JAANIPÄEVAKS JA VÕIDUPÜHAKS!

Vanades pühade meeste ja naiste elu ja tegusid käsitlevates tekstides võib sageli kohata ladinakeelset mõistet dies natalis, mis tähendab otsetõlkes sünnipäeva. Erinevalt selle sõna tavapärasest tänapäevasest kasutamisviisist ei peeta neis tekstides aga "sünnipäeva" all silmas mitte kellegi sündimist siia maailma, vaid vastupidi, lahkumist siit maailmast, inimese surmapäeva!

See tähendab, et üheks olulisemaks – võib-olla kõige olulisemaks – sündmuseks inimese elus on kirik läbi aegade pidanud tema surma, või täpsemalt: seda viisi, kuidas inimene sureb. Meie vanades kirikupalveteski kohtame tihtipeale lauset: "Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patust pööramata!"

Erandiks on kirikukalendris kolm tänapäeva mõistes tähistatavat sünnipäeva:  Kristuse sündimine jõulupühal, 25. detsembril, Jumalaema Maarja sündimine 8. septembril, mida rahvakalendris nimetatakse selle seotuses järgi looduses toimuvaga ussimaarjapäevaks, ning Ristija Johannese sündimine jaanipäeval, 24. juunil!

Kristuse sündimise tähistamine on kahtlemata kõige olulisem: Jumala ainusündinud Poeg saab inimeseks, et meid lunastada ja Jumalaga lepitada, et meie, kaduvusele allutatud inimlapsed, võiksime Tema armu läbi saada Jumala lasteks ning pärida igavese elu Tema auriigis!

Ka Neitsi Maarja sünnipäev on tähtis, kuna tema näol on tulnud ilmale see inimene, kellelt Jumala Poeg sai oma inimloomuse. Pealegi näitab Pühakiri meile Maarja loos, kuidas Jumal, nagu ütleb kirikuisa Augustinus, kes on meid ilma meieta loonud, et taha meid ilma meie osaluseta õigeks mõista.

Vähemalt teatud mõttes tegi Jumal inimkonna lunastuse ju sõltuvaks tollest väiksest Naatsareti neitsist, kelle ihus Jumala igavene Sõna sai lihaks alles pärast seda, kui ta oli ingli kuulutuse peale vastanud: "Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi!" (Lk 1:38)!

Aga miks tähistatakse Ristija Johannese sünnipäeva?  Kõigepealt sellepärast, et Pühakiri kõneleb meile põhjalikult tema sündimisest. Järelikult on see oluline ja me peame küsima, miks ning mis on selle vaimulik tähendus!

Nagu mitme Vana Testamendi tegelase sündimisel, nii on ka Ristija Johannese sündimisel muljetavaldav eellugu. Tema vanemad olid juba kõrges eas, neil ei olnud lapsi, nad said imelisel viisil ingli suu läbi sõnumi poja sündimise kohta, neile anti juba ette teada, mis nime nad peavad oma pojale andma ning milliseks kujuneb tema elukäik. Ristija Johannes ei olnud keegi, kes oleks juhuslikult saanud Jumala kutse ja seda järginud, vaid ta oli juba loodud, juba enne sündimist ette määratud teatud kindla ülesande täitmiseks!

Ristija Johannese missioon oli "pöörata isade südamed laste poole ja sõnakuulmatud õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast" (Lk 1:17). Ta pidi valmistama "Issanda eel Temale teed, et anda Tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest" (Lk 1:76-78)!

Kristus on see "päikesetõus kõrgustest", Johannes aga koidukuma, mis kuulutab ette, et päev on saabumas. Kristus on see, kelles meile on ilmunud Jumala südamlik halastus ning meie patud andeks antud – Ristija Johannes aga oli Kristuse teevalmistaja inimeste südames. Johannese ülesanne oli kuulutada inimestele tõde nende olukorra kohta Jumala ees ning kutsuda neid patukahetsusele ja meeleparandusele, et nad võiksid Kristuses teostunud pääste kaudu leida tee Jumala juude ja uude ellu!

Kirik peab Ristija Johannese sünnipäeva tähistamist nii oluliseks sellepärast, et tegemist on justkui teatava murdepunktiga kogu inimkonna ajaloos:  see, mida oli ammust ajast oodatud ja igatsetud, on nüüd kätte jõudmas.  Päike ei sära veel täie hiilgusega, ent akendelt lükatakse luugid eest või võetakse katted maha ning silmapiiril on juba näha valgust kumamas!  Meie rahval on seda ehk hea mõista ja mõtestada meie oma ajaloost lähtudes.  Me tähistame jaanilaupäeval Võidupüha, ent sageli kiputakse unustama, et tegemist on äärmiselt sümboolse tähtpäevaga, mis ei märgista mitte Vabadussõja lõppu, vaid, võiksime öelda, "lihtsalt üht episoodi" selle sõja käigus.  Ometi taolist episoodi, mille tähendus on märksa suurem konkreetsest sündmusest endast!

On tõsi, et Eesti alalt said vaenlased minema pühitud juba 1919. aasta paari esimese kuu jooksul, ent Vabadussõda kestis edasi, ligi terve aasta.  Nii ei olnud ka juunikuuks lõplikud tulemused veel sugugi kindlaks määratud – ja ometi peame just Võnnu lahingu aastapäeva Võidupühaks.  Miks nii?   Küllap siin on erinevaid põhjusi – mõnede sõnul lihtsalt sellepärast, et siis on hea soe aeg paraadi pidada (mis käesoleval aastal sugugi tõele ei vastanud).  Ometi on seda võimalik mõtestada ka märksa sügavamalt, sest võit Võnnu lahingus oli midagi enamat kui lihtsalt võit ükskõik millises relvakonfliktis!

Tegemist oli kaua küpsenud ning pikka aega alla surutud ootuse täitumisega ja pinge vallandumisega.

Võiksime tegelikult neile vaestele landesveeri meestele lausa kaasa tunda, sest nemad pidid oma nahal kogema kogu seda vimma, mida meie esivanemad olid läbi aastasadade kandnud endas nende esivanemate vastu. Ning kuigi, nagu juba öeldud, ei lõpetanud Võnnu lahing Vabadussõda, võime olla päris kindlad, et sellest alates ei kaheldud Eestis enam, et kauaoodatud vabadus jõuab viimaks ometi kätte!

Nii oli võit Võnnu lahingus koidukumaks, mis tõotas kindlalt, et päike tõuseb ja päev on käes – ja sellisena sobib see suurepäraselt kokku Ristija Johannese sünnipäeva pidamisega!

Siin on aga kaks väga tähtsat asjaolu, mida me ei tohi unustada.  Esiteks:  nagu Ristija Johannese sündimisel, nii oli ka meie rahva iseseisvaks saamisel ja võidul Vabadussõjas oma eellugu!

Johannese sünnilugu algab tõdemusega tema vanemate kohta:  "Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi. Aga neil ei olnud last." (Lk 1:6-7)  Nii pidi ka meie rahvas kasvama ja küpsema, enne kui ta sai suuteliseks oma vabaduse eest seisma ja seda kätte võitma.  Ja nii, nagu Ristija Johannese vanemad ei tohtinud unustada, et nende laps ei olnud mitte niivõrd neist enestest, kuivõrd Jumala kingitud (seda nimi Johannes tegelikult tähendabki: sõnasõnalt "Jumal on armuline" või "Jumala armuand"), nii ei tohi ka meie rahvas unustada Jumalat oma vabaduse kui Tema kingituse eest tänada!

Teine asi, mida peame alati meeles pidama, on see, et nagu Ristija Johannese missiooniks oli kutsuda inimesi õigetele tegudele – ütlema lahti patust ning taotlema tõde ja õigust, – nii on ka meie esivanemate saavutatud võit Vabadussõjas küll meie iseseisvuse möödapääsmatult tähtsaks vundamendiks, ent kõigi järeltulevate põlvede, see tähendab ka meie, ülesanne on sellele alusele ehitada.  Ehitada vagaduses ja õiguses, öeldes lahti patust ja kõigest, mis on halb ja rikutud!

Jaanipäev tuletab meile meelde Jumala suurt armu, mille Ta on meile kinkinud Jeesuses Kristuses, oma Pojas, meie Õnnistegijas.  Võidupühana tuletab jaanipäev meie rahvale meelde seda suurt armu, mille osaliseks oleme saanud seeläbi, et võime elada vaba rahvana vabal maal!  Nii üks kui teine on meile aga ka manitsuseks:  hoida seda, mis on meile kingitud, ning elada selle vääriliselt.

praost Enn Auksmann - 2014

This page was last edited on November 25, 2015 10:00 AM