Uues Testamendis nimetatakse kirikut või kogudust Kristuse Ihuks. Kristus kasutab ja juhib meid nagu pea oma ihu. Selle ihu liikmeiks oleme saanud ristimise kaudu, mis on ühelt poolt inimese isiklik osasaamine Kristuse surmast ja ülestõusmisest, teisalt aga tema ühteliitmine kõigi ristitute osadusega mitte ainult justkui perekonnas vendade ja õdedena, vaid tõepoolest nagu ühte ihusse kuuluvate erinevate kehaosade või organitena.

Sageli mõistetakse seda ühtekuuluvust eeskätt kõigile laieneva sotsiaalse kohustusena. Ka see on tähtis, nii ütleb näiteks püha Paulus: "Kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!" (Gl 6:10). Siiski on veelgi tähtsam meeles pidada, et Kristuse Ihu liikmeks olemine tähendab eelkõige enda andmist Tema teenistusse, et jätkata siin maailmas seda, milleks Tema on inimeseks saanud, kannatanud, surnud ja üles tõusnud: "Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mt 20:28)

Niisiis peab kõik, mida kirik teeb, olema eeskätt Jumala lunastustöö teenistuses. Kristuses teostunud lunastuse eesmärgiks on ühendada meid taas Jumalaga, pühkides minema kõik selle, mis meid Temast lahutab, ja tehes meid meisse valatud armu abil võimeliseks Jumalat kogema ja viimselt – taevases kirkuses – ka palgest palgesse nägema. Apostel Paulus ütleb, et Jumal "on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees" (2Kr 5:21), ning näitab, milline ülesanne võrsub sellest meile, kristlastele, Kristuse maapealsele Ihule: "Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!" (2Kr 5:20)

Just sellest lähtudes tuleb mõtestada ja mõista ka kristlikku jumalateenistust, mis on Kristuse lunastustöö otsene jätkumine või õigemini meile ja teistele inimestele kättesaadavaks tegemine, rakendamine nii, et saame osa selle viljast: Jumala armust ja ühendusest Temaga.

Kristlikku jumalateenistust võib kirjeldada kui inimese kohtumist Jumala, iseenda ja oma kaasinimesega, mis tuleb eriti hästi esile, kui vaatleme traditsioonilise jumalateenistuse üksteisele järgnevaid osi.

Jumalateenistus algab ettevalmistusega Issanda ette astumiseks. Õigupoolest peaks see algus leidma aset juba varem, kodus ning, kui kõneleme pühapäevasest jumalateenistusest, siis vana tava kohaselt kas laupäevase pihil käimise või vähemalt hingamispäeva õhtut tähistava ja pühapäeva sisse juhatava kirikukella helinaga, mida vanemad inimesed ehk veel mäletavad.

Siiski on ka konkreetselt kirikus toimuva jumalateenistuse esimeseks osaks ettevalmistus, mis seisneb Jumala ees vaikseks jäämises, oma elu üle Tema käskude valguses järele mõtlemises, oma eksimuste tunnistamises ja andeks palumises. See ettevalmistav osa seostub meie jaoks peamiselt patutunnistusega, kuigi selle juurde – kas eele või järele – kuulub traditsiooniliselt teisigi elemente, näiteks valitud pühakirjakohtadest algussalmid või vanema tava kohaselt nn astmepalved, s.t ettevalmistuspalved, mida öeldakse altari astmete ees.

Saksa keeles on ettevalmistuspalve kohta tarvitatud huvitavat sõna Rüstgebet, mis viitab sellele, et lisaks patutunnistusele on oluline ka enese "varustamine" või koguni "relvastumine" eelseisvaks teekonnaks. Kristlase "sõjavarustust" või "relvastust" kirjeldab püha Paulus Kirjas efes

lastele: "Saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest." (Ef 6:10-18)

Pärast seda, kui on kogudus on tunnistanud oma patud ja usaldanud ennast Jumala halastuse hoolde (Kyrie eleison) ning laulnud kiituslaulu Pühimale Kolmainsusele (Gloria in excelsis Deo), juhatatakse lühikese palvega sisse jumalateenistuse esimene peaosa, milleks on kohtumine Jumalaga Tema Sõnas, pühakirjalugemistes. Meile kuulutatakse Jumala suuri tegusid ja Tema armu Evangeeliumi, mida selgitatakse jutluse abil, et saaksime Jumala armu ja tahte üle järele mõelda ning taas oma elu Tema Sõna valguses järgi kaaluda. Sõnaosa juurde kuulub meie traditsioonis ka koguduse ühine usutunnistus.

Jumalateenistuse järgmiseks osaks on palve ja ohver, millega armulauaga jumalateenistuse puhul juhatatakse sisse teine või õigemini tõeline kõrgpunkt: osasaamine Kristuse ristiohvrist pühima Altarisakramendi kaudu.

Kirikupalves usaldame isiklikult ja kogudusena iseennast, oma elu, aga mitte ainult, vaid ka teised inimesed ja kogu maailma Jumala kätte, tänades ja kiites Teda kõigi Tema heade andide eest ning tuues vastavalt kohalikule tavale kas enne või pärast seda Jumala ette ka oma annetused, millega näitame, et mõistame oma vastutust ja osa ning oleme valmis tegema häid tegusid ja tooma vajadusel ohvreidki.

Suurimaks ohvriks – tegelikult ainsaks tõeliseks ohvriks, milles on kokku võetud kõik teised ning mis ainsana ja lõplikult on toonud lunastuse – on Kristuse eneseandmine Kolgata ristil. Armulaua müsteerium teeb meile võimalikuks sellest sakramentaalsel viisil osa saada, asetades meid justkui Kolgata risti alla ning kinkides meile Tema Ihu ja Vere osasaamise läbi tõelise, lähima mõeldava ühenduse Jumalaga.

Nii armulaualiturgia kui ülejäänud jumalateenistuse üksikutest elementidest tuleb juttu edaspidi, praegu piirdugem lisaks ülalöeldule tõdemusega, et peale ühenduse Jumalaga Kristuse Ihu ja Vere läbi tähendab armulauasöömaaeg nagu igasugune ühissöömaaeg ka osadust oma ligimestega, oma vendade ja õdedega, nii lähedaste kui kaugete, nii elavate kui lahkunutega.

Pühim Altarisakrament on kosutuseks nii ihule kui hingele, Martin Luther ütleb armulaua kohta Suures Katekismuses: "Seepärast võib seda igati õigustatult nimetada hingede toiduks, mis uut inimest toidab ja kosutab. Sest ristimise läbi me sünnime esmalt uuesti, sealjuures jääb aga, nagu öeldud, vana nahk inimese lihal ja verel alles, kus on nii palju kuradi- ja maailmapoolseid takistusi ja kiusatusi, et me tihtipeale väsime ja muutume jõuetuks ning mõnikord ka vääratame. Seepärast ongi meile antud armulaud meie igapäevaseks karjamaaks ja toiduks, et usk leiaks kosutust ja kinnitust, et selles võitluses mitte tagasi langeda, vaid aina tugevamaks ja tugevamaks saada."

Jumalateenistus lõpeb Jumala tänamise ja Tema õnnistuse palumisega. Me ütleme oma Taevasele Isale südamest tänu kõigi Tema andide, nii Sõna kui sakramendi eest, usaldame ennast, oma elu ja kogu maailma Tema armu hoolde ning astume pühapäevast argipäeva, sakraalsest igapäevaellu Jumala õnnistusele lootes, püüdega kanda Tema imelist armastust kõikideni, kellega me oma teel kokku satume.

Meie artiklitesarja järgmises osas alustame jumalateenistuse üksikosade lahtiseletamist.

Õpetaja Enn Auksmann