Päikesetõus

Koguduse Teated - mai 2012 - nr. 3

Päikesetõus siin maal ei ole erinev Kodu-Eesti omast, mida olen palju kordi vaadelnud oma noore ea päevil. Kuigi aastaajad Kalifornias ei ole markantselt eraldatud nagu kodumaal, on päeva elukäik koidust hämarikuni sama varjundirikas. Päikesetõus on samavõrd inspireeriv. See on ju haaranud luuletajaid, nagu Marie Under, kes kirjutas luuletsükli “Rõõm ühest ilusast päevast”, viimases laulus hommikupäikesest. Siit on ka meie heliloojad leidnud mustreid viisidele, nagu Lüdigi “Koit”, või Aava “Hommik” Juhan Liivi sõnadele, kus karjane läeb karjaga: kill-kall, kill-kall, või paguluses loodud Kännu romantiline hommiku ootamine Kuhl-barsi sõnadega “Kuldne koit ju kumab kaugelt”. Päikesetõus uue päeva algusena on aidanud luua ka niisugust hella pilti, nagu “Pühapäeva hommik”, või Türnpu prohvetlikku elamust tekstile “Kuula — valgusest imelist juttu vestab sügav, salalik öö”. Seda loetelu võiks jätkata veel palju kaugemale.

“Ta on nagu koit päikesetõusu ajal hommikul ilma pilvedeta,
kui vihma järele tärkab maast haljas rohi” (23:4).

Siin kõneldakse Jumalast hommikuvalgusena, kes maalib maailma värvirikkaks. Otsekui lõuendile. Ta on valgus meie juures, mille paistel loeme kirjasõna. Selles valguses kasvame ja saame rikkamaks usukogemuste poolest. See on meie argi- ja pühapäeva eluvalgus, mis aitab seda päeva elada täidetult heade tegudega.

Päikesetõusu ajal vaatleme selle jumaliku valguse väärtusi. Esiteks, see valgus on muutumatu ning universaalne. Ameerika vaimulik Henry Beecher möödunud sajandist kirjutas: “Päike ei tõuse üksikutele puudele ja lilledele, vaid kogu maailma rõõmuks. Üksik mänd mäenõlvakul lehvitab oma tumedaid oksi ja hüüab: ,Sa oled minu päikene’! Ja väike kannikene väljal tõstab oma sinise karika ja sosistab oma lõhnalise hingega: ,Sa oled minu päikene’! Nii istub Jumal säravana taevas, mitte üksikuile eelistatuile, vaid kõikidele; ja ei ole ühtegi olevust, kes on nii vaene ja nii madal, et ta ei võiks vaadata üles lapselikus usalduses ja ütelda: ,Mu Isa, Sa oled minu’!” See mõttekäik ei vaja kommentaare.

Teiseks, see valgus on tervendav, mitte ainult ihule, vaid ka hingele. Selle valguse all me muutume. Me südame paadunud osad mõranevad ja jumalik seeme hakkab idanema meie hinges. See valgus näitab meile tee igavikukodusse. Hommik ilma pilvedeta on toredaim pilt maailmas!

Looduses ja elus on aga ka vihmaseid päevi. Neiski tuleb elada, töötada ja minna vastu uuele päevale, mis seisab ees. Nendes päevades on mõningaidki raskusi ja muresid, mis takistavad hommikupäikese tervendavat toimet. Kuid “vihma järele tärkab maast haljas rohi” ja ka need päevad on õnnistuseks. Seega ka vihm ja pilved meie elus ei saa meid lülitada välja Jumala valgusest ja nii ilm, prohveti sõnadega, on “helge pärast vihma”.

Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus.” Ta on uue päeva hommikuvalgus, on eluandev valgus maailmale. Ta on valgus pärast vihma.

Haarakem jumalikku koiduvalgust oma südameisse!

Võtkem sealt kosutust! Kogugem uut elujõudu eelseisvateks päevadeks! Aga laske ka Kristuse eluseemnel idaneda ja tärgata nagu haljal rohul pärast vihma! Selleks olgu Jumala õnnistus teie kõikidega!

Ameerika Hääl, mai 1965

Tänavu oleme mõtteis pühitsenud meie koguduse kauaaegse õpetaja Rein Neggo 94. sünniaastapäeva ja 5. surma-aastapäeva. Siinkohal lugesime õpetaja Neggo Ameerika Hääle raadiomõtisklust mai kuul 1965.a. Oli aeg mil meie kannatav Eesti kodumaa vaevles pimeduses ja Nõukogude okupatsiooni hirmude all. Iga vabast maailmast saabunud julgustav sõna oli kui päikesekiir, mis soojendas eestlase südant. Tol aastal, 1965, ei teadnud me veel millal vabaduspäike
Eesti jaoks tõuseb, kuid me teadsime kindlalt, et kord saabub see päev kindlasti. 47 aastane Rein Neggo oli vaimselt tugev ja usukindel eestlane, kes sisendas eesti rahvale Ameerikas ja kodumaal Eesti vabaduse ja iseseisvuse aadet. Sellest jutustas ka tema raadiomõtisklus Vabaduse Hääles. Päikesetõus – Eesti Vabadus.

Õpetaja Jüri Pallo

This page was last edited on November 25, 2015 10:00 AM