Nagu Ülestõusmispühale eelneb Suur Paast, nii kuulub ka Issanda sündimise püha – jõulude – juurde ettevalmistusaeg. Tänapäeval tuntakse seda enamasti advendiaja nime all, varemalt tarvitati eesti keeles veidi pikemat nimetust: Kristuse tulemise aeg. Õigupoolest tähendavad mõlemad üht ja sama: advent on ladina keelest pärinev sõna, mis tähendabki tulemist.  

Erinevalt Suurest Paastust ei seostata advendiaega praegusel ajal – vähemalt läänekiriku aladel – enamasti meeleparanduse ega paastumisega, vaid sellest on saanud pigem jõulupühade etteulatuv pikendus: tuled säravad, kuused on ehitud, kõlavad jõululaulud, keedetakse ja küpsetatakse ning pühendutakse heategevusele – või vähemalt räägitakse sellest rohkem kui tavaliselt.  

Viimane kujutab endast tegelikult suurepärast seost sellega, mida kirik mõistab Pühkirja alusel õigel viisil paastumisena: prohvet Jesaja sõnul on selleks loobumine kurjast ja ülekohtust, kannatajate aitamine, rõhutute vabastamine, kodututele peavarju pakkumine, alastiolijate riietamine ja näljaste toitmine (vrd Jesaja 58).  

Ometi peaks advendiaeg olema midagi veelgi rohkemat kui eriline aeg heategevuseks – see on aeg, mis, nagu paastuajale sobilik, peaks panema meid mõtlema mitte niivõrd oma, kuivõrd Jumala tegudele, ja iseendale eeskätt selle valguses, milline on meie tõeline olukord praeguses, langenud maailmas.  

Kirik on võtnud advendiaja põhitooni Iisraeli rahva pagendust ja vangipõlve kajastavatest prohvetikuulutustest, millest vast kõige tuntum on järgmine:  

"Trööstige, trööstige minu rahvast," ütleb teie Jumal. "Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest." Hüüdja hääl: "Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks!" (Jesaja 40:1-4)  

Advendiaja algset meeleolu ja mõtteviisi aitab väga hästi tabada ka prohveti hüüe: "Oh, et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Jesaja 64:1) Küllap inimene, kes on olnud ise sunnitud minema või viidud pagendusse – olgu näiteks need meie rahva hulgast, keda sõda kandis läände või loomavagunid itta –, teab, mida see tähendab: olla täielikult vastu oma tahtmist viidud kaasa kuhugi tundmatusse, teadmata, kuhu ja kas üldse jõutakse, ning veelgi vähem seda, millal ja kas kunagi tekib võimalus tagasi pöörduda.  

Sa ei tea midagi oma kodupaigast ega isamajast… sa oled ära lõigatud oma perekonnast, võib-olla koguni kõige lähematest… sul ei ole mitte midagi… sind ennastki ei peeta õieti mitte kellekski… sa pead kogema hoolimatust, põlgust, ülekohut, pilkeid, vaenu ja naeru ning tegema kõike, mis võimalik, et endal ja neil, kes sinust sõltuvad, hinge sees hoida – ka selliseid asju, millest sa tavalises olukorras tagasi kohkuksid…  

Meil on raske seda kõike oma praeguses elus ette kujutada, aga ometi on see tegelikkus ka praegu. Väga karm tegelikkus väga paljude inimeste elus. Ning mingil kombel siiski ka kogu inimkonna elus – sest isegi advendiajal, sellel nii enesestmõistetavalt hea tegemise ajaks peetaval ajal, ei tee me sugugi alati seda head, mida tahaksime, vaid pigem halba, mida me ei tahagi (vrd Roomlastele 7).  

Selles mõttes elame kõik eksiilis: me oleme pagendatud Jumala juurest, kes on meie elu ja õigus, ning peame saama hakkama selles surma ja ülekohtu meelevalla alla heidetud maailmas, kusjuures nii tihti oleme meie ise ülekohtu orjad ja tööriistad, kelle abil surm ja kuri meie ja meie maailma üle võimutsevad. Ning kui püüame end rebida lahti sellest lingust, millesse meid on püütud, siis on tulemuseks enamasti see, et sõlmed jooksevad üha tugevamini kokku ja köidikud soonivad veelgi valusamalt.  

See on üks pool advendiaja tõelisest meeleolust nii, nagu kirik on seda algusest peale mõistnud. Teine pool on aga veelgi olulisem: see on sõnum Jumalast, kes on armastus ning kes on tulnud ja tuleb meid lunastama.  

Väga kaunilt ja tabavalt tuleb see mõte esile ühes tuntumas advendilaulus, mis ladina keeles algab sõnadega "Veni, veni Emmanuel", olles tänapäeval küll rohkem teada ingliskeelses versioonis "O come, O come, Emmanuel". Enam-vähem otse tõlgituna algab see laul nõnda:  

Oh tule, tule, Immaanuel, päästa vangist Iisrael,
kes pagenduses kurvastab, ilma ja kaugel Jumala Pojast.
Rõõmusta, rõõmusta, Iisrael, sest sulle sünnib Immaanuel!  

Jumal julgustas prohvetite kaudu oma rahvast elama pagenduseski nii, nagu on hea ja õige. Sedasama peame püüdma ja tegema meiegi. Ning mõeldes tänuga kõigele, mida Jumal on meie heaks teinud ja jätkuvalt teeb, on täiesti omal kohal ka heategevus – mitte ainult advendi-, vaid igal ajal.  

Siiski tasub jõuludeks valmistudes võtta aega ka selleks, et endale tõsiselt meelde tuletada, et "meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast" (Hb 13:14). See tähendab, et me elame pagenduses ning meie tõeline kodumaa ja seega kogu meie elu tegelik eesmärk on Jumalariik taevas. Sinna me pääseme, kaduvuse, patu, kurja ja surma orjusest vabastatuna, aga ainult tänu Temale, kes on käristanud lõhki taevad, et tulla meid päästma kui Immaanuel – Jumal, kes on alati meiega.

Õpetaja Enn Auksmann
detsember 2017

This page was last edited on December 03, 2017 10:23 AM