„Aga mõni küsib: „Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?“ Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure. Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mis tahes iva. Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ja igale seemnele tema oma ihu. Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratakse üles; autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles; maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.“
1Kr. 15; 35-38 ja 42-44a

Surnutepüha on kirikuaasta viimane pühapäev. Sel päeval jälgib uskliku inimese pilk ja mõte veelkord neid radu ja teid, mida mööda meie Õnnistegija Jeesus Kristus kunagi siin maa peal on käinud. Kirikuaasta Piibli kirjakohad jutustavad õndsuslugu Jeesuse elust, sünnist, õpetusest, kuulutusest, imetegudes -- haigete tervendamisest, surnute ülesäratamiseni välja.

Kirikuaasta õndsuslugu jutlustab Jeesuse ristisurmast, ülestõusmisest ja taevaminekust. Kirikuaastat kutsume me kirikupalves ka armuaastaks. Üks armuaasta, Issanda aasta 2011 on lõpemas. Me ei nimeta ühtegi astronoomilist aastat enda aastaks. Aastad pole meie omad. Aastad on kingitus Taevaisalt.

Riigid peavad oma majapidamises majandusaastat. Uus Majandusaasta algab eelarve vastuvõtmisega, lõpeb aruannetega. Kirikuaastal saime osa pühadest sakramentidest, ristimisest, armulauast. Saime osa Jumala Sõnast, pühas evangeeliumist.

Surm on ristiinimestele ära võidetud Jeesuse Kristuse kannatamise ja ristisurma läbi. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal peab olema igavene elu.“

Jeesus elab. Tema sõnad: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ Kes usub, sellel on igavene elu. Ma tean, et minu Lunastaja elab. Meie elu on Taevas. Igavene elu on meie usu küsimus. Kui sa usud, siis sa elad. Aamen.