Ta on tõesti üles tõusnud!
Koguduse Teated - Mai 2018, Nr. 3

Nad tulid välja, jooksid haua juurest ära, sest neid oli vallanud väristus ja hämmastus; ja nad ei ütelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. (Mk 16:8)

"Kristus on surnuist üles tõusnud!" – see on tavapärane Ülestõusmispüha tervitus, millele vastatakse enamasti: "Ta on tõesti üles tõusnud!"

See tervitus on nii tavaline – aga võib-olla liigagi tavaline. Sest kas pole meiegi mõnes mõttes nende naiste sarnased, kes, ülestõusmispäeva hommikul Jeesust hauast leidmata, läksid tagasi Tema jüngrite juurde sõnumiga, mida nad tegelikult ise ei mõistnud ja mille nad seetõttu esialgu kuulutamatagi jätsid?

"Kristus on surnuist üles tõusnud!" – jagan selle lause järgnevalt kolmeks osaks, kolmeks möödapääsmatult oluliseks mõisteks või mõisteteringiks, mille üle tahan koos teiega mõtiskleda.

Esiteks: Kristus. See ei ole mitte Jeesuse perekonnanimi, nagu mõned arvavad. Pigem on see ametinimetus, aga sedagi on tegelikult liiga vähe öelda, kuna tegemist ei ole ametiga, mida võiksid pidada mitmed erinevad inimesed, vaid millegi ainulaadse ja kordumatuga.

Sõna Kristus tuleb kreeka keelest ning tähendab Võitut või Salvitut – täpselt sedasama, mida heebrea keeles Messias. See viitab paljude rahvaste juures tuntud vanale tavale võida või salvida tähtsaid ametimehi – näiteks kuningaid nende kroonimisel – õliga, mis tähistab jumalikku kutsumust, läkitatust ja õnnistust. Niisiis kõneleb nimi Kristus meile nii selle kandja jumalikust missioonist kui ka Tema meelevallast.

Kristuse missioon, Tema ülesanne siin maailmas, oli teha nähtavaks Jumala mõõtmatu armastus ning teostada sellest lähtuv lunastusplaan: Ta annab iseennast meie, patuste eest – õige ülekohtuste eest –, et meie süü oleks lepitatud, meie patud andeks antud ja meid endid kurja meelevallast lahti ostetud. Ta teeb seda vabatahtlikult, ennast oma tagakiusajate kätte loovutades ning risti lüüa ja patuohvrina surmata lastes.

Siinkohal on oluline teinegi mõiste, mida ma nimetasin: Kristuse jumalik meelevald. Vahel samastatakse sõna «meelevald» sõnadega "vägi" või "jõud". See ei ole päris õige, kuna meelevald küll sisaldab endas nii väge kui ka jõudu, aga tähendab tegelikult siiski midagi muud. Nimelt on meelevald autoriteet, mis ei tulene millestki ega kellestki muust kui selle omajast endast. Kreeka keeles on meelevald exousia, mis tähendab sõnasõnalt "iseenda olemisest". Kristusel on kõik meelevald nii taevas kui maa peal Temast endast tulenevalt – see, et Ta on Kristus, tähendab, et Ta on tõeline Jumal, kes on saanud meie pärast tõeliseks inimeseks, et meie, inimesed, võiksime Tema armu läbi uuesti sünnitatuna ja jumalikku armastusse vastu võetuna saada Jumala lasteks.

Niisiis, kui me kõneleme Kristusest, siis võime teada, et juba ainuüksi selles nimes või sõnas on peidus kristliku usu keskne sõnum: Jumal on läkitanud oma Ainusündinud Poja, kes on meid oma jumalikus meelevallas päästnud ja lunastanud.

Teiseks: surnuist: Kristus on surnuist üles tõusnud – see tähendab, et Ta suri tõeliselt, Ta andis end tõeliselt meie eest. Tema, elu allikas – võime öelda ka: Elu ise –, loobus iseendast, et meie ei peaks surma enam kartma ega sellele alluma.

Kuidas nii, võime nüüd küsida: meiegi peame ju kord surema; mõelda vaid, kui palju on neid, kes on Kristuse ülestõusmisele järgnenud pea kahe tuhande aasta jooksul surnud?!

Jah, nii see on, aga Kristuse surma ja ülestõusmise läbi on surma tähendus pöördeliselt muutunud. Ühes vanas kirikulaulus väljendatakse seda nõnda:

Kristus suri meie eest tõeliselt – selles mõttes, mida surm tähendas enne lunastust. Just seepärast hüüdis Ta ristil: "Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?" Lunastamata inimese jaoks tähendab surm igavest lahutatust mitte ainult elust, vaid ka eluallikast ehk Jumalast. Kristuse surma läbi on surm aga neile, kes Temasse usuvad ja kellel on osa Tema lunastustööst, saanud mitte Jumalast lahutajaks, vaid vastupidi: ukseks ajast igavikku, kaduvuse meelevallast tõelisse ellu, ähmaselt aimavast usust Jumala vahetusse nägemisse.

Millist valu võis tähendada Jumala Poja jaoks sattumine surnute sekka! Tema, kes on täielikult üks oma Isaga, pidi nüüd kogema oma Isast täieliku lahutatuse kohutavust. See oli Tema rängim kannatus, mis ületas kõik inimeste poolt Talle põhjustatud piinad.

Kui rooma sõjamees torkas piigi ristil surnud Õnnistegija südamesse, siis tõeliselt oli Jeesuse süda rebitud lõhki seeläbi, et Ta pidi meie jumalatust kogedes ja enda peale võttes minema alla surmavalda – Tema, elu Issand!

Kolmandaks: üles tõusnud! Jeesus ei ole enam surnud, vaid elab – see on meie kristliku usu põhialus, ja kui keegi seda ei usu, siis on ta, apostel Pauluse sõnu kasutades, "kõigist inimestest

Tahan siinkohal juhtida tähelepanu sellele, et kui kõneleme Kristuse ülestõusmisest, siis kasutame enamasti aktiivset kõneviisi. Uues Testamendis on see kuulutus vahel ka passiivses vormis: "Ta on üles äratatud" – pidades silmas Jumal Isa tegu, kes on oma Poja surnuist üles äratanud –, aga algusest peale on kristlastele olnud selge, et kuna Jeesus on oma Isaga lahutamatult üks, on Ta ise surnuist üles tõusnud oma jumalikus väes. Niisiis tähendab kuulutus, et Kristus on surnuist üles tõusnud, ka täiesti ühemõttelist usutunnistust, et Ta on mitte ainult tõeline inimene, vaid ka tõeline Jumal.

Kristus on surnuist üles tõusnud! Meie patud on andeks antud, meie süü on maha pestud!  Surm on võidetud ja meile, kes usume Kristusesse, on avatud tee igavesse ellu ja õndsusesse.

Jumal ise on seda teinud, ja seepärast ei pea me enam mitte midagi kartma – kui Tema on meie poolt, kes võiks olla meie vastu?

Soovin kõigile õnnistatud jätkuvat Ülestõusmisaega!

Images courtesy of pixabay.com and ChristiansUnite.com

This page was last edited on May 05, 2018 04:39 PM