Käesoleval aastal algab paastuaeg 14. veebruaril. Kuna sel kuupäeval tähistatakse ka ülimalt populaarset valentinipäeva, on paslik öelda mõned sõnad sellegi kohta.

Õigupoolest ei ole päris üheselt selge, millist püha Valentinust sel päeval mälestatakse.  Sellenimelisi pühakuid on olnud päris palju, kõige tuntumad on Roomas elanud preester Valentinus ning Terni piiskop Valentinus. Esimene neist suri märtrina aastal 269, teise surmaaeg on vaieldav, mõnedes allikates nimetatakse aastat 268, teistes 273.

Põhjus, miks enamasti preester Valentinust peetakse just armastajate kaitsepühakuks, seisneb vähemalt ühe pärimusliini järgi selles, et ta olla viinud läbi salajasi laulatusi kristlastest sõduritele, kellel keiser Claudius II oli keelanud abielluda.

Aga tuleme nüüd tagasi paastuaja juurde. See algab, nagu ikka, kolmapäeval, sellele eelnevat teisipäeva nimetatakse vastlapäevaks ning paastuaja esimest päeva tuhkapäevaks. Vahel kutsus vanarahvas neid mõlemaid ühtviisi “lihaheiteks” – vastandina Ülestõusmispühale kui “lihavõttele”.

Kiriku jaoks algab paastuajaga seonduv tegelikult juba mõnevõrra varem: kolme tuhkapäevale eelnevat pühapäeva ning nende vahele jäävat kahte ja poolt nädalat nimetatakse eelpaastuajaks.  Selle ülesandeks on aidata inimestel valmistuda paastuaja õigeks pidamiseks – nii nagu paastuaeg ise on ettevalmistuseks Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise väärikale tähistamisele.

Selle eeskujuks, et Ülestõusmispühale eelnev Suur Paast kestab just nelikümmend päeva (tegelikult koguni kuus päeva rohkem, aga kuna need kuus on pühapäevad, mida paastupäevade hulka ei loeta, siis on tegemist ikkagi neljakümnepäevase paastuga), on Pühakiri. Võime lugeda, kuidas Jeesus ise paastus nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, sama jutustatakse Moosesest ja teistestki vagadest inimestest.

Eriti Moosese kui suure rahvajuhi ja ka Kristuse vanatestamentliku eelkuju puhul tuleb väga selgelt esile paastumise keskne piibellik sisu ja tähendus. Mooses ise ütleb, kõneldes sellest, mis juhtus siis, kui Iisraeli rahvas oli tõelisest Jumalast taganedes teinud endale kuldvasika ja seda ebajumalana kummardanud: “Ma heitsin maha Issanda ette, olles nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda silmis ja vihastades Teda.”

Niisiis on paastumise keskseks mõtteks meeleparandus, ja seda mitte ainult iseenda, vaid asendavalt ka teiste inimeste, koguni terve rahva pattude pärast. Ning palve Jumala poole, et Ta halastaks ja eksinuile armu heidaks.

Mõteldes nii omaenda kui kogu rahva ja inimkonna eluviisile, on meil ilmselgelt enam kui küllalt põhjust nii palveks kui meeleparanduseks. Seejuures on väga tähtis meeles pidada, et seda ei vaja mitte Jumal, vaid meie ise – meeleparandus muudab meid ning teeb meid võimeliseks Jumala valgust ja armastust vastu võtma ja edasi jagama.

Apostel Paulus võrdleb meid mitmel korral astjatega, mille kasutamiseks Jumala kui majaperemehe poolt on hädavajalik, et need oleksid terved ja puhtad: “Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks. Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole.”

Me teame, mis juhtuks, kui ammutaksime roojase kruusiga kasvõi kõige puhtamast allikast – mitte keegi meist ei tahaks seda vett juua. Paraku kipub meie, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodute elu kõike seda, mida Jumal on meile ülirikkalikult kinkinud, liiga sageli just nii edasi andma…

Mida siis teha? Paastuaeg on üks Jumala ja kiriku poolt meile kingitud vahenditest oma elu Jumala abiga ning Tema tahte kohaselt puhastamiseks ja korrastamiseks.

Korrastamine ongi siinkohal üks võtmemõisteid. Selleks, et inimese elu oleks kooskõlas Jumala tahtega, peab see olema korras. Inimene peab õppima iseennast ja oma elu mõtestama ja korrastama, loobudes mitte ainult kõigest, mis on halb ja kahjulik, vaid ka sellest, mis on tühine ja mõttetu.

Siinkohal on oluline teada, et alustada ei tuleks mitte ihulikust, vaid vaimsest. Niisiis ei ole tõeline paastumine kiriku arusaama järgi mitte enda näljutamine, nagu seda sagedasti mõistma kiputakse, vaid eeskätt palve, s.t teadlikult Jumala ligiolus elamine, ning sellest tulenevalt vaimulik kasvamine.

Esimene asi, millega iga kristlane peaks püüdma paastuajal hakkama saada, ongi regulaarne palveelu – selline, mis on konkreetsele inimesele sobiv ja jõukohane, samal ajal aga ka kindel ja enesedistsipliini nõudev.

Õigupoolest ei olegi selleks kuigi palju vaja: hommikul tõustes ja õhtul magama minnes oma süda Jumala poole ülendada, Teda tänada ja ennast Tema kätte usaldada; mõned korrad päevas Meie Isa või mõni muu lühipalve lugeda; igapäevast leiba palvega õnnistada ja selle eest Taevaisa tänada.

Kui see pisku saab kindlaks osaks meie igapäevasest elust, siis märkame õige pea, kui vähenõudev see on ning kui palju rohkem aega ja tähelepanu me tegelikult Jumalale võlgneme.

Ning mis paljude jaoks ehk kõige hämmastavam: kui palju lisaaega see annab meile selleks, et teha ka kõike muud tõeliselt vajalikku – kõige selle tühja-tähja asemel, millele meie elu muidu kuluks.

Lisaks isiklikule palvele on tähtis koguduse kooskäimine, ühised jumalateenistused, Jumala Sõna ja sakramendid, mille tõelist väärtust paastuaeg aitab meil tundma õppida, kui me seda ainult tahame.

Meie vaimulikule kasvamisele aitavad kaasa mitmed teisedki väga lihtsad ja tõhusad vahendid.  Näiteks see, et võtame iga päev veidigi aega vaikuseks; et loeme regulaarselt nii Pühakirja kui muid häid raamatuid; et oleme ausad nii teiste kui iseenda ees; et me ei kaeble, hädalda ega nurise, vaid oskame olla rõõmsad ja kõige eest tänulikud.  

Muidugi on tähtsad ka välised asjad, alates enesestmõistetavalt nii paastuaja kui soovitavalt kogu meie elu juurde kuuluvast mõõdukusest, nii toidu ja joogi kui kõige muu puhul. Aga see ei ole kõik, kuna meie elu koosneb paljudest erinevatest tegevustest, ülesannetest ja kohustustest ning nagu ütleb apostel Paulus: “Jumala riik ei ole söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.”

Jumal tahab, et oleksime ustavad kõiges, mis on meie kätte usaldatud, nii suures kui väikeses; et me näeksime asju nii, nagu need on – oleksime realistid nii iseenda kui meid ümbritseva maailma suhtes; et me täidaksime oma kohustusi võimalikult hästi ning – see on tegelikult üks tähtsamaid vaimulikke harjutusi isegi “mittevaimulike” toimingute puhul – teeksime kõige ebameeldivamad, vaevalisemad ja keerulisemad asjad kõigepealt; et püüdes end seesmiselt korrastada, hoiaksime korras ja puhtad kõik oma asjad nii kodus kui väljaspool seda, hoolitsedes ka oma ihu kui Vaimu templi eest, ennast regulaarselt liigutades ja kõigest tervist kahjustada võivast loobuda püüdes.

Ning muidugi: et me ei mõtleks mitte ainult iseendale, vaid teeksime võimalust mööda head kõikidele – püüeldes piinliku järjekindlusega selle poole, et võiksime nende heategude taga ise varjule jääda.

Kõige selle juures tuleb püüda olla lihtne ja tagashoidlik, teisi endast ettepoole seades, oma kaasinimesi märgates, nähes ja kuuldes, nende üle kohtumõistmisest loobudes ning heale ja väärtuslikule, mitte halvale ega rikutule keskendudes.

Lisada võiks paljugi, aga küllap on siin juba piisavalt, mille üle järele mõtelda ning mis endale eelseisval paastuajal eesmärgiks seada – nii, et see võiks jätkuda ja vilja kanda edaspidigi.  Aga kui keegi tunneb, et seda kõike on juba liigagi palju, siis on abiks veel üks väga oluline, väga kristlik soovitus: kui sa kukud, siis tõuse viivitamatult ja alusta uuesti. See on võimalus, mille andmisest me ei tohi tüdida ei iseenda ega oma kaasinimeste puhul.

Paastuaeg ei ole mõeldud mitte selleks, et inimestele lisaks olemasolevaile veelgi koormaid juurde laduda. Vastupidi: kui järgime ülalolevaid lihtsaid ja sugugi mitte koormavaid nõuandeid, siis märkame, et võime ühtäkki hingata märksa vabamalt kui varem, sest me ei püüdle millegi muu kui vaid selle poole, mis on tõeliselt elamist väärt.

Pidades meeles, et kõige selle juures ei pea me vaatama mitte niivõrd iseendale, kuivõrd tollele tõelisele Inimesele, kes on tulnud, et iseennast meie eest andes tuua igavene elu kõigile, kes Temasse usuvad.