Kuulsin hiljuti üht Ameerika pastorit vahendamas oma saksa päritolu vanavanemate mälestusi nende saabumisest Ameerikasse. Nagu tuhandetel ja isegi miljonitel teistel, oli ka nende esimeseks maabumispaigaks Ellis Island. Kodumaalt lahkusid nad viletsuse ja usulise tagakiusamise tõttu, ning too tuba või hoone, kus neid Ameerika immigratsiooniametnike poolt küsitleti, olla nende kirjelduse kohaselt – nii kujuteldamatu, kui see ka näib – tundunud neile millegi nii kauni ja imetabasena, et nad polevat suutnuduskuda, et neid võiks oodata ees midagi veelgi enamat ja paremat.

Kardetavasti on siin küll tegemist juba neilt vanavanematelt endilt pärit liialdusega, millelelisandub omakorda pojapoja poolne varasemate aegade idealiseerimine koos tollastele inimestele teatava naiivsusega omistamisega, ent mingi tõetera võib selles jutus siiski olla. Juba kindel maapind jalge all pärast nädalapikkust või kauematki merereisi on midagierilist. Samuti tunne, mis sind valdab, kui oled tuhandete tunglejate hulgas viimaks see, kes jutule võetakse. Ühelt poolt seljataga teatav kahetsus selle pärast, mis on tulnud mahajätta, ühes ärevusega tuleviku teadmatuse ees – teisalt aga ees terendav lootus uuele algusele.

Mulle meenus selle looga aga see, kuidas meie oma perega Hiiumaale kolisime. Jõudsime Rohuküla sadamasse õhtul üsna hilja ega pääsenud millegipärast viimasele laevale. Kas oli see liiga täis või meie sadamasse saabumise ajaks juba teele asunud, aga seal me igatahes olime:  mina, mu abikaasa, meie kuueaastane poeg ja neljaaastane tütar.

Õnneks oli sadamas väike hotell. Võtsime seal ühe toa (ega see vist väga odav olnud, aga midagi muud üle ei jäänud), ning kui oma numbrisse astusime, oli esimene asi, mida mu abikaasa nägi, üks prussakas. Aga Maarja, meie väike tütar, lõi ahhetades käsi kokku ning hüüdis: "Kas me jäämegi siia elama? Siin on nii ilus!"

Ei, me ei jäänud sinna elama. Aga see lugu tuleb mulle aeg-ajalt meelde ja on mulle päris palju erinevaid asju õpetanud.

Kõigepealt seda, et nagu mõni meist nägi tolles hotellitoas prussakaid täis paratamatust, mõni aga ilu, millesse tahakski jääda, või nagu Ellis Island oli paljudele sisserännanutele sissepääsuks Tõotatud Maale, tuhandetele aga hoopis The Island of Tears või Heartbreak Island, just samamoodi on meie eluga üleüldse. Ning kui me küsime vahel, mida Jeesus võis küll mõelda selle all, kui Ta ütles, et me kõik peaksime olema nagu lapsed, siis ehk just siin on peidus vähemalt üks vastus sellele küsimusele: erinevalt täiskasvanust näeb lapse pilk enamasti esimesena ilu, mitte koledat. Ja isegi kui tal on teinekord hirm, kasvõi tundmatuse ja teadmatuse ees, siis oskab ta teha kõige tähtsamat ja paremat, mis selles olukorras võimalik:  loota oma vanemate, oma ema ja isa peale.

Aga muidugi ei muuda see tegelikkust:  kaunid kardinad ei tee olematuks aknalaual sibavaid prussakaid, ning hotell ei ole päris oma kodu (rääkimata sellest, et Rohukülasadamat võiks võrrelda imelise Hiiumaaga). Ja siin on järgmine ülioluline õppetund:  me oleme teel, me ei ole veel pärale jõudnud – ja see ongi hea. Kuigi Ellis Island on kah Ameerika, ei olnud see kahtlemate mitte see Ameerika, kuhu need sajad ja tuhanded ja miljonid rändurid lootsid kord pärale jõuda.

Ent isegi Ameerika – või Eesti või isegi Hiiumaa – ei ole meie lõplik eesmärk, meie jäädav elupaik. "Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast," ütleb Pühakiri (Hb13:14) Kõik meie praegused elupaigad ja eluasemed on üksnes ränduri telk, mis tuleb peagi koost võtta, et edasi minna.

Kus on meie tõeline kodupaik, meie igavene eesmärk? Püha apostel Paulus ütleb, et see on taevas – seal, kuhu on läinud ja kust tuleb taas meie Päästja, meie Õnnistegija Jeesus Kristus, kes muudab meie alanduse kirkuseks ning rüütab kaduva kadumatusega ja sureliku surematusega (1Kr 15:53).

Kristus, Jumala igavene Poeg, on tulnud ja elanud kui kaduvuse telgis meie, kaduvate, keskel, et meie, surelikud, võiksime saada surematu Jumala lasteks. Ta on andnud ennast meie eest, et meie oleksime surnud surmale ja patule ning, olles ühes Temaga surnuistüles äratatud, käiksime koos Temaga uues elus Jumala kirkuses.

Jah, me peame võtma vastu ka selle, mis saab meile osaks siin maailmas, ning tegema sellest parima, mis võimalik. Aga mitte iialgi ei tohi me unustada, et me oleme siiski vaid teelised:  ning see maailm siin ei ole midagi enamat kui üks ajutine ulualune, meie aga oleme teel oma tõelise kodupaiga poole.

See maailm siin on meie Ellis Island – loodetavasti mitte ainult The Island of Tears või Heartbreak Island, vaid Jeesuses Kristuses tõeline värav igavesele Tõotatud Maale.

Õpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on March 06, 2016 12:02 PM