Hindan väga muusikat, aga kahjuks on mul üpris vähe aega selle kuulamiseks. Ühe võimaluse annavad tavapärasest veidigi pikemad autosõidud.

Mõne aja eest oligi taoline kord:  tulime perega Tapalt mu abikaasa ema ja vendade juurest, tund oli juba üsna hiline, ülejäänud tukkusid, minul oli aega muusika saatel mõtisklemiseks.

Parajasti siis, kui lähenesime Pärnu linnapiirile, hakkas kõlama saksa laulja ja laululooja Reinhard Mey imekaunis pala "Sommermorgen" (Suvehommik), mille tekstis on muuhulgas sellised read:

‘Wie hastig geht die Zeit spät am Tage
Kui kiirelt möödub hiljem meie päevaaeg

Komm einen Augenblick noch nah zu mir
Tule üheks silmapilguks veel mu lähedale

Wann sag’ ich, wenn ich es dir jetzt nicht sage
Millal ütleksin, kui ma ei ütle seda sulle praegu

Dass ich glücklich bin mit dir
Et ma olen õnnelik koos sinuga

Von deiner Wärme, deinem Rat umgeben
Sinu soojusest ja hoolest ümbritsetud

Von deiner Zärtlichkeit; wann sage ich
Sinu õrnusest; millal ütleksin

Wie gut es ist, an deiner Seite zu leben
Kui hea on sinu kõrval elada

Wie lieb’ ich dich
Kuis armastan ma sind

Kuulasin neid sõnu ja mõtlesin neile, kes olid parajasti minu juures:  minu armas abikaasa ja mu lapsed.

Aga kuna see laul hakkas kõlama just siis, kui liginesime Pärnu linnapiirile, tuli kohe ka üks teine mõte – ja seejärel veel üks magusvalus mälestus.

Nimelt asub Pärnu idapiiril eakate inimeste hooldekodu, milles elanikke külastan päris tihti. Just need inimesed kerkisid kõigepealt mu vaimusilme ette:  jah, nad on seal koos, ent ometi nii üksi – sest nende kõrval ei ole enam neid, kes peaksid seal tegelikult olema…

Ja siis tulid mulle meelde mu emapoolsed vanavanemad, kes olid mulle nii omased ja lähedased, kes olid kogu meie noorema põlvkonna jaoks sõna otseses mõttes need, kes hoidsid kogu perekonda koos. Ja kes kuulusid ka omavahel tõepoolest täiesti lahutamatult kokku.

Vanaisa rääkis kogu aeg, et kui Memm peaks minema enne teda, siis ei oska ta enam kuidagi edasi elada. Vanaema oli tugevam – aga need viimased aastad, mis ta Taadist kauem elas, koosnesid, nagu ta mulle rääkis, justkui kahest täiesti erinevast elust:  üks oli päeval, tõsi, mitte päris üksinda, vaid lähedaste keskel, ja teine, too päris – öösel, unes, koos oma Taadiga…

Täna, mil ma neid ridu kirjutan, oleks mu vanaema saanud saja-aastaseks.  Muidugi on mul kahju, et teda ei ole enam meie juures, aga samal ajal on mul niivõrd hea meel, et ta ei pea elama kauem selles oma viimaste aastate lahusolekus inimesest, kellega ta jagas enamuse oma elust tõepoolest ühte elu.

Mõtlesin neid mõtteid toda laulu kuulates, ja palusin vaikselt oma südames, et ma võiksin olla alati koos oma armsatega.  Ning et mul oleks südant öelda neile mitte ei-tea-millal, vaid just nüüd, kui hea on olla nende kõrval ning kui väga ma neid armastan.

Kujutlesin tollest vanadekodust mööda sõites, mismoodi tunneksin end seal, küll paljude inimeste keskel, ent ometi üksi, kui mul ei ole enam oma lähedasi, oma kodu…

Jah, see kõik võibki kord nõnda olla, aga just seepärast on praegu, täna, just sellel silmapilgul, just nüüd kõige õigem aeg tõsta kasvõi korraks pilk kõigelt muult, mis näib nii tähtis, et vaadata armastuse ja õrnusega oma kallitele ja neile öelda, kui väga ma neid armastan.

Kas just seesama pole ka jõulude sõnum? Evangeelium Jumala inimeseks saanud Pojast Jeesusest Kristusest kõneleb meile meie taevase Isa armastusest, kõigeväelise ja kõigekõrgema Jumala ennastandvast eneseavamisest, sellest, et kõige muu tähtsa kõrval ei ole Tema jaoks midagi tähtsamat kui öelda meile igaühele, kui väga Ta meid armastab.

Just sellise pilguga, nagu meie vaatame vastsündinud last kogu tema õrnuses, haavatavuses, väiksuses ja just selles peituvas tõelises suuruses, vaatab Jumal meid igaüht, kõiki oma lapsi, oma pisemaidki poegi ja tütreid.  Või – ka sellist võrdpilti kasutab Pühakiri – nagu armunud noormees oma mõrsjat, kes on nii kirjeldamatult kaunis, et on pannud peigmehe "südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest", nagu seisab Saalomoni Ülemlaulus.

Jumal ei ole oma armastusavaldust edasi lükanud ega meie eest varjule pannud – see on Jeesuses Kristuses saanud avalikuks igaks ajaks, igal pool ja kõikidele.

Ka meie peame meile antud aega kasutama:  selleks, et rääkida oma armastusest nii Jumalale kui neile, keda Jumal on meile kinkinud. Peaasi, et me hiljaks ei jääks – et me üksi ei jääks!

Millal ütleksin, kui mitte praegu, et olen õnnelik koos sinuga?

Kui hea on sinu kõrval elada, kui väga armastan ma sind!

Õpetaja Enn Auksmann