|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Käesoleva aasta 4. juunil tähistati 135 aasta möödumist esimese sinimustvalge õnnistamisest Eesti Ülipilaste Seltsi lipuna Otepääl. Sattusin sellega seoses lugema 1934. aastal sinimustvalge lipu õnnistamise viiekümnenda aastapäeva puhul "Postimehes" ilmunud artiklit, milles lisaks õnnistamistalitusele endale meenutati ka lipu enda sünnilugu. Jagan (keeleliselt veidi kohendatuna) siinkohal sellest artiklist osa, mis kõneleb sinimustvalge värvikombinatsiooni tähendusest. Artikli autor on eesti vaimulik, haritlane ja ühiskonnategelane Aleksander Mohrfeldt (aastast 1936 eestindatuna Mäevälja), kes elas aastail 1857–1938. Enn Auksmann "Värvide küsimus kerkis Tartu eesti soost üliõpilaste rühmas päevakorrale koos osakond 'Vironia' asutamise küsimusega a. 1880 ja leidis lahenduse 17. septembril 1881. a. […] Värvide valikul ei lepitud ükskõiksuse ja pealiskaudsusega. Värvid pidid: 1) kajastama meie rahva iseloomu ja aateid, 2) mõjustatud olema meie rahvariietuse värvidest, 3) peegeldama kodumaa ilmastikku ja loodust selle talvise valge lumekattega ja suvise sinise taevavõlviga, sünge sügisega ja rõõmul sätendava kevadega, 4) omavahel kooskõlas olema. […] Pika kaalumise järel jäime sinine-must-valge värvikolmiku juurde […]
Sinise kohta rõhutati: kui soomlased on rõõmsad oma sinise lipu all ja ungarlased laulavad kiidulaulu oma sinisele Doonaule, miks ei või meie sinise lipu all laulda: truuks jääme isamaale… Eks sinine taevas kata meie kodumaad, lõunas on meil sinipinnalised järved, põhjas Virumaal asetsevad sininimelised mäed; meie noorikud ja neiud, emad, õed ja pruudid kannavad siniseid peakatteid ja seelikuid. Nii seati peavärviks sinine. Ta pidi hüüdma meile: ole ustav endale, oma rahvale ja tööle, et ka sind võib usaldada. Sinise lipu all tahtsime vastu astuda oma rahvast taganejaile, milliseid oli ju tol ajal üsna palju. Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta tootva mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate mustade süte meenutajana. […] Must värv näis antud põhjustel meile eestlastele vägagi esindusvärviks kõlbavat. Panime sellele veel põhjenduseks soovi ja õilsa sihi: katsume mustaks tõrvata ja musta mulla alla matta kõike, mis inetu ja kõlvatu – kõrkust kõigepealt, ka endist häbi ja orjameelt. Valgele värvile leidsime järgmise põhjenduse: meie rahval on kalduvusi ja püüdeid valge ja valguse poole. Nädalas on meil kaks päeva puhtusele, seega ka valgele pühendatud: laupäev ja pühapäev. Üks on lava- ehk saunapäevana ihule puhtuseks, teine aga kirikuskäimise ja meeleparanduse päevana hingele puhtuseks. Toonitati ka püüdu hariduse ja vaimuvalguse poole, mis küll esialgu mitmeti takistatud viletsatest oludest. Veel toonitati meie kaskede valget koort, talvist valget lund ja suviseid valgeid öid. Eriti ägedalt pooldas valget värvi Hugo Treffner, öeldes: 'Ise püüame valguse poole ja rahvale anname valgust. Päikesepaiste ei tohi meil puududa – valge värv kuulugu meie rahvuslikkude sümbolite hulka!' "
This page was last edited on July 08, 2019 11:08 AM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
