|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Jutlused - Sermons Päikesetõus Koguduse Teated - mai 2012 - nr. 3 Päikesetõus siin maal ei ole erinev Kodu-Eesti omast, mida olen palju kordi vaadelnud oma noore ea päevil. Kuigi aastaajad Kalifornias ei ole markantselt eraldatud nagu kodumaal, on päeva elukäik koidust hämarikuni sama varjundirikas. Päikesetõus on samavõrd inspireeriv. See on ju haaranud luuletajaid, nagu Marie Under, kes kirjutas luuletsükli “Rõõm ühest ilusast päevast”, viimases laulus hommikupäikesest. Siit on ka meie heliloojad leidnud mustreid viisidele, nagu Lüdigi “Koit”, või Aava “Hommik” Juhan Liivi sõnadele, kus karjane läeb karjaga: kill-kall, kill-kall, või paguluses loodud Kännu romantiline hommiku ootamine Kuhl-barsi sõnadega “Kuldne koit ju kumab kaugelt”. Päikesetõus uue päeva algusena on aidanud luua ka niisugust hella pilti, nagu “Pühapäeva hommik”, või Türnpu prohvetlikku elamust tekstile “Kuula — valgusest imelist juttu vestab sügav, salalik öö”. Seda loetelu võiks jätkata veel palju kaugemale. Meid huvitab aga eriti, et juba väga vanal ajal see osa päevast on jätnud oma meeldivad jäljed piibliraamatu lehekülgedele. Nii leiame näiteks 2. Saamueli raamatu eelviimasest peatükist, kus antakse edasi Taaveti viimased sõnad luulevormis: “Ta
on nagu koit päikesetõusu ajal hommikul ilma pilvedeta, Siin kõneldakse Jumalast hommikuvalgusena, kes maalib maailma värvirikkaks. Otsekui lõuendile. Ta on valgus meie juures, mille paistel loeme kirjasõna. Selles valguses kasvame ja saame rikkamaks usukogemuste poolest. See on meie argi- ja pühapäeva eluvalgus, mis aitab seda päeva elada täidetult heade tegudega. Päikesetõusu ajal vaatleme selle jumaliku valguse väärtusi. Esiteks, see valgus on muutumatu ning universaalne. Ameerika vaimulik Henry Beecher möödunud sajandist kirjutas: “Päike ei tõuse üksikutele puudele ja lilledele, vaid kogu maailma rõõmuks. Üksik mänd mäenõlvakul lehvitab oma tumedaid oksi ja hüüab: ,Sa oled minu päikene’! Ja väike kannikene väljal tõstab oma sinise karika ja sosistab oma lõhnalise hingega: ,Sa oled minu päikene’! Nii istub Jumal säravana taevas, mitte üksikuile eelistatuile, vaid kõikidele; ja ei ole ühtegi olevust, kes on nii vaene ja nii madal, et ta ei võiks vaadata üles lapselikus usalduses ja ütelda: ,Mu Isa, Sa oled minu’!” See mõttekäik ei vaja kommentaare. Teiseks, see valgus on tervendav, mitte ainult ihule, vaid ka hingele. Selle valguse all me muutume. Me südame paadunud osad mõranevad ja jumalik seeme hakkab idanema meie hinges. See valgus näitab meile tee igavikukodusse. Hommik ilma pilvedeta on toredaim pilt maailmas! Looduses ja elus on aga ka vihmaseid päevi. Neiski tuleb elada, töötada ja minna vastu uuele päevale, mis seisab ees. Nendes päevades on mõningaidki raskusi ja muresid, mis takistavad hommikupäikese tervendavat toimet. Kuid “vihma järele tärkab maast haljas rohi” ja ka need päevad on õnnistuseks. Seega ka vihm ja pilved meie elus ei saa meid lülitada välja Jumala valgusest ja nii ilm, prohveti sõnadega, on “helge pärast vihma”. Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus.” Ta on uue päeva hommikuvalgus, on eluandev valgus maailmale. Ta on valgus pärast vihma. Haarakem jumalikku koiduvalgust oma südameisse! Võtkem sealt kosutust! Kogugem uut elujõudu eelseisvateks päevadeks! Aga laske ka Kristuse eluseemnel idaneda ja tärgata nagu haljal rohul pärast vihma! Selleks olgu Jumala õnnistus teie kõikidega! Ameerika Hääl, mai 1965 Tänavu
oleme mõtteis pühitsenud meie koguduse kauaaegse õpetaja Rein Neggo
94. sünniaastapäeva ja 5. surma-aastapäeva. Siinkohal lugesime õpetaja
Neggo Ameerika Hääle raadiomõtisklust mai kuul 1965.a. Oli aeg mil
meie kannatav Eesti kodumaa vaevles pimeduses ja Nõukogude okupatsiooni
hirmude all. Iga vabast maailmast saabunud julgustav sõna oli kui
päikesekiir,
mis soojendas eestlase südant. Tol aastal, 1965, ei teadnud me veel
millal vabaduspäike Õpetaja Jüri Pallo
This page was last edited on November 25, 2015 10:00 AM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|