ÜLESTÕUSNUD KRISTUS - MEIE AINUS LOOTUS
Koguduse Teated - Mai, Juuni 2017, Nr. 3

Apostel Paulus ütleb 1. Kirjas korintlastele: "Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad." (1Kr 15:19)

Tean mitut inimest, kes ütlevad, et nende jaoks lõpeb Jeesuse tähendus Tema surmaga – kusjuures nad mitte ainult ei eita Tema ülestõusmist, vaid ei omista mingit tähtsust isegi Tema surmale, tihtipeale ei taha nad sellest üldse kuuldagi, süüdistades kristlasi selles, et nad austavat "ristile naelutatud laipa".

Need inimesed mõistavad Jeesust vaid kui erilist ajaloolist persooni, kelle missiooniks oli kuulutada "uut eetikat" ning aidata inimkonnal taasavastada lapsesuhe Jumala, oma Looja, oma taevase Isaga. Nii oleks Jeesus vaid õpetaja või teatud kombel isegi vahendaja, kes viitab Jumalale ja püüab inimestele selgitada Tema armastust, aga ei midagi enamat.

Selline arusaam erineb põhimõtteliselt kristlikust, kuna nii võiks Jeesuse asemel olla ükskõik milline inimene – kasvõi meie ise, kui tajume oma suhet Jumala kui oma Looja ja Isaga ning usume Tema armastust ja püüame selle järgi elada. Ometi ei saa mitte keegi Jeesust asendada ega isegi Tema kõrvale astuda (kuigi mõned tahaksid sinna paigutada näiteks Buddha või Laozi), ja mitte üksnes seetõttu, et Jeesus oli täiuslik ja veatu inimene, meie aga patused, vaid seepärast, et Jeesus ei ole mitte üksnes tõeline inimene, vaid ka tõeline Jumal.

Jeesus mitte ainult ei rääkinud Isa armastusest, vaid Tema ise ongi selle armastuse kehastus – Jumala armastus meie, patuste inimeste vastu teostus just seeläbi, et Tema igavene Poeg sai meie taoliseks ning ühendas oma isikus lahutamatult ja jäädavalt jumaluse ja inimsuse, Jumala ja inimkonna.

Nii saavad ka Kristuse ristisurm ja ülestõusmine hoopis teise tähenduse, osutudes mitte ainult ajaloolisteks tõsiasjadeks, vaid lunastusloo seisukohalt täiesti mööda-pääsmatuks ja põhjapanevaks.

Jeesus on surnud meie eest. Võime seda öelda ka teisiti: ka meie oleme koos Jeesusega juba surnud, s.t kui me jääme Temasse, siis me ei pea enam surema. Jah, meil seisab siiski veel ees ajalik surm, aga me oleme päästetud igavesest surmast ja sellega kaasnevast hukatusest.

Püha Paulus kirjutab: "Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse." (Rm 6:3-4)

Sama kehtib ka Jeesuse ülestõusmise osas: kui oleme koos Temaga surnud, siis oleme koos Temaga ka uueks eluks üles tõusnud. Taas püha Paulust tsiteerides: "Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.»" (Rm 6:4-5)

Apostel Paulus võrdleb Jeesust oma kirjades mitmel korral Aadamaga. Me teame, et esimese inimese nimi tähendabki heebrea keeles "inimene" – nii kujutab Aadam endast kogu inimkonda ja seda seletamatut või kirjeldamatut olukorda, milles me aegade algusest peale oleme olnud: ühelt poolt me teame, mis hea ja mis on halb, me kasvatame oma lapsi headeks ja tublideks inimesteks ning püüame olla seda ka ise, ent samas peame jätkuvalt kogema, et me ei ole need, kes me olla tahaksime. Me eksime ja teeme kurja, meid valitsevad surm ja patt ja me ei tea kuidagi, kuidas sellest olukorrast pääseda.

Inimene vajab selleks, et ta võiks elada täisväärtuslikku elu ja olla tõepoolest inimene, Jumalat. Samal ajal on inimene – too Aadam – ikka see, kes Jumala eest peitu poeb ega ürita mitte oma vigu heastada, vaid ennast kuidagi välja vabandada või oma eksimusi teiste kaela veeretada – tihtipeale koguni Jumala enda kaela.

Kristuses on Jumal ise inimeseks saanud – uueks Aadamaks. Temast algab uus inimkond – kõik, kes on Temasse ristitud, on Temaga rõivastatud, kirjutab apostel Paulus (Gl 3:27). Pühakiri nimetab ristimist uuestisünni pesemiseks (Tt 3:5), ja seda tuleb mõista sõnasõnalt: sellest hetkest peale, kui oleme ristitud, oleme uued – me ei pea oma põlvnemist lugema enam Aadamast, vaid Kristusest. Nii on Kristuse surmal ja ülestõusmisel päris konkreetne tähendus ka meie elus: me oleme juba koos Temaga maetud ja koos Temaga uueks eluks üles äratatud.

Aga Jeesuse surm ja ülestõusmine ei tähenda mitte ainult seda. See on alles algus – uudsevili, nagu ütleb apostel. Kord järgneb sellele ka tõeline lõikus ja osasaamine igavese elu viljast.

Me ei pea lootma Kristusele üksnes selles elus, arvates, et kristlaseks olemine tähendab üksnes Tema eeskuju järgi vagalt ja pühalt elamist, sest kui me nii mõtleme, siis pole me sugugi targemad neist inimestest, kellest oli juttu ülalpool. Siis oleme tõesti – püha Pauluse sõnade kohaselt – kõigist inimestest armetumad.

Kristlaseks olemine ja uus elu Temas ei too endaga automaatselt kaasa maapealset jumalariiki ega muretut elu Jumala kaitsva tiiva varjus. Vastupidi, ristiinimese elu võib olla täidetud katsumustest ja kannatustest, nagu Jeesuse enda omagi. Siin maailmas valitsevad hoopis teised reeglid kui jumalariigis, ja nende järgi on kristlased pigem kaotajad kui võitjad.

Meie lootus on aga selles, et Kristuse surm ja ülestõusmine on alles algus. Jah, igavene elu algab juba siin ja praegu, kuid ei piirdu siinse ja praegusega. See siin on vaid vari, nagu tuhm kujutis vanaaegses peeglis – kord aga jõuab kätte aeg, kus Jumal on kõik kõiges ning meid ei piira enam aeg ega ruum, me ei ole enam kammitsetud oma ebatäiuslikkusse ega isekusse.

Kristus on surnuist üles tõusnud ja viib oma töö lõpule sellega, et kaotab kord surma ja igasuguse kurja. Millal see sünnib, ei ole meie teada – samuti nagu seegi mitte, kuidas täpselt Ta seda teeb. Pole midagi parata, me oleme nagu naised Jeesuse haual, kelle esimeseks reaktsiooniks Tema ülestõusmise sõnumile olid mõistmatus, segadus, hämmastus ja hirm.

Kristus on üles tõusnud selleks, et vabastada meid kõigest, mis meid koormab. Jah, võime öelda, et Ta paneb meie peale oma koorma, kuid selle eripäraks on, et mida enam ennast Temale üle anname, seda vähemat pingutust nõuab meilt Tema koorma kandmine – pigem kannab see teinekord meid endid.

Pühakiri kinnitab meile, et viimaks alistab Kristus kõik Jumalale, aga see ei tähenda mitte vägivalda ega orjaikkesse panekut, vaid vastupidi – vabastamist ja seda, et Tema, Kõigekõrgem, on saanud meie kõikide teenijaks ja Lunastajaks. Tema, kes ütleb meilegi: "Mina elan ja ka teie peate elama!" (Jh 14:19)

Õpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on April 26, 2017 02:29 PM
Clipart courtesy of www.ChristiansUnite.com