|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täieline tahtmine. (Rm 12:1-2) Küllap paljud meist on kuulnud 1517. aasta 31. oktoobri haamrilöökidest, mis juhatasid sisse uue ajastu nii Euroopa usu- ja mõtteloos kui võib-olla kogu maailma ajaloos. Tegemist on usupuhastuse ehk reformatsiooni sümboolse alguspäevaga, mil Martin Luther, Augustinuse ordu munk ja preester, Wittenbergi ülikooli professor, avaldas 95 teesi, millega ta kutsus väitlusele meeleparanduse ja indulgentside (patuhüvituskirjade) üle. Olgu siinkohal meenutuseks neli esimest neist teesidest: 1. Kui meie Issand ja Õpetaja Jeesus Kristus ütles "Parandage meelt" jne., siis tahtis Ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus. 2. Seda ütlust ei tohi mõista sakramentaalse meeleparanduse kohta käivana – ehk pihi ja hüvituse tähenduses, mida võimaldavad preestrid. 3. Ent see ei ole suunatud ka üksnes sisimale meeleparandusele: too jääb tühiseks, kui välispidiselt mitmesugusel viisil liha ei suretata. 4. Seega kestab karistus patu eest, kuni kestab pahameel enese vastu (see on tõeline sisim meeleparandus), nimelt kuni taevariiki sisenemiseni. On üks laialt levinud väärarvamus, mis tuleb antud seoses koheselt ära klaarida: nagu oleks Luther ja luteriusu kirik kaotanud sakramentaalse pihi. Usutunnistuskirjad kritiseerivad küll tõsiselt keskaegset pihipraktikat (eriti seoses indulgentsidega, aga ka inimeste südametunnistuse liigse, lausa kuritahtliku koormamisega), ent rõhutavad jätkuvalt pihi väärtust ja vajalikkust. Tähtis on, et piht ei jääks ainult pealesunnitud ja seega vastumeelseks pattude üleslugemiseks pihiisa ees, vaid et sellega kaasneks tõeline seesmine kahetsus ja meeleparandus, mis rajaneb evangeeliumi lohutusel ning usaldusel ja lootusel Jumala armule. Kristlik elu, elu Jumala armus ja meeleparanduses, tões ja pühitsuses, rajaneb kolmel jumalikul voorusel: usul, lootusel ja armastusel. Nende kolme õige tähenduse esiletoomiseks on hea kasutada võrdpilti rännakust – näiteks Vana Testamendi pilti Iisraeli rahva väljarändamisest Egiptuse orjapõlvest ja vaevalisest, aastakümnete pikkusest teekonnast Tõotatud Maale. Usk on siin see jõud, mis annab tõuke jätta maha vana ning julguse asuda teele veel vägagi kaugel olla võiva eesmärgi poole, kinnitades, et eesmärk on tõeline ning kogu ettevõtmine on seda väärt, et isegi kannatada ja mitmesuguseid raskusi taluda. Muidugi ei ole see mitte ainult usk sellesse, mille poole püüeldakse – Tõotatud Maasse, paradiisi, igavesse ellu –, ja ammugi mitte usk iseendasse, vaid eeskätt usk Jumalasse, kes on meile meie eesmärgi valmistanud ja kätte näidanud ning kes meid meie rännakul aitab ja toetab, vajadusel isegi kannab: "Te olete näinud, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde.” (2Ms 19:4) Lootus on justkui teelolija pilguheit silmapiirile: see on meie ees, see näib olevat nii kaugel, me justkui ei jõuakski kunagi selleni, aga me teame, et kui kõigist raskustest hoolimata oma teekonda jätkame, kindlameelselt edasi sammume, siis ootab meid selle "taga" eesmärk, mille poole oleme teel. Eks ole, me teame seda tunnet – kuidas nii lõpmatult kauge silmapiir meile paradoksaalsel viisil ometi jõudu ja uut indu annab, kasvõi ainult seeläbi, et kutsub meid iseennast ületama: ainult need mõned sammud veel; see tipp seal ees veel… ja kuigi selle tipu taga võib hakata paistma järgmine, on meil taas jaksu edasi minna, sest lootus annab meile jõu ja meelekindluse. Taas: mitte lootus iseendale, vaid lootus jõuda eesmärgile, lootus Jumalale, kes on meile meie eesmärgi kinkinud, kes ei eksita ega peta, kes ei jäta meid kunagi maha, vaid kelle peale võime alati usalduses toetuda. Armastus on meie võrdpildi puhul aga see tegelik teekäimine, ilma milleta me ka suurima usu ja kindlaima lootuse olemasolule vaatamata iialgi eesmärgile ei jõuaks. See on too õige seesmine meeleparandus, millest kõneleb Martin Luther oma teesides – pahameel, isegi viha patu vastu ning väljakannatamatu soov, lausa vajadus sellest välja ja sellele vastu astuda. See on too mõistlik jumalateenistus ning elav, püha ja Jumalale meelepärane ohver, milleks apostel Paulus meid üles kutsub ning mis nõuab meilt mitte ainult hoidumist ümbritseva maailma sarnaseks saamisest, vaid meele uuendamise teel teiseks muutumist. Olen seda vahel selgitanud järgmise lihtsa, käepärase näitega. Võtke üks parajalt paks raamat, pange see püstiselt lauale seisma ning toetage oma nimetissõrm kergelt selle vastu. Te tunnete vaid raamatu pinda, aga mitte teie sõrmele mõjuvat jõudu. Kui te nüüd raamatut veidi enda poole kallutate, esialgu kümme, siis kakskümmend kraadi, mõjub teie sõrmele järjest tugevam jõud. Umbes neljakümne viie kraadi puhul muutub kalle juba nii suureks, et teil on raske raamatut tasakaalus hoida, see hakkab libisema ja viimaks te kaotate selle üle kontrolli. See oleks nüüd, apostel Pauluse sõnu kasutades, selle maailma sarnaseks saamine, s.t meid ümbritsevale mõtte- ja eluviisile järele andmine.
Mis juhtub aga siis, kui tahame nüüd vastupidiselt toimida? Kõigepealt peame raamatu laualt üles kergitama. See ei olegi alati niisama lihtne, nagu ka selle üha ülespoole lükkamine: raamat võib olla raske, võib kippuda eest ära libisema. Mida kõrgemale oleme raamatu tõstnud, mida suuremaks muutub nurk laua pinna suhtes, seda kergem on meie sõrmel raamatut lükata, kuni see viimaks taas püsti seisab. Aga see ei ole veel kõik: nüüd peame tegema veel ühe viimase pingutuse, et too raamat meil müürina ees ei oleks. Et vabastada vaateväli, peame lükkama veidi tugevamini kui see jõud, millega raamat mõjutab meie sõrme, ja alles siis, kui oleme teinud selle jõupingutuse, avaneb meie ees taas vaba silmapiir, lootus, mis kutsub meid astuma eesmärgi poole. Armastus ei saa olla passiivne. Armastus tähendab tööd, armastus tähendab enese andmist ja panustamist – nii, nagu suurim Armastus on ennast panustanud ja andnud, meie eest ristile minnes. Armastus vajab nii usku kui lootust, aga sama kehtib ka teistipidi: ilma armastuseta on usk ja lootus viljatud. Usk, lootus ja armastus, need kolm Jumala poolt meile kingitud suurimat armuandi, annavad meile tahte ja jõu lahkuda Egiptuse orjapõlvest ning rännata Tõotatud Maa poole isegi läbi katsumuste kõrbe; ütelda lahti patust ja kurjast ning püüelda kõigist takistustest, kõigist kurja kiusatustest hoolimata oma igavese eesmärgi, hingede õndsuse poole (1Pt 1:9). Õpetaja Enn Auksmann Image courtesy of pixabay.com
This page was last edited on October 18, 2018 07:06 AM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
