Eks meile Sõna seisma jää
Jutlus E.E.L.K. Los Angelese koguduse Usupuhastuspüha jumalateenistusel 
29. oktoobril AD 2017

Pildil: Reformatsiooni magusaid vilju 
(ülejäägina Läti koguduse Usupuhastuspüha pidustustest)

Kui peame täna – kaks päeva ette – Usupuhastuspüha, siis sedapuhku ei tee me seda mitte pelgalt aastast aastasse korduva tähtpäevana, vaid tähistame poole tuhande aasta möödumist usupuhastuseks ehk reformatsiooniks kutsutud sündmuse – või pigem protsessi – algusest.  

Ladina keelest pärinev mõiste "reformatsioon" tähendab ümber kujundamist või ka uuendamist. Pean isiklikult märksa sobivamaks ja õnnestunumaks eestikeelset sõna "usupuhastus", kuna see viitab kõnealuse sündmuse ja protsessi sisulisele küljele, kusjuures põhirõhk ei ole mitte niivõrd millegi muutmisel, kuivõrd oma usu ja elu läbi katsumisel Jumala Sõna valguses ning selle puhastamisel ja uuendamisel mitte muutmise, vaid Kristuse evangeeliumil rajanevate kiriku põhialuste ja -arusaamade juurde tagasi pöördumise kaudu.  

Vahetevahel võib kuulda ladinakeelset väljendit "Ecclesia semper reformanda est", mida tõlgendatakse kui üleskutset, et kirik peaks kogu aeg muutuma ja n-ö ajaga kaasas käima. Tegelikult on selle deviisi mõte hoopis vastupidine: kirik peab ennast, oma kutsumust, oma õpetust ja praktikat pidevalt evangeeliumi valguses vaagima, küsides endalt ausalt ja tõsiselt, kas kõik, mida ta õpetab ja teeb, on endiselt kooskõlas Jumala Sõna ja tahtmisega, ning vajadusel ennast kõigest valest ja üleliigsest puhastama ja oma põhialuste juurde tagasi pöörduma. Muidugi ei kehti see nõue mitte ainult kiriku kui organisatsiooni ja institutsiooni, vaid ka isiklikult meie kõikide puhul.

Viiesaja aasta eest alanud usupuhastuse peamiseks tekkepõhjuseks oli justnimelt kiriku kaugenemine evangeeliumi õpetusest ja sellele vastavast praktikast: ennast Jumala armu hoolde usaldava usu asemele oli astunud käsuvagadus; siira ja vahetu jumalasuhte asemele kultuslik formalism; koguduse kui Kristuse Ihu ja vendade-õdede perekonna mõistmise asemele ülematest ja alamatest koosnev ning sagedasti maise võimuga läbipõimunud väliselt kiriklik, sisuliselt aga läbinisti ilmalikku mõtteviisi kandev hierarhia; Kristuse missiooni jätkamise asemele sageli külmalt kalkuleeriv Realpolitik.

Reformatsiooni sümboolne algus – üheksakümne viie teesi ehk vaidluslause naelutamine Wittenbergi lossikiriku uksele Martin Lutheri poolt –, kujutas endast tegelikult vaid ühe veidi rahulolematu ülikooliprofessori väljakutset avalikult diskussioonile teatud väärnähtude üle kirikus, mis olid seotud peamiselt sellega, kuidas mõisteti meeleparandust, pihti, pattude andeksandmist ja seda, kas ja kuidas andekssaanud patune saab ja suudab tehtud kurja või kahju hüvitada, nii inimeste kui Jumala ees.

Kuna kiriku maised ülemad hindasid valesti nii selle väljakutse ja kirikus valitsevate probleemide tõsidust kui ka väljakutsuja – Lutheri – mõju ja jõulisust, üritasid nad nende jaoks lihtsalt tülikat probleemi lahendada distsiplinaarsete vahenditega. Muidugi andis see Lutherile ainult hoogu ja motivatsiooni juurde, ta kirjutas palju, tema kirjutised levisid uskumatu kiirusega ning nii kiriku- kui ka riigivanne tõid talle pigem poolehoidjaid juurde. Lisaks kirikule laienes reformatoorne liikumine kogu ühiskonnale, nüüd juba sageli mässumeelena, mille vastu ka Luther ise hiljem teravalt sõna võttis.

Õige pea tulid reformatsiooniliikumisega kaasa ka paljud ilmalikud võimukandjad, Saksamaal tekkis terve rida evangeelseid vürstiriike ja nende piirkondadega kattuvaid maakirikuid, mis suurel määral eksisteerivad tänapäevalgi.

Samal ajal tulid esile ka usupuhastajate vahelised lõhed: kui Luther püüdis suurel määral hoida kinni traditsioonilisest sakramendiõpetusest ja jumalateenistuslikust korrast, siis mitmed teised reformaatorid, kellest nimekaimad olid Zwingli ja Calvin, olid märksa radikaalsemad, nii et nende tee viis õige pea Lutherist lahku. Tänapäeval ollakse küll paljudes asjades taas kokku leppinud, aga päris ühist arusaama näiteks armulaua mõistmisel ei ole luterlastel ja nn reformeeritutel siiani.

Usupuhastuse olulisimaks aastaks ja sündmuseks on 1530. aastal Augsburgi riigipäevale esitatud Augsburgi usutunnistus, mis kujutab endast luterliku kiriku õpetuse põhjapanevat kokkuvõtet ning kuulub koos mitmete teiste kirjutistega luterlike usutunnistuskirjade hulka. Reformatsiooni aktiivse perioodi lõpuks võib lugeda 1555. aastal sõlmitud Augsburgi usurahu, mille tulemusena said kõik maavalitsejad õiguse valida endale ja oma riigile sobiv usutunnistus. Sellest ajast on pärit ladinakeelne väljend "cuius regio, eius religio" – "kelle valitsus, selle religioon".

Nagu me näeme, ei tähendanud usupuhastus esialgu sugugi mitte seda, mida me tänapäeval peame selle juures kõige olulisemaks – igale inimesele võimaluse andmist isiklikuks, teadlikuks usuotsuseks. Aga just see oli tegelikult usupuhastuse peamine taotlus, Pühakirja sõnadega üteldes: puhastada "meie südametunnistus surnud tegudest teenima elavat Jumalat". Just sellel otstarbel pidas Luther vajalikuks muuta jumalateenistus vähemalt osaliselt rahvakeelseks, teha Piibel inimestele nende emakeeles kättesaadavaks ning õpetada peamisi usutõdesid samuti rahva omas keeles.  

Paraku tuleb tõdeda, et juba Luther ise pidi kogema mitte ainult suuri tagasilööke, vaid nägema ka seda, kuidas tema poolt siiralt ja hea tahtega alustatu ei kandnud sugugi mitte alati ega ainult taolisi vilju, mille üle tal oli võimalik rõõmu tunda. Saksa evangeelne vaimulik ja natsirežiimi märter Dietrich Bonhoeffer on 31. oktoobril 1943. aastal Tegeli vanglas viibides pannud kirja järgmised read:

"Täna on Reformatsioonipüha, päev, mis võib eriti meie ajal taas väga järelemõtlikuks teha. See paneb endalt küsima, miks pidid Lutheri tegevusest võrsuma tagajärjed, mis kujutasid endast täpselt vastandit sellele, mida ta tahtis, ja mis tumestasid tema viimaseid eluaastaid ning muutsid koguni tema elutöö talle endalegi küsitavaks. Ta tahtis kiriku ja Õhtumaa, s.t kristlike rahvaste tõelist ühtsust, ja tagajärjeks oli kiriku ja Euroopa kokkuvarisemine; ta tahtis «ristiinimese vabadust» ja tagajärjeks oli ükskõiksus ja metsistumine; ta tahtis tõelise ilmaliku ühiskonnakorra rajamist ilma klerikaalse eestkosteta ja tulemuseks oli esmalt talurahvasõja-aegne mäss ning peagi pärast seda kõigi tõeliste eluliste sidemete ja elukorralduse üleüldine lagunemine. […] Kierkegaard ütles juba saja aasta eest, et Luther kõneleks tänapäeval täpselt vastupidist sellele, mida ta ütles tookord."

Muidugi ei saa me kõike seda, mis on reformatsioonist alates ja vähemalt osaliselt sellest ajendatuna kirikus ja ühiskonnas toimunud, Lutheri ja teiste usupuhastajate kaela ajada. Pigem kinnitab kõik üht peamistest kristlikest tõdedest, apostel Pauluse sõnadega üteldes: "Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest…"

See ei ole aga ainus tõde – veelgi tähtsam on see, mis järgneb: "…ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse."

Üks minu vaieldamatuid lemmiktekste luterlike usutunnistuskirjade hulgas on Martin Lutheri seletus Apostliku usutunnistuse kohta. Just sellega tahan tänase jutluse lõpetada, kutsudes meid kõiki nende sõnade valguses oma usku, südant ja elu läbi katsuma ning vajadusel puhastama:

"Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, meele ning mõistuse, ja peab neid alal, peale selle rõivad ja kingad, söögi ja joogi, koha ja koja, naise ja lapse, kariloomad ja kõik vara, et Ta varustab mind rikkalikult ja iga päev kõige vajalikuga ja toiduga selle ihu ja elamise jaoks, varjab kõige hädaohu eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest.  

Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja halastusest, ilma et mina seda millegagi oleksin pälvinud või vääriksin.  

Kõige selle eest on minu kohus Teda kiita ja tänada ning Teda teenida ja Tema sõna kuulata. See on tõesti tõsi.  

Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand, kes on lunastanud minu, kadunud ja hukkamõistetud inimese, ja on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast – ei mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma püha, kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga; et ma oleksin Tema oma ja elaksin Tema riigis Tema alamana ja teeniksin Teda igaveses õiguses, süütuses ja õndsuses, nõnda nagu Tema on üles tõusnud surnuist ning elab ja valitseb igavesti. See on tõesti tõsi.  

Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus; sessamas kirikus annab Tema mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud täiesti andeks, ja äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud üles ning annab mulle ühes kõigi usklikega igavese elu Kristuses. See on tõesti tõsi."  

Enn Auksmann, Koguduse õpetaja

This page was last edited on November 03, 2017 12:35 PM
Clipart courtesy of www.ChristiansUnite.com