Kirikuaasta lõppedes ja peatsele Usupuhastuspühale mõeldes on hea meenutada, mis on kirik.

See sõna tuleneb kreeka keelest ning selle aluseks on sõna "Kyrios" – Issand. Niisiis on Kirik miski, mis kuulub Issandale, mille rajaja ja omanik on Jumal. Seda on äärmiselt oluline meeles pidada, vastukaaluks üha enam maad võtvale arusaamale, nagu oleks kirik eeskätt midagi inimlikku, meie loodut, meie kujundatavat.

Kirik on Issanda oma ning see Issand, kelle oma ta on, on Jeesus Kristus, inimeseks saanud Jumala Poeg, lihaks saanud Sõna. Kiriku kutsumus ja ülesanne on jätkata oma Issanda lihakssaamist, Tema missiooni inimeste päästmisel patu, kurja ja surma meelevallast, meie jumalanäolisuse taastamisel ning meie juhtimisel surmast ellu, kaduvusest, hukkumisele määratusest igavesse taevasesse rõõmu ja kirkusesse.

Teine sõna, millega kirikut kreeka (ja ka ladina) keeles tähistatakse, on "ekklesia". Selle eestikeelseks vasteks on "kogudus". Aga taas tuleb hoiduda vääritimõistmisest: see ei tähenda mitte neid, kes on ise, oma tahtel kokku kogunenud, vaid neid, kes on kellegi teise poolt – Jumala Püha Vaimu poolt – kokku kogutud ning jumalatust maailmast välja kutsutud.

Kiriku olemus, tema tunnused, tulevad väga hästi esile vanakiriklikus Nikaia usutunnistuses: nendeks on ühtsus, pühadus, katoolsus ja apostellikkus.

Nagu on ainult üks Kristus, nii saab olla ka ainult üks kirik, Kristuse Ihu. Luterliku arusaama järgi tähendab see eeskätt ühtsust evangeeliumi kuulutamises ja sakramentide jagamises: "Kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab, kui ollakse ühel meelel evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas ega ole vajalik, et igal pool oleksid ühetaolised inimlikud traditsioonid või inimeste poolt seatud tavad või kombetalitused." (Augsburgi usutunnistus VII).

Kiriku pühadus seisneb Kristuse pühaduses. Augsburgi usutunnistus tõdeb väga kainestavalt: "uigi kirik peaks õieti olema pühade ja tõeliste usklike osadus, on siiski selles elus nende hulka segatud palju silmakirjatsejaid ja jumalakartmatuid." (Augsburgi usutunnistus VIII) See tähendab, et kiriku tõelist pühadust ei tule otsida mitte meist, inimestest kui Jumala armu vastuvõtjatest, vaid Jumalast kui armu jagaja ning Tema jagatavatest armuandidest.

Katoolsus tähendab kiriku kõikehõlmavust ja kõigile suunatust, eeskätt seda, et kiriku ülesanne

on anda muutmatult ja täielikult edasi see, mis on tema kätte usaldatud, ning kahtlemata ka seda, et ta on läkitatud kõikide inimeste juurde. "Minge kõike maailma, ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" ütleb Issand Kristus (Mk 16:5)

Siit tuleneb ka kiriku apostellikkus. See on põhimõte, mida suurepäraselt väljendavad apostel Pauluse sõnad: "Mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud." (1Kr 23) – kirik on kutsutud andma põlvest põlve edasi seda, mille ta on apostlite kaudu saanud Issandalt endalt, sellele midagi omalt poolt juurde panemata ning sellest midagi ära võtmata.

Martin Luther lisab nimetatuile veel seitse tunnusmärki, mille järgi tuntakse tõelist Kristuse kirikut.

Esimeseks nende hulgas on Jumala Sõna. Seal, kus Jumala sõna avalikult ja puhtalt kuulutatakse ning usus vastu võetakse, on kirik.

Teiseks tunnusmärgiks on püha ristimise sakrament, kui seda vastavalt Kristuse seadmisele õigesti õpetatakse, usutakse ja tarvitatakse.

Kolmandaks nimetab Luther püha armulauda kui päästevahendit, mille kaudu need, kes seda õiges usus vastu võtavad, saavad osa Kristuse enda pühadusest, ning mida tuleb vastu võtta nii sageli kui võimalik.

Tõelise kiriku neljas tunnusmärk on Kristuse poolt kiriku kätte usaldatud võtmete meelevald, mida tarvitatakse pihil pattude andeksandmiseks ning mis muudab ja pühitseb neid, kes sellest osa saavad.

Viiendaks on kiriku teenimisamet, mille olulisus ja ülesanne seisneb ülal nimetatud armuvarade vahendamises kogudusele. Vaimulikuameti pühadus seisneb selle andja, see tähendab Jumala, mitte selle kandja, see tähendab inimese pühaduses. Siinkohal on sobilik tsiteerida Augsburgi usutunnistust, milles öeldakse: "Et võiksime tulla usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet. Sest Sõna ja sakramentide kui instrumentide kaudu antakse Püha Vaim, kes toob esile usku, kus ja millal Jumal tahab, neis, kes kuulevad evangeeliumi, nimelt et Jumal mõistab mitte meie oma teenete järgi, vaid Kristuse pärast õigeks need, kes usuvad end olevat armusse vastu võetud Kristuse pärast." (Augsburgi usutunnistus V)

Kiriku kuues tunnusmärk on ühine ning avalik palve ja Jumala kiitmine. Siia juurde kuulub ka Jumala Sõna avalik õpetamine, mis on samuti Jumala kiitmine – kokkuvõtlikult peab Luther siin silmas liturgiat ehk avalikku jumalateenistust kui jumalikku päästevahendit, mille kaudu me saame osa Jumala ligiolust, päästvast väest ja pühadusest ning kiidame ja austame Teda Tema suurte tegude eest.

Viimaks nimetab Luther seitsmendat tunnusmärki: selleks on rist. Nagu Kristus pidi kannatama, nii kannatab ka Tema kirik. Jeesus ise ütleb oma jüngritele: "Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!" (Mt 5:11-12), ning: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!" (Mt 16:24)

Lutheri jaoks on see viimane, seitsmes tunnusmärk, määrava tähtsusega: selle olemasolu on kuue eelneva tõeväärtuse kinnituseks. See võib meile tunduda paradoksaalsena, kuid nii see on – sest rist on tõeline päästevahend, Kristuse rist, millel meie eest kannatanud ja surnud Jumala Poeg on lunastanud kogu maailma. Nii ütleb ka üks vana laul:

"Ei ristita või olla sa! Rist patu maha rusub, Et Jumalat siis üksinda Hing armastab ja usub. Maailm siis läeb Ja Jumal jääb. Nüüd mõtle hoolsast seda, Kuis armastad sa teda?

Ka ma ei taha ristita Siin olla, tahan kanda, Mis Jumal saadab armuga. Mis Isa võtab anda, On väike piin. Kui nutan siin, Siis kiitust seal tall' annan. Ma Jeesu risti kannan!"

Jumal kingib meile Kristuses oma kiriku kaudu uue elu. Ta istutab selle meie südamesse oma püha Sõna kaudu, Ta sünnitab meid vaimulikul viisil pühas ristimises, toidab armulauasakramendiga, puhastab võtmete meelevalda kasutades, kasvatab meid vaimuliku teenimis ameti abil palves ja jumalakartlikus elus, uuendab ja pühitseb meid jätkuvalt ning juhib läbi Kristuse risti taevasse.

Kirik on püha, kuna Kristus on püha, Kristus on iseennast tema pühitsemiseks ohvriks toonud, ta oma lunastusverega pesnud.

"Olge pühad, sest mina olen püha!" ütleb Issand (1Pt 1:16).

Õpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on October 13, 2016 11:37 AM