Minu käest on korduvalt küsitud, milline on mu nägemus seoses Los Angelese Eesti koguduse tulevikuga. Paljud lisavad sellele küsimusele ka omaenda mõtted, mis on enamasti üsna pessimistlikud, prognoosides koguduse peatset hääbumist.

Mina seda pessimismi ei jaga. Jah, paljud koguduseliikmed on juba kõrges eas, aga nii on see igal pool. Vahel öeldakse naljaga pooleks, et kõik tahaksid kaua elada, aga keegi ei taha vanaks saada – ometi on vaieldamatu tõsiasi, et vananemine kuulub inimelu juurde, järelikult ei saa selles, et paljud koguduseliikmed on kõrges eas, näha midagi traagilist. Vastupidi, see on märk Jumala hoidmisest ja õnnistusest.

Mõned kurdavad selle üle, et noori on jumalateenistustel vähevõitu. Tavaliselt palun ma kurtjatel meenutada aega, mil nad olid ise noored – kui sagedasti nad siis kirikusse jõudsid? Küllap on ka selle asja juures nii, et kõigel on oma aeg. Selleks, et mõista, mis on elus tõeliselt oluline, on vaja aega. Ja kuna meie suhe Jumalaga Kristuse kaudu on kõige olulisem asi üleüldse, siis on selle tõeliseks mõistmiseks vaja kõige põhjalikumat süvenemist ning tihtipeale ka kõige rohkem aega. Kui inimene otsib siiralt tõde, vastuseid elu põhiküsimustele ning oma olemasolu mõtet, küllap siis Jumal annab aja ka leidmiseks.

Niisiis olen ma küllaltki optimistlik. Või õigemini: realistlik.

Kirikuelu keskmeks on kahtlemata koguduse jumalateenistus. Siinsetes oludes näib olevat optimaalne jätkata kahe regulaarse jumalateenistusega kuus (mõnigate eranditega teatud erijuhtudel). Panen kõigile koguduseliikmetele südamele: kui teil on vähegi võimalik, siis osalege jumalateenistustel. Pühakiri rõhutab, et me ei tohi jätta unarusse oma koguduse kooskäimist (Hb 10:25). See on allikas, millest ammutame nii Jumala Sõna kui Tema õndsakstegevat armu.

Küllap on koguduseliikmete hulgas palju neidki, kes ei ole suutelised enam kirikusse tulema. Leian, et minu kõige suurem tähelepanu peabki kuuluma just neile. Seepärast loodan, et mul on võimalik alustada regulaarset koguduseliikmete külastamist. Kõik need, kes leiavad nüüd kohe, et nad tahaksid hea meelega koguduse õpetaja endale külla kutsuda, võivad võtta minuga telefoni teel ühendust niipea, kui on selle artikli läbi lugenud. Neile, kes seda mingil põhjusel teha ei söanda, püüan ma ise helistada. Niisiis: palun olge valmis selleks, et koguduse õpetaja teile helistab ning uurib võimaluse järele teid külastada.

Õpetaja kodukülastust ei ole vaja karta. Selleks ei pea tegema mingeid erilisi ettevalmistusi, see ei võta palju aega, see ei tähenda ka seda, et inimene peaks kohe surema hakkama. Hingekarjasena on mul soov ja kohustus oma karja tundma õppida, seepärast olen kogu südamest tänulik, kui see on võimalik ning olete valmis mind oma kodus vastu võtma, mulle oma elust jutustama, minuga koos palvetama ja niisamagi kõigest huvipakkuvast juttu puhuma. Kahtlemata kuulub kodukülastuse juurde võimalus saada osa armulauasakramendist, soovitan seda eriti neile, kes ei ole saanud ammu tulla kirikusse ega armulauale.

Annan lõpetuseks mõned punktid, mida tasub pidada silmas kõigil kristlastel, mis aitavad meil usus püsida ja kasvada ning head kristlikku elu elada.

- Ristiinimese elu lahutamatuks osaks on isiklik suhe Jumalaga, mis väljendub ühelt poolt igapäevases palveelus (näiteks hommiku-, õhtu- ja söögipalve) ning regulaarses Pühakirja lugemises (kirikukalendri või muu lugemiskava alusel).

- Iga kristlane vajab koguduse osadust, seepärast tuleb võimalust mööda alati osaleda jumalateenistustel.

- Lisaks koguduse osadusele on vajalik ka isiklik osadus, võimalus kellegagi olulistest asjadest rääkida, vaimulik juhendamine. Vaimulikuks juhendajaks võib olla kas koguduse õpetaja või keegi teine – peaasi, et inimene ei püüaks iga hinna eest ainult ihuüksi oma usu- ja elurännakuga toime tulla.

- Me kõik eksime aeg-ajalt, vahel päris rängasti, ja see võib tuua endaga kaasa raske süükoorma. Jumal on oma kirikule andnud võtmete meelevalla ehk pattude andeksandmise, mida kirik rakendab oma vaimulike kaudu pihil. Kui kedagi vaevab süü, siis ta ärgu viivitagu, vaid otsigu kohemaid koguduse õpetajalt abi ja kergendust.

- Viimaks: isegi siis, kui ei ole mingeid eriolukordi või probleeme, on ikkagi hea hoida pidevat kontakti oma hingekarjasega. Niisiis kehtib kõik see, mida kirjutasin ennist kodukülastuste kohta, kõigi koguduseliikmete, mitte ainult nende puhul, kes enam ise kirikusse ei saa.

Ma usun, et kui Jumal on lubanud meie kogudusel tekkida, kasvada ja jätkuvalt tegutseda, siis järelikult on seda tarvis. Seepärast vaatan ma tulevikku julgusega ning loodan, et saame üheskoos meie kätte usaldatud tööd rõõmuga jätkata.

Armsad sõbrad, loodan kogeda teie avatud vastuvõttu ning soovin anda omalt poolt parima Los Angelese Eesti koguduse ja kõikide siinsete rahvuskaaslaste teenimiseks, Jumala suurimaks auks.

Õpetaja Enn Auksmann