|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Meie südamesse kirjutatud Eesti Koguduse Teated - veebruar 2018, Nr. 1 August Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil“ lõpul märkab kooli naasnud peategelane Ahas oma klassis olevatele laudadele asetatud tindipottidesse paigutatud lilli. Tema hämmingut nähes selgitab koolidirektor: „Need on langenute tühjad kohad… kooliõed on otsustanud hoida nende tindipottides kuni kooliaasta lõpuni värskeid lilli.“ Ahas kostab selle peale nukralt: „Peaaegu kõigi minu paremate sõprade tindipottides on lilled…“ Direktor trööstib teda: „Sõpru leiate jälle, armas Ahas. Nende tegu oli veelgi tähtsam kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole.“ Ahas aga mõtleb: „Meile on nad lõigatud südamesse… Täägiga… Veel raskem võitlus seisab ehk ees.“ Eesti rahva tee oma riigini on olnud pikk. Teatud mööndustega võime selle teekonna osadena mõista nii lüüasaamist muistses vabadusvõitluses ja Jüriöö ülestõusu luhtumist kui kõiki neid pikki aastasadasid, mida sagedasti nimetatakse pimedaks orjaööks. Muidugi tuleb tunnistada, et neid, kes oleksid julgenud unistada tõelisest iseseisvusest ja selle ka välja ütelda, ei olnud veel 20. sajandi alguseski palju, ning pole sugugi kindel, et nii mõnigi, kes selle aate hiljem omaks võttis, ei pidanud selle esialgseid väljaütlejaid narrideks. Üks neist „narridest“, Juhan Liiv, kirjutas aga juba 1905. aastal nõnda:
Teine kirjamees, Friedebert Tuglas, oli n-ö tõsiselt arvestatavatest arvajatest enam-vähem esimene, kes Eesti iseseisvuse mõtet selgelt ja üheseltmõistetavalt väljendada söandas – ja seda alles 1917. aasta lõpul, ülimalt sümboolselt Soome iseseisvuse väljakuulutamise päeval: „Esimene kord näeme oma tuleviku võimalusi selgelt ja konkreedilt. Mitte kunagi varem nii palju kahklusi olevikus ja nii palju võimalusi tulevikus… On silmapilk, mil esimene kord rahvusvahelise politika kirjadesse märgitakse eestlase nimi… Kõik on kaalul. Kas olla riikliselt ja haridusliselt vaba natsioon või langeda tagasi endise orjuse ahelaisse? Kas parandada Paala lahingu verised vead… või matta lõpulikult maha kõik unistused heledamaist vabamist ajust? Kas olla või mitte olla – selles on küsimuste küsimus… Mida kiiremini on läinud Veneriigi lagunemise protsess, seda selgemini on hakanud kujunema mõte, et meie hukkamineva laevaga ühes põhja ei taha minna. Meie oleme iserahvus, omapäraseks kujuneva kultuuriga, eristunud muist juba ammusist ajust. Meie oleme suurem rahvas kui montenegrolased, kõrgema haridusega kui albaanlased, ja paremas maadeteadlises seisukohas kui serblased… Meil peab olema õigus täielikuks kultuuriliseks enesemääramiseks, mis on võimalik ainult täieliku politilise enesemääramise raamides. Vastasel korral ootab meid läkastus ja surm õhupuuduse käes.“ (Postimees, 6. XII 1917) Läks veel üle kahe kuu iseseisvuse väljakuulutamiseni. Järgnesid okupatsioon ja Vabadussõda. Paljud pidid andma oma elu ja tervise – nagu ütleb August Kivikas, lõigati nende mälestus tääkidega armastavatesse südametesse. Ja nagu me teame, olid raskemad ajad veel ees… Eesti iseseisvumise vastu kõlas üsna palju hääli, enamasti rõhutati, kui väike, vaene ja harimatu olla meie maa ja rahvas. Üks küsis irooniliselt, millise kulla üle kavatseb Eesti rahandusminister valitsema hakata, teine hoiatas „raskelt haiget“ rahvast „enesehukkamise“ eest. Ometi tehti, mida vaja, ja Juhan Liivi unistus – „Ükskord on Eesti riik!“ – sai teoks, kõigi „mõistlike ja tarkade“ targutuste kiuste.
1919.
aastal 24. veebruari tähistamine Peetri platsil, Tallinnas
1919.
aastal 24. veebruari Vabariigi aastapäeva paraad Tartus.
Enam-vähem samamoodi käis asi, muide, ka 1980. aastate lõpul: taas oli alguses vähe neid, kes uskusid iseseisvuse taastamisse. Taas naeruvääristati või isegi hurjutati Eesti vabadusest kõnelejaid, hoiatades „arukalt“, et nad teevad asja ainult hullemaks ning viimaks võtab Moskva meilt sellegi vähese vabaduse, mis meile oli justkui jäetud. Küll on hea, et „targad ja mõistlikud“ seegi kord peale ei jäänud ning pea kogu rahvas hoolimata esialgsest üpris vähesest entusiasmist viimaks täie vaimustusega liikvele läks. Me võlgneme sügavat tänu neile, kes on läbi aegade mitte ainult uskunud Eesti riiki ja rahvasse, vaid selle heaks ennastohverdavalt tööd teinud, olgu sõna või teoga. Aga me võlgneme neile midagi veelgi enamat kui üksnes tänu: me võlgneme neile, kelle nimed on tääkidega meie rahva südamesse lõigatud, selle hoidmist, mis on nende vere hinnaga meie kätte usaldatud, ning jätkuvat võitlust selle nimel, et, Juhan Liivi sõnadega öeldes, ka väikse rahva keskel oleksid õnn ja armastus, armsad nii lapsed kui vanemad ja armas ka vabadus. Meie elu ja aeg on Jumala käes. See tähendab, et ka meie riik ja iseseisvus, meie rahvas ja vabadus tulevad Temalt. Kui inimesed ja terved rahvad kipuvad üksteise südamesse nii sageli kirjutama tääkide abil, siis Jumal teeb midagi muud. Tema tahab inimkonna ajalugu kirjutada armastusega, selleks ka iseennast meie eest andes ja meile kinkides. Just nii saame meiegi ehitada taolist riiki, mis jääb püsima kauemaks kui vaid paariks inimpõlveks, ning rahvast, kes mitte ainult ei unista vabadusest, vaid on seda tõeliselt väärt. Õnnistatud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kõigile! Õpetaja Enn Auksmann
This page was last edited on January 26, 2018 06:06 PM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
