Armsad sõbrad,

viimaste aastate jooksul olete võinud lugeda mitmeid vaimulikke tekste, mida olen Los Angelese Koguduse Teadete tarvis kirjutanud. Samuti on mul olnud võimalik mitmetega teie hulgast isiklikult kohtuda. Siiski pean vajalikuks nüüd, mil olen oma perega püsivamalt siinse koguduse keskele elama asunud, kirjutada mõned read enda, oma abikaasa ja meiega koos olevate poegade tutvustamiseks.

Minu abikaasa Mirje on sündinud 3. märtsil 1969. aastal Tallinnas, elanud esimesed eluaastad Harjumaal Alaveres, pärast seda kuni keskkooli lõpetamiseni Tapal. Mirje isa oli Tapa Metodisti koguduse pastor, ema põhiliselt kodune, kuna lapsi oli peres kokku viis – Mirjel on neli venda, neist kolm temast vanemad, üks noorem. Vanuselt teine vend Eenok on koos oma perega elanud juba üle veerand sajandi Ameerikas Washingtoni osariigis.

Pärast keskkooli lõpetamist astus Mirje Tartu ülikooli, kus ta õppis matemaatikat. Tutvusime temaga pärast esimese aasta lõppu Tartu botaanikaaias toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel, kuhu tema oli sattunud uudishimust, mina aga seetõttu, et olin samal ajal Tartu ülikooli ajalooüliõpilane.

Abiellusime 1989. aasta suvel. 2. augustil 1991. aastal sündis meie esimene poeg Johannes. Selleks ajaks olin juba alustanud teoloogiaõpinguid ning pärast paariaastast praktikat Tartu Pauluse koguduses usaldati minu hoolde esimene iseseisev õpetajakoht Tallinna lähistel asuvas Jõelähtme koguduses.

3. aprillil 1993. aastal sündis meile tütar Maarja, veidi rohkem kui aasta hiljem asusime elama Paidesse, kus Mirje leidis mõne aja pärast töökoha Järva Maakohtu kantselei juhatajana.

Edasi tuli kolimine Hiiumaale, see oli aastal 1998. Mirje töötas Kärdla linnavalitsuses, õppides samal ajal Tallinnas õigusteadust. Hiiumaalt asusime 2004. aastal Pärnusse. Mirje jätkas töötamist nüüd juba Pärnu linnavalitsuses, kus, nagu Kärdlaski, oli tema ülesandeks erinevate projektide tarvis raha leidmine.

20. juulil 2008. aastal sündis meie kolmas laps Joosep Felix.

Nii Johannes kui Joosep Felix on meiega Californias. Joosep Felix käib juba koolis, siinse õppesüsteemi kohaselt läks ta sügisel kolmandasse klassi (Eestis oleks ta olnud teises klassis). Kuna Johannes vajab toimetulekuks perekonna tuge, ei saanud ta jääda omapäi Eestisse. Loodetavasti leiame talle siin peagi sobivat tegevust, võib-olla ka õppimisvõimalusi.

Mina olen sündinud Pärnus 30. oktoobril 1969. aastal. Mu ema on põline pärnakas, isa oli pärit Viljandimaalt, kohtusid nad Tartus ja asusid sinna ka elama. Kuna korteri leidmine võttis aega, möödusid minu esimesed eluaastad peamiselt Pärnus vanavanemate juures, nii ma pidasingi oma päriskoduks ikka Pärnut, ka koolipõlves, mil põhiline osa aastast möödus Tartus.

Õppisin Tartu 3. Keskkoolis, kus omandasin lisaks tavapärasele üldharidusele süvendatud keeleõppeprogrammi abil küllaltki hea saksa keele oskuse, mis on mulle hilisemas elus suureks kasuks tulnud. Kuna meie suguvõsas oli terve rida ajaloolasi (neist kõige nimekam üks mu onudest, Rein Helme, kes on nüüdseks juba igavikku lahkunud), oli kuidagi enesestmõistetav, et minagi asusin pärast keskkooli õppima Tartu ülikooli ajalooteaduskonda.

Aja möödudes süvenes minus aga üha huvi usuteaduse vastu ning viimaks astusingi Tallinnas asuvasse luterliku kiriku Usuteaduse Instituuti, milles õppimisega kaasnes algusest peale ülimalt intensiivne kirikutöö praktika, esialgu Tartu Pauluse koguduse õpetaja Harald Tammuri kõrval, hiljem, nagu ülal kirjeldatud, juba iseseisvalt.

Kirikuõpetajaks ordineeriti mind 10. oktoobril 1992. aastal. Kokku olen ma nii ordinatsioonile eelnenud kui järgnenud aastate jooksul rohkem või vähem teeninud kahtekümmend kahte kogudust Eestis, Los Angelese kogudus oleks niisiis kahekümne kolmas. Minu põhimõtteks on olnud minna alati sinna, kuhu Jumal tahab ja kirikul on tarvis mind saata. Just nii võtan ma ka oma praegust teenimist Ameerikas.

Kuna meie pere immigratsiooniküsimused, eriti seoses Johannese eriolukorraga, ei ole senini päriselt lahenenud, ei tee me hetkel ka kuigi pikki tulevikuplaane. Olen tänulik Eesti kirikuvalitsusele, kes on võimaldanud mulle pikaajalise puhkuse, nõndanimetatud sabatiaasta, mille kestel meil on võimalik kõike vajalikku korraldada ning mille järel me saame toimida parimal viisil vastavalt sellele, millised teed Taevaisa meie ees avab. Selleks palume tänumeelega südames ka teie kõikide eestpalveid.

Praegu viibime Ameerika Ühendriikides minule kui Los Angelese Eesti koguduse õpetajale väljastatud tööviisa alusel. Saabusime 16. juunil ning oleme end sisse seadnud väikses korteris Irvine’is. Siinkohal tahame tänada kõiki, kes on meid lahkesti vastu võtnud ning olnud meile suureks toeks sisseelamisel ja -seadmisel. Meie kõige südamlikumad tänusõnad kuuluvad Heino, Maie ja Ingrid Nurmbergile, Tõnis ja Aili Rebasele, Asta ja Boris Auksmannile, Edgar ja Linda Kasklale, Tiiu Leetmaale, Uve Sillatile, Agnes Palangole, Ellen Pähnale, Tiia Mikkelsaarele, Kristi Heinsoole, Heljo Kasklale, Tom Laupale - ning paludele teistele, kelle nimesid ei jõua siinkohal üles lugeda.

Soovime kogu perega teile rohket Jumala õnnistust ning loodame teid sagedasti kohata meie koguduse jumalateenistustel.