Apostli peamiseks argumendiks siin on Kristuse enda eeskuju: Tema, kes oli rikas, sai vaeseks, et meie võiksime seeläbi rikkaks saada.

Mida Paulus sellega silmas peab? Kindlasti mitte seda, nagu oleks Kristus pärit inimlikult rikkast või isegi jõukast keskkonnast. Vastupidi, Jeesuse sünnilugu näitab meile midagi hoopis muud: Ta tuleb ilmale loomalaudas ning kui vanemad lähevad templisse Tema eest ohvreid tooma, siis on neil anda ainult vaestele inimestele ettenähtud ohvriande.

Jeesuse kasuisa oli puusepp, Jeesus ise õppis ja pidas sedasama ametit – ning seegi näitab, et tegemist ei olnud mitte koorekihi, vaid lihtsate tööinimeste perega.

Millist rikkust apostel Paulus siis Jeesusest kõneldes silmas peab? Kahtlemata seda, mis kuulub Talle kui Jumala Pojale. Me ütleme Nikaia usutunnistuses: “[Meie usume] ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.”

Jumal on rikas kõige poolest. Võime koguni öelda, et selle sõna tõelises mõttes on Jumal ainus rikas, kuna kõik kuulub Temale, samal ajal kui ka kõige rikkamad inimeste hulgast üksnes kasutavad neile osaks saanud rikkusi, ja sedagi vaid ajutiselt, maksimaalselt sajakonna aasta vältel – aga mis on sada aastat võrreldes igavikuga?!

Ainus tõeliselt rikas on Jumal – ja Jeesus on Jumal. Tema tõelisest rikkusest kõneldes peame eelöeldust aga veelgi kaugemale minema: Jumala rikkus ei seisne mitte ainult ega isegi mitte peamiselt selles, et Talle – ja ainult Talle – kuulub kõik, mis Ta on loonud, vaid Tema tõeline rikkus on Temas eneses.

Jumal ei ole mitte ainult elu allikas, vaid Ta on elu ise. Jumal on olemine ise, headus ise, kõik mõeldav hüve ise, armastus ise, igavik ise. Jumal on, Pühakirja sõnu kasutades, kõik kõiges – ja Jeesus Kristus on tõeline Jumal, kelles elab kõik jumalik täius ihulikult.

Seesama ainus tõeliselt rikas on saanud vaeseks – meie pärast! Apostel Paulus ütleb:  “Kristus Jeesus, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.” (Fl 2:5-7)

Ta tegi seda selleks, et meie Tema vaesusest rikkaks saaksime: Jumala ainusündinud Poeg andis iseennast, et meie, kadunud ja hukkamõistetud inimlapsed, päriksime Jumalaga lepitatuna Tema laste seisuse ning võiksime taas osaleda jumaliku elu ja olemise, Jumala headuse ja armastuse, Tema igaviku imelises rikkuses.

Apostel Peetrus ütleb: “[Jeesuse, meie Issanda] jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” (2Pt 1:3) Ning apostel Paulus lisab: “Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8:31-31)

Kõige selle, nii “kõige muu” kui iseäranis Jumala ainusündinud Poja eest on meie kohus mitte ainult viimse hingetõmbeni siin maailmas, vaid igavesti Jumalat kiita ja tänada. Kui toome Jumalale tänu igapäevase leiva või iga-aastase viljasaagi eest, siis olgu seegi vääristatud lakkamatu tänuga Tema päästva armu ja lunastuse eest.

Ärgu olgu meie tänu mitte ainult huulte, vaid ka tegude vili, mis muuhulgas tuleb esile ka hoolitsuses nende eest, kes kannatavad puudust, nagu apostel Paulus tuletas meelde Korintose kogudusele: “Nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka armastustöös.” (2Kr 8:7)

Õpetaja Enn Auksmann