Jumalateenistuse tervik ja üksikosad - Algus
Koguduse Teated - Juuli 2017, Nr. 4

Jumalateenistuse üksikosade kirjeldamist ja nende tähenduse mõtestamist tuleb alustada tervikust. Kristlik jumalateenistus on inimese kohtumine Jumala, iseenda ja oma kaasinimesega, see on midagi, mis peab sündima nii ihus kui vaimus, kusjuures mitte ainult inimlikus mõttes, vaid ka jumalikus: Kristuse Ihuna ja Tema Vaimu poolt üles ehitatuna, kantuna, täidetuna, vaimustatuna ja juhituna.

Pühakiri ütleb, et "Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal" (1Kr 14:33), ja see tõdemus seisab koguduse jumalateenistuse kontekstis. Niisiis on jumalateenistuse puhul oluline kord.

Üks jumalateenistuse ülesehituse kirjeldamisel kasutatav mõiste – ordo – just seda tähendabki: korda. Või kitsamas mõttes: järjekorda, järjestust, asjakorraldust. Sellest ladinakeelsest sõnast tuleneb näiteks ingliskeelne order, aga ka nii saksa keeles kasutatav kui selle kaudu eesti keelde tulnud liturgiline termin ordinarium – jumalateenistuse enamasti samaks jäävad osad, milleks laias laastus loetakse järgmisi:

Kyrie (Issand halasta) – Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) – Credo (Usutunnistus) – Sanctus (Püha, püha, püha) – Agnus Dei (Jumala Tall)

Tegelikult on taolisi ikka ja jälle korduvaid ja kindlal kohal seisvaid elemente veelgi, näiteks mitmesugused kogudusepoolsed vastused või jumalateenistuse lõpul kõlavad õnnistussõnad. Laiemalt võttes on kogu jumalateenistuse ülesehitus ordo – kindel kord ja järjekord, millest igal tavapärasel jumalateenistusel lähtutakse.

Sõnaga ordo või ordinarium paaris kostab tihtipeale teine oluline mõiste: proprium. Sageli seletatakse seda kui jumalateenistuse "muutuvaid osi". Sisuliselt on taoline selgitus õige, kuid tegelikult tähendab sõna proprium midagi, mis kuulub erilisel viisil kellelegi või millegi juurde. Inglise keeles tuleneb siit näiteks sõna property, aga ka sõna proper, mis tähendab millegi sobivust – niisiis kujutab proprium endast liturgia puhul jumalateenistusi taolisi osi, mis kuuluvad ühe või teise päeva, kirikuaasta perioodi või püha juurde, mis on just selleks konkreetseks ajaks ja päevaks kohased. Taolisteks osadeks on enamus palveid, samuti pühakirjalugemised ja veel üht-teist.

Viimaste sajandite jooksul väljakujunenud luterliku jumalateenistuse traditsioon Eestis rajaneb läänekiriku liturgiale, mille aluseks on rooma missa. Seepärast on järgnevalt jumalateenistuse üksikosasid tutvustades peetud silmas just neid kahte: traditsioonilist ladina missat ning sellest välja kasvanud luterlikku jumalateenistust, viimast peaasjalikult 1902. aastal ilmunud eestikeelse Agenda (ja selle järgnevate väljaannete) põhjal.

Oluliseks erinevuseks rooma missaga on see, et luterlik jumalateenistus omistab suure tähtsuse koguduselaulule. Sellest aga teeme loodetavasti juttu edaspidi, nii et järgnevas jumalateenistuse üksikosade käsitluses koguduse koraale eraldi ei nimetata.

Traditsiooniline rooma missa algab ettevalmistuspalvetega, mida luterliku jumalateenistuse puhul asendab osaliselt käärkambris peetav palve enne kirikusse sisenemist ning mille juurde kuulub ka koguduse ühine patutunnistus, mille varasemalt ütlesid vastastikku vaid preester ja altariteener.

Ühine on mõlemale traditsioonile see, et koguduse jumalateenistus algab Introituse ehk algussalmidega. Ajalooliselt oli tõenäoliselt tegemist terve psalmiga, mida lauldi-palvetati vaimulike sisenemise ajal kirikusse (sarnaselt praeguse koguduse koraaliga). Hiljem jäi sellest alguspsalmist järgi vaid paar salmi, tavaliselt mõne psalmi algusest, koos eelneva ja järgneva kordussalmi ehk antifoniga. Meie Agenda on osaliselt rooma missa algussalmid üle võtnud, neis küll enamasti teatud muudatusi tehes. Näiteks Advendiaja I pühapäeva vanakiriklik Introitus on järgmine:

"Sinu poole ma tõstan oma hinge. Mu Jumal, Sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse; ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata minu pärast!

Ei jää ju häbisse ükski neist, kes Sind ootavad. Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

Sinu poole ma tõstan oma hinge. Mu Jumal, Sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse; ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata minu pärast! Ei jää ju häbisse ükski neist, kes Sind ootavad."

Meie Agendas on sama pühapäeva algussalmid aga sellised:

"Jehoova, Sinu poole ma ülendan oma hinge; mu Jumal, Sinule ma loodan. Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradasid.

Ole üpris väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu Kuningas tuleb sulle, õige, ja Tema saadab abi. Valmistage kõrves Jehoova teed, tehke lagedal maal maantee tasaseks meie Jumalale.

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen."

Algussalmide mõte on juhatada sisse jumalateenistuse teema, näidata kohe alguses, millises kirikuaasta ajas parajasti viibitakse või millist püha tähistatakse, ning anda sellele ka sisuline tähendus. Nii saame Advendiaja I pühapäeva algussalmidest teada, et tegemist on ootuse- ja lootuse ajaga; et Jumal on see, kelle poole peame tõstma oma palge ja oma hinge ning kellelt paluma abi ja päästet; kellele meid kutsutakse teed valmistama ning kes kingib meile jääva rõõmu seeläbi, et tuleb meile kui tõeline Kuningas.

Meie agendas on algussalmid jagatud nõnda, et esimese poole peaks laulma koor, teise aga õpetaja – ning viimaks vastab kogudus: "Nõnda kui alguses oli…" Tavaliselt on küll nii, et õpetaja loeb algussalmide mõlemad pooled, ja sellest on õigupoolest kahju, kuna nõnda läheb liturgia kahekõnelisest iseloomust palju kaduma.

Seoses sellega tasub meenutada 1834. aastal ilmunud Agendat, milles öeldakse liturgilisest laulust kõneldes:

"Kui paljo waljaöppetud Korilauljaid iggas kohhas saab ollema, se kül ikka sedda möda, kuida kohha joud annab; agga olgo joud kül kassin, ikka sedda lota, et koggodusse suremast hulgast wähhemaks kahheksa kolilast saaks leida, kes monne täie innimesse abbiga, nende wastokostmisse lauludega, mis hölpsaste ja kergeste on pandud, korda sawad. Kui peaks jämmeda ja keskmise heäle lauljattest (Bass- und Tenorstimmen) koggoni pudo ollema, siis woib sellega leppida kui penikesse ja körge heäle lauljad (Discantisten und Altisten) kolme ehk kahhegi heälega need sannad laulwad, mis korilauljattele on üllespandud. Agga kus seddagi ei olleks sada, woib korilauljatte assemel koggodus lauldes wastada, sedda möda kui nodid juhhatawad, mis seie tahha on lissatud.

Kus segi woimatta, et korilauljad ehk koggodus need wastokostmisse laulud laulwad, seal loeb Öppetaja need kirriko tenistusse jure seätud sannad ilma wastokostmisseta."

Nii on algussalmid suurepäraseks näiteks selle kohta, kuidas hädaolukorraks ette nähtud erandist on saanud reegel. Oleks väga kaunis, kui suudaksime siin viia oma praktika taas kooskõlla Agenda koostajate mõtteviisiga, seda enam, et nii pakuksime motivatsiooni ja vaheldust kogudusele, kooridele ja teistelegi muusikutele.

Muide, muusika osas on eriti 1834. aasta Agenda väga avarapilguline, öeldes midagi, mis näikse hiljem suurel määral kaduma läinud olevat:

"Korilauljatte wastamisse laulud ei olle laulowisi polest nisuggusiks piddada, mis ikka muutmatta peawad seisma jäma. Kui oskajad mehhed, kes kirriko pühha mängi ja lauloga tuttawad, peaksid weel muid sündsaid laulowisisid ülleswötma, et neid aioti prukida, siis üllem waimolik Kohhus, kui neid enne saab läbbikatsunud, ei wötta nende pärrast lubbaandmist kelata."

Artiklitesarja järgmises osas jätkame jumalateenistuse algusosa käsitlemist.

Enn Auksmann

This page was last edited on July 04, 2017 11:01 AM
Clipart courtesy of www.ChristiansUnite.com