SUURPÕGENEMISE AASTAPÄEV

Koguduse Teated - oktoober, 2019, Nr. 5

"Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk.»" (Lk 7:12) 

22. septembril 2019 tähistas Los Angelese Eestikogudus jumalateenistuse ja koosviibimisega 1944. aasta suurpõgenemise 75. aastapäeva. Jumalateenistuse viis läbi õpetaja Enn Auksmann, muusikaga teenisid koguduse organist Kaie Pallo, kandleansambel Inglikeeled ning Los Angelese Eesti Segakoor Kaie Pallo juhatusel. 

Õpetaja Enn Auksmann luges jutluse aluseks evangeeliumi Naini noormehe surnuist ülesäratamisest (Luuka 7:11-16) ning tsiteeris jutluses nii mõnede 1944. aastal Eestist lahkuma pidanud vaimuliku mälestusi kui pikemalt ka ühe pääsenu kirjeldust laatsaretlaeva "Moero" hukkumisest 22. septembril 1944. aastal. Põgenejate mälestused võttis õpetaja kokku järgmise vaimuliku sõnumiga: 

"Kui palju sarnaseid, ühise saatuse poolt üksteisega seotud inimeste lugusid on meist igaüks kuulnud ning nii mõnigi siinolijaist ise läbi elanud! Need, kes jäid teisele poole raudset eesriiet, ei pidanud vähem kannatama – pea kõigist eesti peredest sattus keegi nn Stalini eluülikooli Siberis ning mõnigi, kes jäi füüsiliselt ellu, murdus vaimselt ja moraalselt. Kuigi, tänu Jumalale, oli ka neid kelle kohta võib ütelda laulu sõnadega: "Ka Siberis, ta hallis vihmas, poris, sa käisid, sind ei murdnud vangikong.»" Või nagu seisab ühes teises laulus: "Oli palju muret näinud, oli võõrsilgi ta käinud, oli näinud nälga, sõda, tõbesid. Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei talland, ja ei tunnistanud võõraid tõdesid.»" 

Kogu inimkonna ajalugu on selletaolistest sündmustest üleajamiseni küllastunud: ikka ja jälle on kellegi enamasti hullumeelsed võimuambitsioonid toonud surma, hävingut ja kannatusi sadadele ja tuhandetele – viimastel, eriti "valgustatud" sajanditel lausa miljonitele. Jah, kõige selle keskel on ka palju suurt ja üllameelset – sest kannatused ei pruugi ainult murda ja hävitada, vaid võivad ka õilistada –, kuid sellegipoolest peaks pilk inimkonna ajaloo reaalsusele iga ausat vaatlejat kohutama ja masendama. 

Mismoodi võib end veel tunda inimkonna Looja? Kas samamoodi, nagu too õnnetu lesknaine meie tänases Evangeeliumis, kes pidi saatma oma ainsa poja surnukeha… 

Jumal teab ja tunneb meie tegelikkust. Ka päris isiklikult, päris omal nahal – selle meelde tuletamiseks piisab vaid pilgust Kristuse ristile. Ja siin on ka meie esimene troost: igas kannatajas, eriti igas süütus kannatajas on kohal ka Tema. Ta tunneb ja mõistab ning Tema ei hülga meid ka siis, kui kõik muu näib olevat kadunud. 

Aga meie – ja kogu inimkonna – lootus ei piirdu sellega. Nii, nagu Jeesus astus tookord Naini linnas selle surnud noormehe puusärgi juurde ja ta üles äratas, võib ja tahab Ta kinkida uue võimaluse, uue alguse ka meile. Ta teeb seda ja on seda teinud päevast päeva, aastast aastasse meie isiklikus elus, aga samuti ka rahvaste saatust ja kogu inimkonna ajalugu suunates – ning viimaks on Ta tõotanud kõik uueks luua. 

Ka see uus algus, mis teie vanematele ja teile anti siin sellel maal – ning see uus võimalus, mille meie rahvas sai taasiseseisvumisel –, on Jumala armu kingitus ja ühtlasi ka märk sellest, et Temal on meie kõigi jaoks kindlasti veel midagi palju suuremat ja paremat varuks."

Jumalateenistusele järgnenud koosviibimisel jutustasid oma mälestusi Kristi Heinsoo, Asta Auksmann ning Valdur Kaskla ning teisedki kohalolnud jagasid üksteisega kas iseenda või oma vanemate ja lähedaste aastakümnetetagust läbielatut. 

Koguduse juhatuse liige Edgar Kaskla meenutas lõpetuseks, et sel sügisel möödub 70 aastat ka Los Angelese eestlaste ühistegevuse algusest.

Öpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on October 20, 2019 10:46 AM