KAEVUL

Koguduse Teated - veebruar, 2020, Nr. 1

Johannese evangeeliumi nimetatakse asjatundjate poolt vahel "teoloogiliseks evangeeliumiks", eristades teda seeläbi kolmest esimesest, Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumist, mida peetakse Johannesega võrreldes märksa lihtsakoelisemateks ja pigem Jeesuse eluloo kirjeldusteks kui teoloogiliseks või filosoofiliseks aruteluks. 

Tõepoolest, Johannese evangeelium algab hümnilaadse kuulutusega Jeesusest kui Jumala igavesest, loovast Sõnast, maailma valgusest, kes on saanud lihaks, inimestele nõnda otse Jumala enda südamest armastusesõnumit tuues, ning läbi terve raamatu leiame järgemööda lühemaid või pikemaid kõnesid, vestlusi ja väitluseid, milles Jeesus süveneb nii iseenda, Jumala kui ka inimeksistentsi olemusse märksa põhjalikumalt kui teistes evangeeliumites. Aga sellegipoolest ei kujuta ka Johannese evangeelium endast mitte teoloogilist ega filosoofilist tekstikogumikku, vaid on pigem võrreldav – nagu mõned piibliõpetlased seda teevadki – antiikse draamaga, kus üksteise järel vahelduvad stseenid, milles meie ette astub peategelane, kelleks on Jeesus, ja kõrvaltegelased, kes Teda Tema teekonnal saadavad või kellega Ta selle kestel kokku satub. 

Üks taoline stseen rullus meie ees lahti tänases evangeeliumilugemises. Jeesus tuleb väsinult, näljase ja janusena Jaakobi kaevule, tegevuspaik asub Jeruusalemmast umbes 40 miili põhja pool Samaarias, kaev asub ühe küla serval, mille nimi on Sühhar, Jeesus jõuab sinna keskpäeva palavas. Tema jüngrid jätavad Ta üksi ning lähevad külasse toitu hankima. 

Ootamatult ilmub lavale, s.t tuleb kaevule üks naine. Miks ootamatult? Aga sellepärast, et tegemist on keskpäevaga, kõige palavama ajaga, mil ükski mõistlik inimene ei oleks taolist vaevarikast teekonda ega rasket tööd ette võtnud. Rääkimata sellest, et külakaev oli tollel ajal midagi raadio, televisiooni ja ajalehega võrreldavat: sinna kokku tulles ei piirdutud mitte ainult vee ammutamisega, vaid ammutati üksteiselt ka kõiki võimalikke uudiseid nii lähemal kui kaugemal toimuva kohta. 

Eriti põnevad olid kindlasti tollastegi inimeste jaoks nõndanimetatud kollased uudised – ja võibolla ka need, mille kohta tänapäeval kasutatakse väljendit fake news. Inimesed on millegipärast alati armastanud võimalikult kõmulisi kuulujutte ning kahjuks pole suuremat rõõmu kui kahjurõõm, mida tuntakse siis, kui kellelgi läheb halvasti või kui kellegi kohta saab midagi halba või vähemalt kahemõttelist rääkida. Head asjad – kellele need peaksid korda minema…? 

Ilmselt just see oli peamine põhjus, miks too naine ei läinud kaevule mitte hommiku- või õhtujaheduses, nagu kõik teised külainimesed, vaid keskpäeva lõõsas – saime sellest päris ammendava pildi tänase Evangeeliumi lõpuosas, kus Jeesus naise eluviisi ja olukorra järgmiste, mitte midagi varjatuks jätvate, isegi karmina näivate sõnadega kokku võtab: "Sa ütled õigesti, et sul ei ole meest, sest viis meest on sul olnud, ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees; seda sa oled õigesti ütelnud." 

Just selleks, et taolisi sõnu ja kõiki sellel teemal keerutatavaid jutte ning juttude levides järjest fantastilisemaks muutuvaid tegelikke või väljamõeldud detaile mitte kuulda, oli too naine tulnud kaevule ajal, mil ta võis olla täiesti kindel, et kedagi teist sinna tulemas ei ole. Aga me näeme, et oma varju eest ei ole võimalik mitte kunagi ega mitte kuhugi põgeneda – isegi siis mitte, kui päike on peaaegu seniidis ja tundub, et kõik varjud on haihtunud. Meie elu, meie tegelikkus, ka kõik see, mida üritame kõigest jõust teiste eest varjul hoida – või teha vähemalt nägu, nagu suudaksime seda varjata ja ignoreerida –, kõik see saab meid ükskord, olgu siis veidi varem või veidi hiljem, ikkagi kätte. Tänane Evangeelium näitab meile, et kui mitte enne, siis hiljemalt sellel hetkel, mil kohtume palgest palgesse oma Issandaga. 

Aga just siin tuleb esile oluline erinevus: Jeesus ei ütle neid – esimesel hetkel lausa halastamatuna ja hukkamõistvana kõlavaid – sõnu mitte samamoodi, nagu need kõlaksid parastavate naabrinaiste või lõõpivate ja kahemõttelisi nalju pilduvate naabrimeeste suust. Jeesus ei ütle neid sõnu mitte selleks, et tolle naise lootusetult ebaõnnestunud eluvalikute koormale veelgi raskust lisada, et seda, kes maas lamab, veelgi sügavamalt porisse sõtkuda. Jeesus ei ole tulnud mitte selleks, et patulasti all ägavaid inimesi parastada või karistada, vaid selleks, et meie koorem enda peale võtta ning meile elu ja hingamist kinkida. Kuna tänases Evangeeliumis kirjeldatud draamastseen leidis aset kaevu ääres, olid vastavateks sümboliteks janu ja vesi. 

Mida võis see naine tunda ja mõtelda, kui ta kaevule tulles ilmselt juba eemalt seal istuvat võõrast meest nägi? Esimesel hetkel tundis ta võib-olla koguni tungi põgeneda. Tagasi koju, oma majaseinte varju – mis sest, et seal olid asjad just nii, nagu nad parajasti olid – vähemalt sai ta end seal kurjade keelte eest peidetuna tunda (või kasvõi kujutleda, et on nende eest peidetud ja varjul).

Kui suur on sellise inimese kimbatus, ahistus ja seesmine valu, kes mõistab, et on oma elu elanud nii, et tulemuseks on kõikide põlgus, pilked ja vaen? Pole isegi kedagi süüdistada, sest – "Ise tegi, ise tegi!"… 

Ja mis saab veest? Ega ta sinna kaevule niisama tulnud – ikka vee järele! Nii selleks, et kustutada iseenda janu, kui ka selleks, et ammutada vett oma kodustele joogiks, toiduks ja pesemiseks. Kas ta peab nüüd tõepoolest tühjalt tagasi minema… ning taas järgmist keskpäeva ootama…? Mida ütleb talle tema mees – too, kes tal parajasti seal kodus on; see, kes õigupoolest ei olegi tema mees?

Ta läheb siiski kaevu juurde, olgu seal pealegi too võõras. Tal ei ole ju enam niikuinii midagi kaotada, sest tal pole enam ei mainet ega tulevikku, on vaid mineviku taak, ja ehk läheb kõik veel hästi, sest võõraga ongi ju sellisel puhul märksa turvalisem kohtuda kui omadega… 

Muidugi ei aimanud too naine, kui teistmoodi kõik seekord läheb. Ta ei teadnud midagi sellest, et vaid mõne hetke pärast ei ammuta ta mitte ainult Jaakobi kaevust, vaid joob otse eluvee allikast. Et teda ootab seal kaevul See, kes tunneb teda läbi ja lõhki – ja kes ei jäta talle ka ütlemata, mida Ta temast teab –, aga kes ei tee seda mitte selleks, et teda nagu kõik teised eemale lükata, vaid vastupidi: et avada talle uks otse eluandva armastuse südamesse. 

Mina ei tea, milliseid koormaid täpselt igaüks meist kannab või on pidanud oma elu jooksul kandma. Küllap ma midagi tean, ka iseenda ja oma elu kohta, aga selle viimasegi puhul olen ma üsna kindel, et Jumal teab minust paremini. Ja see ongi evangeelium, see ongi see hea sõnum, tõeline rõõmusõnum, mida me usume ja kuulutame: et Tema, kes on meid loonud ja kes tunneb meid paremini kui meie ise, on tulnud, ja mitte selleks, et meid hukka mõista, vaid et meile rahu ja vabadus, hingamine ja igavene elu kinkida. 

Tänane Evangeelium lõppes sõnadega Jumala õigest kummardamisest. Jumal ei otsi ega nõua taolist kummardamist, nagu paljud selle maailma suured ja vägevad. Jumal tahab, et Teda kummardataks vaimus ja tões – s.t kogu oma olemusega, kogu oma jõu ja tahtega tões ja armastuses elades. 

See on tingimus, mille täitmine tagab meile tõelise vabaduse: kui oleme valmis laskma lahti nii oma eneseuhkusest kui hirmust ja mõistma, et meil pole mingit mõtet püüda Jumalaga peitust mängida, sest Tema näeb ja tunneb meid läbinisti, ja sellegipoolest armastab Ta meid nõnda, et on oma ainusündinud Poja meie eest andnud! 

Mida on meil veel karta? Mitte midagi! Me võime koos tolle samaaria naisega rõõmustada ja hõisata, sest oleme leidnud allika, millest juues me ei janune enam iialgi, vaid leiame igavese elu ja õndsuse

Öpetaja Enn Auksmann

Image courtesy of ChristiansUnite.com

This page was last edited on January 24, 2020 07:25 PM