Ülestõusmispüha on suurim ja tähtsaim kirikupüha. Kui ka, vähemalt tänapäeval ja paljudes paikades, sealhulgas Eestis, mitte väliselt, siis sisuliselt igal juhul. Ülestõsmispüha on nii oluline, et selle kui liikuva püha kuupäev konkreetsel aastal määrab ka selle aasta kõikide teiste liikuvate pühade ajad. Ning lisaks veel:  kristlased pühitsevad Ülestõusmispüha teatud mõttes lausa iganädalaselt. Iga pühapäev on uue nädala esimene päev, Issanda päev, jumaliku loomistöö kaheksas päev, uue loomise algus. Nii nagu ka iga kolmapäev tuletab meelde Jeesuse äraandmist Juuda poolt ning iga reede meie Õnnistegija ristisurma – siit ka vana komme kolmapäeviti ja reedeti paastuda või vähemalt millestki tavapärasest, näiteks lihatoitudest, loobuda.

Miks Ülestõusmispüha – see tähendab Kristuse ülestõusmine surnuist – on niivõrd oluline? Tahan tuua esile kolm põhjust ning neist tulenevat teemaderingi.

Esiteks näitab ja kinnitab Kristuse ülestõusmine, et Ta on tõesti see, kelle me usume Ta olevat, ning Temas on tõeliselt ja täielikult täitunud kõik vanad tõotused.

Alustame päris algusest. Kui esimesed inimesed olid mao ahvatlusel otsustanud Jumala Tema troonilt tõugata ning ise jumalateks hakata, siis andis Looja oma armus inimkonnale lunastuse tõotuse: «Issand Jumal ütles maole: «Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.» (1Ms 3:15)

Kõik, mis järgnes, oli sellesama tõotuse kinnitus – ning Jumala inimeseks saanud Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, on need tõotused täidetud. Tuletame meelde, mida ütles apostel Filippus kohe pärast esimest kohtumist Jeesusega: «Me oleme leidnud Tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid!» (Jh 1:45) Sedasama kinnitab ülestõusnud Issand ise oma jüngritele nii Emmause teel kui Jeruusalemmas: «Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema… Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist.» (Lk 24:26.46)

Jumala Poeg on saanud inimeseks ning võtnud enda peale kogu meie, inimeste, osa: Ta on sündinud nagu meie, elanud nagu meie (siiski: ilma patuta!), kannatanud nagu meie (ja paljudest kindlasti rohkemgi veel), surnud, nagu me kõik peame surema (ainult märksa valusamat ja häbiväärsemat surma kui enamus meist). Ta on võtnud enda peale meie patud ja süü. Ta on näidanud, et Jumala armastus läheb lõpuni, kuni viimse eneseandmiseni, nii et meil ei ole vaja karta, nagu sellest armastusest meile ei jätkuks. Ning Tema ülestõusmine surnuist on, nagu öeldud, kinnitanud, et see kõik on tõesti nii.

Teine põhjus, miks sõnum Kristuse ülestõusmisest on nii tähtis, seisneb selles, et seeläbi kinnitab Ta oma meelevalda nii elu kui surma üle. Ta ütleb: «Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.» (Jh 10:17-18) Nagu ütleb püha Paulus: «Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud… Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest… Surm on neelatud võidusse Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel… Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!» (1Kr 15:17-18.20.54-55.57)

See tähendab, et Jumala armastusele lootes ei ole meil vaja enam surma karta. Kristus on ka meie ülestõusmine ja elu, kui me Temasse usume (Jh 11:25), Temas oleme ka meie vabastatud surmahirmu orjapõlvest (Hb 2:15). Me ei pea enam kurvastama nagu need, kellel ei ole lootust, sest meil on lootus ning me teame ja usume, et «Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos Temaga on läinud magama» (1Ts 4:13-14).

Ja kolmandaks: Kristuse ülestõusmine on tõepoolest uue loomise algus – juba siin elus. Püha Paulus ütleb, et nii, nagu me oleme koos Kristusega ristimises surnud ja maha maetud, nii peame koos Temaga surnuist üles äratatuna käima uues elus (Rm 6:4). Me ei pea elama enam mitte patu, kurja ega surma orjadena, vaid Jumala laste vabaduses ja õiguses. Veel püha Paulust tsiteerides: «Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel… Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos Temaga avalikuks kirkuses… Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega… Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!» (Kl 3:1.4.12.14) Meie elu – meie uus, Jumala armastusest täidetud elu – peab olema nüüd selleks tunnistuseks, mis kuulutab kogu maailmas rõõmusõnumit Kristuse ülestõusmisest.

Issand on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Nõnda on ristiinimesed üksteist läbi aastasadade tervitanud. Saagu Tema ülestõusmise vägi avalikuks ka meie elus!

Praost Enn Auksmann