SUURIM PÕLVKOND

Koguduse Teated - juuli, 2019, Nr. 4

"Mis saab küll sellest lapsest?" (Lk 1:66) 

Jaanipäeva paiku on Eestis – ja küllap kogu põhjapoolkeral, ka siin Ameerikas – koolide lõpetamise aeg. Lugesin mõne nädala uudist ühe San Diego keskkooli lõpuaktuse kohta, millel koolilõpetajate poolt tänukõne pidanud õpilane ei piirdunud mitte ainult tänamisega, vaid tõi esile mitmeid tõsiseid probleeme, millega ta oli – vähemalt enda arvates – koolisüsteemis kokku puutunud. 

Kuigi ma nõustun, et tänapäeva koolisüsteemil on väga palju puudusi, valdas mind seda uudist ja tolle noore neiu kõnet lugedes sügav ebameeldivuse – või pigem ebamugavuse – tunne: mõnevõrra selle tõttu, et nagu kooli esindajate, nii ka minu arvates ei ole lõpuaktus kõige õigem koht haridussüsteemi probleemide lahkamiseks, isegi kui need probleemid on reaalsed – kuna tulemuseks ei ole mitte asjade paranemine, vaid hoopis vastasseisu teravnemine –, veelgi enam aga seepärast, et kogu tollest kõnest jäi lõppkokkuvõttes paistma vaid suur ning kõiki teisi inimesi instrumentaliseeriv ja justkui oma sulasteks pidav Ego – MINA, MINU, MIND ja MINULE!  

See lugu tuletas mulle meelde veidi varem, 6. juunil ühes raadiosaates kuuldud arutelu selle üle, kas tänapäeva noortel meestel – ja miks mitte ka naistel – jätkuks samasugust ohvrimeelsust ja oma mina üldise hüve teenistusse andmise valmidust nagu neil, kes tegid seda seitsekümmend viis aastat tagasi – neil, keda Ameerikas kutsutakse nimega The Greatest Generation – suurim põlvkond? Teatavasti on 6. juuni nn D-Day, mil meenutatakse samal päeval 1944. aastal Normandias toimunud maabumisoperatsiooni, mille käigus Inglise kanali ületas ligi sada kuuskümmend tuhat Ameerika, Briti ja Kanada võitlejat ning rohkem kui kümne tuhande haavatu ja langenu hinnaga avati faktiliselt teine rinne sõjas Hitleri-Saksamaaga.

Ameerika sõdurid Omaha Beach rannas - 6 juuni, 1944

Foto: The original uploader was Taak at English Wikipedia.Later versions were uploaded by Raul654, Nauticashades at en.wikipedia. - http://www.history.navy.mil/photos/images/s300000/s320901c.htm  Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=2063575

Inglismaa sõdurid Gold Beach rannas - 6 juuni, 1944

Foto:  No 5 Army Film & Photographic Unit, Midgley (Sgt) - ttp://media.iwm.org.uk/iwm/mediaLib//36/media-36091/large.jpg This is photograph B 5246 from the collections of the Imperial War Museums., Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31656718

Ma ei taha siinkohal süveneda sellesse, mida tähendasid teise rinde avamisele eelnenud kokkulepped Stalini, Churchilli ja Roosevelti vahel meie maale ja rahvale – sellest räägime pikemalt sügisel, kui tähistame 1944. aasta Suurpõgenemise aastapäeva. Küll aga kutsun mõtlema selle peale, mille üle arutleti tolles minu poolt mainitud raadiosaates: kas tänapäeva noortel meestel ja naistel jätkuks nende, seitsekümmend viis aastat tagasi Normandias maabunutega võrreldavat ohvrimeelsust ja oma mina selja taha jätmise ning oma elu millegi suurema teenistusse andmise – või koguni oma elu jätmise – valmisolekut? Või miks rääkida ainult noortest meestest ja naistest – räägime kõikidest! Ja miks rääkida ainult üleüldiselt, abstraktselt kõikidest – räägime igast üksikust, ka iseendast!

Meie oma rahva ajalugu tunneb sedasama küsimust vägagi hästi. Jaanipäeval, täpsemalt jaanilaupäeval, ei tähista me mitte ainult Ristija Johannese sünnipäeva eelõhtut, vaid ka Võidupüha. Sellega meenutatakse 1919. aastal – s.t täpselt sada aastat tagasi – Põhja-Lätis Võnnu lähistel põhiliselt baltisakslastest koosnenud Landeswehri üle saavutatud võitu, mis avas tee Riiale ja aitas kindlustada nii Eesti kui Läti riiklikku iseseisvust.

Olen Vabadussõjas osalenud meeste mälestustest lugenud, et Landesveeri sõtta mindi puhuti veelgi suurema vaimustusega kui punaste vastu – põhjuseks soov tasuda mitusada aastat kestnud orjapõlve eest. Juhtus sedagi, et astuti üle väejuhatuse korraldustest – et aga saaks sakslasi peksta. Ja seda tehtigi niisuguse innuga, et üks Võnnu all võidelnu kirjutas pärast lahingut üsna humoorikalt:

Mis oli see, mis pani nood enamasti verinoored mehed ja naised sada aastat või seitsekümmend viis aastat tagasi oma elu – nagu seda humoorikat mälestuskildu lugedes arvata võiks, kõike seda isegi teatava kergusega võttes – kaalule panema? Olen täiesti kindel, et suurel määral oli selleks arusaamine, et on kõrgemaid väärtusi kui isegi omaenda elu. Rääkimata oma minast, tollest praegusel ajal tihtipeale lausa kõikvõimsana kõige kohal kõrguvast Egost, mille ümber kõik muu peab tiirlema ning mille teenistuses kõik teised peaksid olema.

Kui meenutame Ristija Johannest, kes oli Jeesuse sõnul suurim naisest sündinute (Mt 11:11), siis ma usun, et see küsimus, mis esitati tema ilmaletulekul – "Mis saab küll sellest lapsest?" –, on aktuaalne iga lapse puhul, ja mitte ainult tema vanemata jaoks. Võime seda küsimust oluliselt laiendada: mis saab meie maast, meie maailmast, meie rahvast, kogu inimühiskonnast, kui see laps, see inimene suureks kasvab? Ja mitte ainult meie lapsed, vaid meie ise: milline on meie mõtte- ja eluviis? Kas see on võrreldav tolle noore koolilõpetaja omaga, kes iseseisvasse ellu astudes süüdistab kõike ja kõiki enda ümber selles, et tema heaks ei ole piisavalt palju tehtud, või pigem nende noorte omaga, kes olid valmis Vabadussõjas või Normandias andma oma elu parema maailma eest?

Mis sai Ristija Johannesest? Me teame, mis temast sai: prohvet, kes pidi tõe rääkimise eest oma peaga maksma! Aga on täiesti kindel, et tänu sellele on maailm täna vähemalt veidikenegi parem paik kui oleks olnud ilma selleta. Ning ainult tänu sellele on nüüdseks juba ligi kaks tuhat aastat peetud Ristija Johannese sünnipäeva – sest kui ta oleks osutunud nahahoidjaks ja tõesalgajaks ning püüdnud oma elupäevad vaid kuidagiviisi, võimalikult mugavalt õhtusse saata, siis ei teaks me temast mitte kui midagi!

Ristija Johannes, nagu ka need ajaloosündmused, mida me ikka jälle meenutame, aitavad meil mõista, millised on tõelised väärtused, mille poole püüelda. Ning täidavad meid tänutundega kõigi nende eest, kes on nende väärtuste poole püüelnud ja nende eest seisnud – enamasti, paraku, omaenda elu hinnaga. Sellega mitte ainult Ristija Johannest, vaid Kristust ennast järgides: "Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest." (1Jh 3:16)

õpetaja Enn Auksmann.

This page was last edited on July 08, 2019 10:58 AM