Käesoleva artikli pealkiri on nimme ladinakeelne – mitte peenutsemise pärast, vaid seetõttu, et tõenäoliselt on selle rea näol tegemist tuntuima tekstiga, mis sisaldab ladina verbi advenire (tulema, saabuma). Just sellest sõnast pärineb mõiste advendiaeg, mida eesti keeles nimetatakse traditsiooniliselt ka Kristuse tulemise ajaks.

Käesoleva artikli pealkirjaks on Meie Isa palve kolmas lause (ehk teine palve), mida Martin Luther seletab oma Väikses Katekismuses nõnda:

SINU RIIK TULGU.

Mis see on?

Vastus: Jumala riik tuleb ka ilma meie palveta, iseenesest, kuid me palume selles palves, et see tuleks ka meie juurde.

Kuidas see toimub?

Vastus: Kui taevane Isa annab meile oma Püha Vaimu, et me usuksime Tema armu lä̈bi Tema püha sõna ja elaksime jumalakartlikult nii siinset maist kui ka sealset igavest elu.

Kuna Meie Isa palve peaks kuuluma iga ristiinimese igasse päeva, sellel peaks olema kindel koht meie hommiku- ja õhtupalves, võime öelda, et me ei palveta regulaarselt mitte ainult igapäevase leiva, vaid ka "igapäevase advendiaja" pärast.

Kirikukalendris tähendab advendiaeg väliselt eeskätt valmistumist jõuludeks – Issanda sündimise pühaks. Sisuliselt tähendab see aga aastast aastasse korduvat meeldetuletust, et me viibime lakkamatus n-ö vaheajas, mida teoloogid iseloomustavad väljendiga "juba, aga veel mitte": me usume, et Kristus on tulnud ning Tal on kõik meelevald nii taevas kui maa peal, ent oleme samaaegselt siiski veel ootuse ajas. Aegade lõpul tuleb Kristus taas ning siis saab Tema kuningriik kõigile vastuvaidlematult avalikuks.

Üks eksiarvamus, milles paljud inimesed elavad, on, nagu oleks Kristuse kuningriik või Jumalariik ainult midagi tulevikku või vähemalt ülemaisesse, taevasesse valdkonda kuuluvat, samal ajal kui praegune, meile nähtav ja meeltega kogetav maailm ning maailma-ajastu on kellegi teise, kas meie endi või koguni kurja vaimu meelevallas.

On tõsi, et Jumalariik saab alles aegade lõpul täielikult ja kõikehõlmavalt avalikuks. Aga samasugune tõde on seegi, et "ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest" (Rm 13:1), ning Kristuse kuningriik valitseb ka praegu kõiki maid ja rahvaid, olgu nende riigi- ja ühiskonnakorraldus, milline tahes.

Eriti tähtis on seda meeles pidada nendel ajaloohetkedel, mil inimkonna asjad tunduvad minevat väga allamäge – nagu näiteks totalitaarsete režiimide esilekerkimisel, mida paljud meist on võinud alles hiljaaegu oma nahal kogeda; või ka siis, kui inimesed hakkavad arvama, et nende käes on esivanemate pärandile sülitades ja Jumalale selga pöörates maapealse paradiisi loomine – üritus, mis on alati määratud nurjumisele, kusjuures enamasti senikuuldamatult jubedal ja verisel kujul.

Nii pole kübetki oma aktuaalsusest kaotanud nüüdseks juba enam kui kaheksakümmend aastat tagasi Saksamaal koostatud Barmeni teoloogiline avaldus, mille teine tees on järgmine:

Jeesus Kristus on saanud meile Jumalalt tarkuseks ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastajaks. Nii nagu Jeesus Kristus on kõigi meie pattude andeksandmise kinnitus Jumala poolt, nii ja samasuguse tõsidusega on Ta ka Jumala jõuline nõue kogu meie elule; Tema kaudu kogeme me rõõmsat vabanemist selle maailma jumalatutest sidemetest, et teenida vabalt ja tänulikult Tema loodut.

Me lükkame tagasi väärõpetuse, nagu leiduks meie elus valdkondi, kus me ei ole mitte Jeesuse Kristuse, vaid teiste isandate omad, valdkondi, kus me ei vaja Tema kaudu õigeksmõistmist ja pühitsemist.

See kehtib nii üksikisiku, kiriku kui kogu ühiskonna ja riigi tasandil: me kõik sõltume Jumala armust Jeesuses Kristuses ja saame oma kohustusi ning kutsumust siin ja tulevases maailmas täita ja järgida ainult siis, kui anname end kõigist teistest isandatest vabana üksnes Kristuse meelevalla alla.

Konkreetselt tähendab see, et nii iga inimene üksikult kui terve ühiskond, sealhulgas riigivõim, peab oma elus ja toimimises küsima Jumala tahte järele ning seda järgima, evangeelse usu head vilja kandes. See vabastab meid inimlikust meelevallatsemisest, poliitilisest suvast, korruptsioonist ja kuritarvitustest.

Me teame, et siin maailmas me selle ideaalini ei jõua. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle poole püüdlema – ega selle pärast palvetama.

Advendiaeg tuletab meile meelde, et algus on tehtud: Jumala Poeg on saanud inimeseks, et langenud, ennast kurja meelevalda andnud inimene tema algses väärikuses taastada ning endisest veelgi imelisemalt uueks luua. Veel tuletab advendiaeg meile meelde, et Kristus tuleb taas, selleks, et kõik lõpule viia – ja see ei tähenda mitte kõige lõpetamist (nagu kord veeuputusega), vaid kogu loodu lõplikku vabastamist ja täiuslikuks tegemist.

Seniks ärgem väsigem palvetamast, et Jumala riik võiks tulla ja sündida ka meie elus, nii üksikinimesena kui kogu rahva ja ühiskonnana. Ning sama väsimatult elagem ja tegutsegem juba praegu selle riigi täisõiguslike esindajatena.

Kõigile õnnistatud advendi- ja jõuluaega soovides õpetaja Enn Auksmann.