Lugesin hiljaaegu üht artiklit, mille kohta võiks veidi irooniliselt öelda, et selle põhiväiteks oli, nagu oleks luterlus tekkinud 19. sajandil. Veidi vähem irooniliselt: autori arvates näib ainus tõeline luterlus olevat n-ö valgustatud luterlus, mis on oma olemuselt liberal protestantlik, rajaneb Piibli ajaloolis-kriitilisel tõlgendamismeetodil kui ainsal mõeldaval ning käib kaasas ühiskonna muutustega ja vaimse arenguga, olles ka ise osa sellest. 

Esimese hetkega ei oskagi selle peale öelda muud, kui et eks see ole taas üks praegusajal moevooluks kujunenud “avarapilgulise kitsarinnalisuse” tüüpilisi avaldusi: vastaste väidetavat fundamentalismi hurjutades esindatakse üpris fundamentalistlikul viisil vastu vaidlemist mittesallivat tõemonopoli selle kohta, kuidas asjad tegelikult on ja olema peavad. Kahtlen, kas Martin Luther oleks suutnud ennast taolise luterlasega samastada. 

Et nüüd enamasti mõttetuks osutuva ja tulemusetu sõnasõja juurest millegi tõelisema manu minna, tahan järgnevalt tuua esile kolm olulisimat märksõna, mida luterlik reformatsioon minu jaoks endas kannab. 

Esiteks: meeleparandus. Luterliku usupuhastuse sümboolseks alguseks loetakse 31. oktoobrit 1517, mil Martin Luther pani välja üheksakümmend viis teesi ehk vaidluslauset, millega ta kutsus vahetama mõtteid esmalt meeleparanduse ja kõige sellega seonduva üle, sellest tulenevalt aga laiemalt nii kiriku kui tema kutsumuse ja kuulutuse tõelise sisu ja tähenduse üle. 

Luther alustab nõnda: “Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles 'parandage meelt' jne, tahtis Ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.” Probleemiks oli Lutheri arvates see, et kuulutus meeleparandusest oli muutunud pelgaks sakramentaalse pihi propageeri miseks, ja kuna pihil kaasneb pattude andeksandmisega teatav hüvitusnõue, siis oli sellest tema hinnangul saanud ka paljude kirikutegelaste poolt ülekohtuselt ära kasutatud vahend inimestelt raha või muude hüvede väljapressimiseks ning nende südametunnistuse aheldamiseks. 

Tõeline meeleparandus on, Augsburgi usutunnistuse sõnu kasutades, “kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi”, ning sellele vastu tulev “usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust” ja millele “peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili”. 

Siit tulenebki teiseks: evangeelium. Martin Luther arutleb oma üheksakümne viies teesis selle üle, milles seisneb kiriku tõeline varandus, ja vastab kindla veendumusega: “Tõeline kiriku varandus on Jumala kirkuse ja armu kõigepüham evangeelium.”  Evangeelium on, nagu ülal näidatud, sisuliselt seotud meeleparandusega ja kiriku kätte usaldatud võtmete ehk patust lahtimõistmise meelevallaga. Evangeelium on mõeldud kõnetama inimest, kes on ära tundnud oma rikutuse, süü ja patu ning kes kahetseb ja on selle äratundmise läbi määratud surmani piinlema. Just sellele inimesele – me näeme, et siin on tegemist mitte kultuuri-, elustiili- või maailmavaate, vaid elu ja surma küsimusega! – kõlab evangeeliumi kuulutus armulisest Jumalast, kes on meid Jeesuses Kristuses lunastanud, ja mitte mingil lihtsal ega kergel viisil, vaid iseennast meie eest häbistavasse ja piinarikkasse surma andes. Evangeelium ei ole nali, see ei ole, nagu on öelnud saksa vaimulik ja märter Dietrich Bonhoeffer, mitte odav, vaid see on ülikallis arm.

Niisiis kolmandaks: Jumala arm ja armastus. Jumala ülikallis arm, Jumala armastus on see, illest uue elu viljana peab võrsuma ka meie armastus. “Armastuse teo läbi kasvab armastus ja inimene saab paremaks,” ütleb Martin Luther oma teesides. Usk Jumala armu evangeeliumisse toob inimeses esile head teod ja sünnitab armastuse. Võime ka öelda, et usk saab tegevaks, tõeliseks, tugevaks ja püsivaks armastuses. 

Nii luterliku teoloogia kui Pühakirja keskmes seisab õpetus patuse inimese õigeks mõistmisest Jumala armu läbi Kristuses, Augsburgi usutunnistus sõnastab selle õpetuse kokkuvõtlikult nõnda: “Inimesed ei saa olla Jumala ees õigeks mõistetud omaenda jõu, teenete või tegude läbi, vaid on muidu õigeks mõistetud Kristuse pärast usu kaudu, kui nad usuvad, et on armusse vastu võetud ja patud andeks saanud Kristuse pärast, kes hüvitas meie patud oma surmaga. Selle usu arvab Jumal enese ees õiguseks.” 

Tulles tagasi ennist tsiteeritud arvamusavalduse juurde, nagu oleks ainus tõeline luterlus see, mis “käib kaasas ühiskonna muutustega ja vaimse arenguga” ja “on osa sellest”, tuleb tõdeda, et usupuhastajate endi arusaamu järgides tuleks öelda pigem vastupidi: hoolimata sellest, mis kõik võib meie ümber muutuda, keskendub kirik ja kiriku sõnum sellele, mis on muutumatu. Muutumatu on inimese põhiolemus, inimese põhihäda ja tema ainus lootus. Muutumatu on ka Jumala armukutse, kutse meeleparandusele ja pöördumisele, kutse evangeeliumi juurde ja uude, armastusest kantud ja täidetud ellu. 

Luterliku usupuhastuse viiesajanda aastapäeva tähistamiseks ei ole paremat viisi kui seada oma silme ette taas kiriku tõeline aare: Jumala kirkuse ja armu kõigepüham evangeelium. Ning teha seda mitte “valgustatu” kõrkusega, vaid sellesama siira lapseliku andumuse ja kahetseva patuse alandlikkusega, millega kord munk Martin otsis armulist Jumalat. 

This page was last edited on October 11, 2017 05:08 PM