“2650 miili“

Enne pikka reisi eelneb tavaliselt pikk ja põhjalik ettevalmistus. Tehakse reisi eelarve, kalkuleeritakse hoolikalt väljaminekuid. Loomulikult hinnatakse oma tervist, vastupidamisvõimet, pingetaluvust.  Füüsilisi – kui ka vaimseid omadusi. Tähtis on samuti reisikaaslane. Reisile minnakse mitmel põhjusel. Avastama – tundma õppima uusi maid, inimesi. Puhkama, elu nautima. Ennast ja oma võimeid proovile panema.

Kui lugeja soovib, võib ta minuga kaasa teha ühe ootamatu, planeerimatu üllatuse. Katsumuse, elamuse ja elukogemuse.

Lendasime koos abikaasa Merviga reedel, 26. oktoobril k.a. Washington D.C.-sse. Tavaline ametireis. Ees ootasid laupäeva pealelõuna Washingtoni Eesti Saatkonnas, kohaliku Eesti Seltsi poolt korraldatud filmi- ja kirjandusõhtu. Ees ootas pühapäev, 28. oktoober, jumalateenistused Washingtoni ja Baltimore eesti kogudustes. Tagasilend Californiasse esmaspäeval, 29. oktoobril.

Paremal:   Mervi ja Jüri Pallo Washingtoni Eesti Saatkonnas laupäeval, 27. okt. õhtul

Muidugi olid kõikide pilgud neil päevil ja varemgi pööratud ilmaradarite ekraanidele, Atlandil jõudu koguvale orkaanile „Sandy“. Laupäeva õhtuks oli teada,et esmaspäeval meie tagasilendu ei toimu, kõik lennud tühistatud, lennujaam suletud kuni ilmastikuolude paranemiseni.

Pühapäev, 28. oktoobri hommik, oli Washingtonis imeliselt tuulevaikne. Isegi puude lehed ei liikunud. Taevas rahulik ja selge. Asusime kirikuteele. Tänavail oli märgata, et mõnede majade aknad olid kaetud tormiluukidega, vineeri- ja saepuruplaatidega.

Me sõitsime mööda paljudest kirikutest, kus peeti jumalateenistusi. Millest täna minu ametivennad-õed jutlustavad? Rahvas, kes peaks selle asemel, et muretult kirikus pühapäeva veeta, hoopiski kindlustama oma kodusid, päästma oma maist vara ja koduloomi. Nemad aga istuvad rahulikult kirikuis! Nagu meie, eestlased.

Kirikus tsiteerisin Dr. Martin Lutherit: „Kui homme tuleks maailma lõpp, siis täna ma istutaksin õunapuu“. Nii pühitsesime siis koos ameerika kristlastega pühapäeva Issanda Jeesuse Kristuse auks ja saime osa nii evangeeliumist kui ka Püha Õhtusöömaaja sakramendist. Kosutasime endid, istutasime üheskoos USU õunapuu, mille viljadest hakkas peagi igaüks oma ellujäämiseks jõudu ammutama.

Päeva viimane eesti jumalateenistus Baltimores kulges mõnusas meeleolus, kohvilauas juteldi ja oldi rõõmsad. Õhtuhämaruses tänavale astudes märkasime, et väljas oli valjenenud tuul.  Järsku saabus pimedus. Lakkamatu vihm. Torm valmistus oma laastamistööks: puid välja kiskuma tänavailt, koduaedadest, parkidest, hävitama elusid, kodusid, linnu, maad.

Et mitte mingit kontakti me lennufirmaga enam ei saanud, transport seisis, Amtrak rongid ei liikunud, nii jäi üle teha loetud minutitega otsus: veel täna, pühapäeva õhtul, asuda tagasiteele rendiautoga Washingtonist Californiasse.

Lennujaamas oli veel saada rendiautosid ja nii seadsingi auto odomeetri 0 -i. USA pealinn Washington käitus tol õhtul väärikalt ja rahulikult. Mingit paanikat polnud. Linnast väljasuunduvad 3 teed olid kõik vabad. Maksuliste teede sildid, teeviidad olid riidega kinni kaetud. Varem, tollimaksu eest kasutatavad kiirteed olid sel hetkel nüüd kõigile liiklejaile priid.

Otsisime keset pimedust vajaliku kiirtee nr. 81 üles ja olimegi juba lõuna poole liikumas. Sadas lumelörtsi. Ööseks saime puhkama Roanoke linna Virginia osariigis.

Ma ei pretendeeri mingile põnevale reisikirjale, sest kohtade kirjeldamisega jään ma hätta, samuti ei leia te minu jutust soovitatavaid vaatamisväärsusi turistidele. Hurmavaid loodusvaateid, maastikukirjeldusi. Me ei olnud turistid, seiklejad, puhkajad, nautlejad. Me ei olnud ka põgenikud... Kuigi.

Hommikul uuesti teekonda jätkates märkasime, et midagi on teisiti. Lõunasuunal, 81. teed mööda alla liikudes sõitsime koos evakueeritute kolonnis. Inimesed oma autodes, millede salongist paistsid kiiresti kokkupakitud riided, majapidamistarbed ja muu vajalik. Kuhu nemad sõitsid? Loodame, et kusagil turvalisemas kohas neid oodati. Ootasid omaksed, sugulased, sõbrad, lähedased.

Samastusime nendega. Põgenesime orkaani jalust. Mul oli hinges häbi. Meenutasin alles eile koosoldud hetki kohalike eestlastega, kes jäid meist maha nii rahulikena, kindlameelsetena.  Baltimore kirikus oli isegi üks noor perekond väikeste lastega. Mis neist täna saanud on? Kuidas nende hommik algas? Kas neil elektrit, vett, sooja ja süüa on?

Lumelörts segab auto esiaknast väljavaadet, kojamehed töötavad kõige kiirema kiirusega, püüdes teha pisutki nähtavust. 81. tee põhjasuunas aga tulevad vastu suurte veoautode, militaartehnika , päästeautode kolonnid. Järjekindlalt. Lakkamatult. Nemad peavad, neil on vastutus.

Elektrimontööride masinad, mis on varustatud korvtõstukitega ja puurmasinatega. Vagunelamud, automajad. Humveed, sõjaväetehnika. Kiirabiautod, tuletõrje-päästemasinad. Veoautod treileritega. Koormaks diiselelektrigeneraatorid. Veoautod, treileritel sõjaväe pontoonsillad. Ehitusmaterjalid.  Torud. Juhtmed. Kaablirullid. Ekskavaatorid, Kütuseautod, tsisternid. Autod, mille lastiks kerged ujuvvahendid, paadid, mootorpaadid, kaatrid. See lõppematu autodekolonn tuli meile vastu Virginia 81. kiirteel.  Samasugused masinad liikusid meile vastu mööda 40. kiirteed Tennessee, Arkansase, Oklahoma, Texase osariikides.

Vastu tulid inglid. Aitama. Inimlikku abi andma. Päästma. Korda tegema. Parandama. Uuesti üles ehitama. Julgustama. Lootust andma.

Mõne päeva pärast, olles läbinud ka New Mexico ja Arizona osariigid, saabusime koju Highlandisse. Odomeeter näitas 2650 miili rendiauto läbisõitu. Mida me veel nägime, kogesime, eks sellest kunagi teine kord.  Kui Jumal lubab.

Kui Jumal lubab, nii peabki alati ütlema. Minu arvates oli see sõit jutlus. Jutlus, mis kestis 2650 miili.  Teekonda. Mõtteid ja nägemist. Jumala abi nägemist.  Kuidas ja keda Jumal kasutab oma päästeplaani ellu viimiseks.  Usklikke, kartmatuid, ennastsalgavaid, pühendunud töömehi ja naisi.  Sellest see jutlus rääkiski.

Jüri Pallo - 12. novembril 2012.a. Highlandis

This page was last edited on May 08, 2020 12:08 PM