. Veel toonitati meie kaskede valget koort, talvist valget lund ja suviseid valgeid öid. Eriti ägedalt pooldas valget värvi Hugo Treffner, öeldes: 'Ise püüame valguse poole ja rahvale anname valgust.  Päikesepaiste ei tohi meil puududa – valge värv kuulugu meie rahvuslikkude sümbolite hulka!' "