Kuum Suvi Kolmkümmend Aastat Tagasi
Koguduse Teated - Juuli 2018, Nr. 4

1988. aasta suvi oli kuum. Mitte ainult ilma poolest, kuigi ka seda. Suure osa suvest veetsin ajalooüliõpilasele kohaselt arheoloogilistel väljakaevamistel ja isegi minusugune valgenahk sai seal päris pruuniks. Rääkimata tollest kenast tollal matemaatikat õppinud tudengineiust, kellest aasta hiljem sai mu abikaasa.

Kõik algas muidugi märksa varem, ja nüüd ei räägi ma enam neist väljakaevamistest.  Tagantjärgi võib üsna kindlalt ütelda, et midagi algas juba 1982. aasta mardipäeval, mil suri Leonid Brežnev. Kaks kuud hiljem toimunud pinginaabri 14. sünnipäeval vedasin ühe klassivennaga kihla, et Nõukogude Liit laguneb aastaks 1985. Kaotasin, kuid mitte väga suurelt, ning igaaastaseks rutiiniks kujunenud riiklikud matused Moskvas ainult julgustasid poisikeste lootust.

Kui 1987. aasta kevadel astusid Tartu üliõpilased välja kavandatava fosforiidi-kaevanduse vastu, siis meie, kes olime lõpetamas keskkooli, järgisime nende eeskuju, hoolimata sellest, et meid ähvardati koolist välja visata. Ning kui sama aasta augustikuus levis ei tea kuidas informatsioon Tallinnas Hirvepargis toimuva Molotov-Ribbentropi pakti avalikus-tamist nõudva meeleavalduse kohta, siis olin nüüd juba värskelt immatrikuleeritud ajaloo-üliõpilasena sellegagi lahutamatult kaasas.

Septembris 1987 rajati Akadeemiline Muinsuskaitse Selts ning mõnel pool jõuti muinsuskaitseliikumise kaudu juba nõukogude ajal hävitatud Vabadussõja mälestussammaste taastamiseni või vähemalt langenute haudade korrastamiseni. Olulisima muinsusena, mille kaitsmist rõhutati, oli rahva ajaloolise mälu – ja sealt edasi ajaloolise iseolemise – taastamine.

Just seda eesmärki peeti silmas 1988. aasta kevadistel muinsuskaitsepäevadel Tartus ja sügisel Pärnus. Olen tänulik, et võisin neil ja paljudel teistelgi tol murrangulisel aastal toimunud sündmustel osaleda. Olgu nimetatud vaid maikuised muusikapäevad Tartus, kus esmakordselt kõlasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ning lehvisid avalikult sinimustvalged lipud, 4. juunil toimunud Sõltumatu Noortefoorum, 17. juuni rahvakoosolek Tallinna laulu-väljakul, Vabadussõja mälestussamba taasõnnistamine Võrus jaanilaupäeval, 11. septembril samuti Tallinna Lauluväljakul korraldatud Eestimaa Laul, ilmselt suurima osalejatearvuga üritus üldse, millel peetud kõnes nõudis Trivimi Velliste esmakordselt avalikult Eesti iseseisvust ning Heinz Valk hüüdis oma kuulsa "Ükskord me võidame niikuinii!"

Kolmkümmend aastat on kõigest sellest möödunud. On loomulik, et selle aja jooksul on palju muutunud. Kahjuks on selle ajaga ka palju kaotatud.

Paljud on kaotanud usu sellesse, et Eesti riik ja rahvas saavad hakkama ilma suurte ees koogutamata. Paljud leiavad üleüldse, et mõte rahvusriigist on oma aja ära elanud või koguni "ohtlik düstoopia".

Veelgi tõsisem probleem on aga see, et nii mõnigi ei suuda enam eelistada seda, mis on õige, sellele, mis võib tunduda kasulik. Ning isegi "Ükskord me võidame niikuinii!" on kaotanud oma tähenduse, sest ühe võit on teise kaotus ja igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab…

Kõigest välisest ja isegi rahvuslikust suurem kaotus on seotud aga vaimsega. Kolmkümmend aastat tagasi oli kirik kõiges lahutamatult kaasas mitte ainult vaimulike endi (eriti noorte vaimulike) initsiatiivi ja aktiivsuse tõttu, vaid ka seepärast, et ajaloolise mälu taastamise juures pidas pea kogu rahvas möödapääsmatult oluliseks sideme taastamist oma esivanemate usu ja kirikuga. Tänapäevaks on aga paljud, kes tookord end ristida lasksid ja pidulikult leeritõotused andsid, hakanud kirikusse suhtuma mitte ainult üleolevalt, vaid lausa vaenulikult. Ning Jumala koha on võtnud sisse mammon.

Kui taastati Vabadussõjas või Sinimägedes langenute haudu, siis oli kirik kohal, et viia läbi mälestusteenistusi. Kui avati Vabadussõja mälestusmärke, kutsuti kirikuõpetajad neid õnnistama. Kui mälestati küüditatuid ja nõukogude võimu poolt tapetuid, siis pöörduti sellekski täiesti loomulikult kiriku poole. Isegi sellises väga praktilises asjas nagu sünnijärgse Eesti kodakondsuse tõestamine saadi abi kirikult, sellest rääkimata, kui palju jahu, riisi, moosi, riideid ja šokolaadi kiriku kaudu abivajajatele jagati.

Kristlik kirik oli sel pöördelisel ajal paljudele – näiteks mulle, kes ma tulin täiesti kirikuvõõrast perekonnast ja keskkonnast – asendamatuks lootuse ja uue alguse märgiks. Täpselt nii, nagu kirik olema peabki. Ja probleem ei olegi mitte niivõrd selles, et praeguseks järjest laiemalt leviv põlgus kiriku suhtes väljendab äärmist tänamatust, vaid pigem selles, et kui inimestel ei ole enam taolist lootuse ja uue alguse majakat, siis on nad kaotanud midagi enamat kui vaid ühe ajaloolise mälu pidepunktidest. Nad on kaotanud inimeseks olemise vaimse, see tähendab igavikulise mõõtme, mis ulatub mitte ainult üle aegade, vaid ajast igavikku.

Meenutan viimasel ajal tihti neid kolmekümne aasta taguseid sündmusi. Enamasti heldimuse ja tänulikkusega, aga ka teatava kurbuse või koguni kahetsusega. See oli mu noorusaeg ja seepärast eriliselt kallis ning tagasipöördumatu. Aga see oli midagi rohkemat. Oma kuumusele vaatamata oli kogu see aasta – või need aastad – nagu üks imeliselt värske ja vähemalt mõneks ajaks lõputuna tundunud kevad, mis tõi kaasa uue elu ja hingamise. Midagi vähemalt mingil määral võrreldavat sellega, mida Jumal pakub meile Kristuses: uus algus – iga päev!

Olen tänulik, et olen võinud elada nii erilisel ajal. Ja veelgi tänulikum, et kõik minu ajad on Jumala käes. Jumala käes on ka meie riik ja rahvas – kui me ainult ei unustaks seda ega Teda.

"Tervenda meie maa!" laulsid Eesti noored kristlased kolmkümmend aastat tagasi. See palve on nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, vähemalt sama aktuaalne.