Inimese mälu on kummaline, kas pole?  Vahel näeme kurja vaeva, et tuletada meelde, mida me hetk tagasi teha tahtsime, teinekord jälle ei suuda me kuidagi unustada mõnd juhust oma elust, mida ei oleks meie arvates parem üldse tohtinud olemas olla.

Mälu on kindlasti Jumala kingitus, ja sellena on tema esmaseks ülesandeks aidata meid meie teel taeva ja igavese õndsuse poole.  Seepärast võime uskuda, et ka erinevate mälupiltide ja kõige kummalisemategi seoste taga võib olla peidus väga oluline – vahest koguni möödapääsmatult oluline – sõnum Jumalalt.

Arvatavasti ei ole ma ainus, kelles ka jõulud kõikvõimalikke mälestusi esile kutsuvad. Kui sedapuhku nende peale mõtlema hakkasin – praegu, mil ma neid ridu kirjutan, on jõuludeni veel üle kuu aja, vana kirikuaastagi ei ole veel lõppenud –, kerkis mu vaimusilma ette terve rida erinevaid lugusid, nii ise kogetuid kui teiste jutustustuste järgi kujutletuid.

Kõigepealt mõtlesin ma muidugi meile kõigile tuttavale pildile kahe tuhande aasta tagusest jõulusündmusest: imelist, sooja valgust kiirgav lapsuke sõimes, teda veidi eemalt vaatlev, alati alandlik ja truu, tagaplaanile hoiduv püha Joosep ning oma Poja kohale kummarduv ja oma käsi kaitsvalt Tema ümber hoidev Jumalaema Maarja.

Seda pilti imetledes meenusid mulle mu oma lapsed, sellistena, nagu nad olid äsjasündinutena. Johannes, keda oli raske toitmisekski ärkvel hoida ning kes kohe, kui keegi ta oma sülle või rinnale võttis, magusalt magama jäi. Maarja, kes vaatas juba esimestest päevadest alates maailma suurte, justkui alati imestavate silmadega. Ning Joosep Felix, kelle kogu olemus hüüdis varju ja kaitse järele. Neile kolmele lisaks peaks olema ka neljas, kõige esimene, aga teda ei olnud meil õnne siin maailmas tundma õppida – loodetavasti kunagi tulevases.

Võin kinnitata, et nii see oligi. Vaevalt küll, et vastsündinud laps oskas mõelda, et on nüüd taas kindlalt oma ema üsas, aga mingil viisil ta seda koges ja sellele vastavalt ka reageeris.

Muidugi ma tea, et Neitsi Maarja oma lapse eest hoolitsedes midagi samasugust tegi, aga on täiesti kindel, et ta hoidis Teda nii hästi, nii suure ja pühendunud armastusega kui võimalik. Nagu loodetavasti iga ema iga oma last.

Nii ma siis mõtisklesin taas selle pildi üle: pühim Jumalaema oma jumaliku Poja kohale kummardumas ja oma käsi kaitsvalt Tema ümber hoidmas. Ning korraga tulid mulle meelde ühed psalmisõnad: "Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale." (Ps 139:5) Või õigemini, mulle tuli meelde üks rootsi laul, mis rajaneb selle piiblisalmi vanal rootsikeelselt tõlkel: "Du omsluter mig på alla sidor och håller mig i din hand."

Eesti keeles kõlab selle lühikese, aga väga kauni laulu tekst nõnda: "Sina kaitsed mind igast küljest ja kannad mind käte peal." Just nii, nagu armastav ema ja isa oma last. Just nii, nagu Neitsi Maarja oma Poega, meie Jõululast.

Aga minu mõtterännak jätkus, kuna ka selle lauluga on seotud midagi, mis mind sootuks isiklikumalt puudutab kui lihtsalt üks ilus laul. Nimelt leidis selle laulu ja pani eesti keelde ümber minu äi, kes oli nende sõnade tõelist tähendust oma elus õige mitmel korral ja kombel kogenud. Üks neist kogemustest oli seotud justnimelt jõuluajaga.

Aasta oli 1945. Mu äi oli tollal noor mees, vaid 21-aastane, aga seljataga oli juba neli pikka aastat sõdurielu, mille ta oli enda peale võtnud vabatahtlikult pärast seda, kui oli kogenud, mida aasta nõukogude võimu Eesti rahvale ja tema oma perekonnale tegi.

Sõda oli teda muutnud. Ta ei olnud enam vagast perest pärit siiras poiss, vaid elu mõrudust ja ülekohtusust tunda saanud ning selle endassegi lasknud ja kibestunud mees, kes ei osanud siin maailmas enam midagi ilusat näha.

Tol jõuluõhtul oli ta teel sõprade juurde, et nendega koos pidutseda. Ta läks jala mööda raudteed, langes lund, tähed särasid, ning korraga ei saanud ta teisiti kui enda ümber vaadates justkui äkitselt ärgates küsida: mis on minust küll saanud? Milliseks on muutunud minu elu? Nii langes ta sinnasamasse lumme põlvili ja palus, et Jumal tema elu muudaks.

Jumal kuulis tema palvet – aga selle täitumiseni läks aega. Ning kõik toimus hoopis teisiti, kui too noor mees oleks osanud arvata. Vähem kui aasta hiljem ta arreteeriti ning saadeti Kolõma vangilaagrisse. Kümneks pikaks aastaks, millele järgnes veel asumine.

Aga just seal toimus tema elus see pööre, mida ta oli 1945. aasta jõuluõhtul lumes põlvitades palunud, ning just seal sai talle selgeks, kuidas Jumal on teda läbi kõigi aegade hoidnud, kaitsnud ja juhtinud. Ma usun, et küllap ka need ajad kerkisid tema silme ette, kui ta aastakümneid hiljem laulis: "Sina kaitsed mind igast küljest ja kannad mind käte peal."

Sarnanegu me siis vastsündinule, kes on liiga äkitselt siia tihti nii külma ja tuulisesse maailma pärale jõudnud, või tollele elus kibestunud noorele mehele, kes koges vastust oma palvele vast kõige sügavama inimliku kannatuse ja hoolimatuse kuristikus.

Üks Laps on meile sündinud – ja Temas oleme meie sündinud Jumala lasteks.

 õp Enn Auksmann